Artur Hunt

Pikemate distantside mees – Eesti meister 50 km sõidus

Sündinud olen 2. märtsil 1947. aastal Tallinnas. Õppisin Sangaste Algkoolis, Restu 8 klassilises koolis ja aastatel 1962-1965 Elva Keskkoolis.

Esimese suusavõistluse tegin juba Restu koolis. Tulin teiseks. Kaks võistlejat oligi. Restus mängisime palju lauatennist, aga tegelesime ka muude spordialadega nagu male, kabe, võimlemine, kergejõustik ja talvel muidugi suusatamine. Lauatennises tulin rajoonivõistlustel isegi teisele kohale. Mina olin kooli ajal internaadis ja seepärast sisustasimegi vaba aega põhiliselt sportimisega. Isegi laskmas käisime kruusakarjääris. Meelde tulevad ka tuletõrjevõistlused. Meil läks kehvasti – ei saanud pumpa käima. Ega mu kasuvanemad sel ajal mu sporditegemist ei toetanud. Pigem taheti, et kodus neid aitaksin.

Suusatamises hakkasid medalid tulema

Elvasse tulin elama vanaema juurde ja keskkooli õppima 1962. aastal. Mängisime klassikaaslastega staadionil jalgpalli, toimusid klassidevahelised võistlused. Meeskonnas pidi olema seitse poissi. Kehalise õpetaja oli Otsa Arno. Heino Mäesalu trenni sattusin ka läbi jalgpalli. Suusatrenni poisid mängisid metsa all jalgpalli ja ma sokutasin ennast ka sinna ning pärast Mäesalu kutsus oma trenni. See oli kevadel. Mäesalu soovitas suvel trenni teha ja joosta. Suveks läksin maale Sangastesse ja püüdsin siin treeneri soovituste järgi tegutseda. Esimene keskkooli klass oli siis juba lõpetatud. Sügisel kooli tulles hakkasin tõsisemalt suusatrennis käima. Treeningud olid viis korda nädalas. Tulid ka võistlused. Jooksus tulin vabariigis omavanuste seas teiseks. Hilisem tuntud jooksja Toivo Koovit võitis.

Trennikaaslased olid klassiõde Helve Hillep (Riisalu), Lea Mäger, Rein Lainevoo. Suusatamises hakkasid ka noorteklassi medalid tulema. Siis sokutati mind spordiühingusse Dünamo. See ongi mu spordiühing olnud kuni võistlusspordist loobumiseni. Kuulusin ka „Dünamo” Nõukogude Liidu koondisesse.

Suusatamine tundus mulle sobivat. Seda näitasid ka tulemused. Suvel ikka jooksin ka. Meeles on Viljandi võistlused, kus tulin kuuendaks ja auhinnaks sain paberinoa.

Keskkooli viimasel aastal maksis mu sporditegemise kinni juba spordiühing Dünamo. Siis olin ka palju koolist ära laagrites ja võistlustel. Õppimine jäi nagu tahaplaanile, aga läbi ma ikka sain. Klassijuhataja oli Magda Mälberg, see lasi ikka töid hiljem ka järgi teha. Eks õpetajad ikka suhtusid minusse arusaavalt ja tegid mulle tihti väikseid erandeid.

Sain proovida ka sakslaste Müllereid

Pärast keskkooli tegin kõvasti trenni ja võistlesin. Aastal 1967 astusin TRÜ Kehakultuuriteaduskonna kaugõppe osakonda. Seda ma ei lõpetanud. Kolm esimest kursust oli ikka neid poliitilisi aineid nii palju, et ma enam ei tahtnud. Trennid ja võistlused võtsid ka järjest rohkem aega.

Eesti koondisesse sain kohe pärast keskkooli lõpetamist. Suusavarustus oli algul ikka kodumaine, alles hiljem sain Järvinenidega sõita. Sel ajal oli ikka puusuusk. Alles lõpupoole sain proovida sakslaste poolplastikuid Müllereid.

Ise pean oma parimaks tulemuseks suusatamises 50 km Eesti meistritiitlit. Üldse mulle pikemad distantsid nagu rohkem sobisid.

Pärast tippsporti olid maratonid, praegu kepikõnd ja rattasõit

Abiellusin 27-aastaselt 1974. aastal. Abikaasa Eike tegeles tõsiselt aerutamisega, kuulus ka Eesti koondisesse. Töötas lasteaia juhatajana ja lõpetas Tallinna Ülikooli koolieelse kasvatuse osakonna. Ta lõpetas hiljem meditsiinikooli ja praegu töötab Uderna hooldekodus personalijuhina. Poeg Argo tegeles Sakus tõsiselt sulgpalliga ja kuulus omaealiste vabariigi paremikku. Praegu töötab Soomes ehitusfirmas. Tütar Egle eriti spordiga ei tegele. Lõpetas Tartu ülikooli võõrkeelte alal. Töötab Itaalias euroametnikuna. Abielus itaallasega.

Suurest spordist loobusin põhiliselt tervise pärast – selg tegi pidevalt valu. Pärast abiellumist ma enam tõsiselt trenni ei teinud. Mängisin pisut korvpalli ja käisin jooksmas. Kuna „Dünamo” oli siseministeeriumi spordiühing, siis kutsuti mind Tartu miilitsasse tööle. Aitasin vanglast tulnutel töökohta leida ja muidu eluga hakkama saada. Siis kutsus Pulla Kalev mind Sakku ehitusfirmasse ja läksingi sinna tööle. Elva Keskkoolis olin saanud läbi polütehnilise õpetuse ehitaja paberid ja nüüd kulusid need ära.

Sakus tegelesime koos Pulla Kaleviga ikka pisut jooksmisega ka. Võtsime osa isegi mõnest maratonjooksust ja talvel suusamaratonidest.

Nüüd olen elvalane juba 17 aastat. Ema suri ja maja jäi siin tühjaks. Sai siis siia kolitud ja elan praegu pensionäri elu. Püüan ennast ikka liigutada. Sõidan ratast ja kõnnin keppidega, aga puusaliigesed annavad tunda.

Tänapäeva noortel soovitan ikka spordiga tegeleda. Proovida paljusid spordialasid ja kõige sobivamaga juba tõsisemalt jätkata. Kui tulevad juba paremad tulemused, siis see lisab ka tahtmist kõrgemale püüelda.

Elvas on praegu järjest paremad sportimisvõimalused. Kui juhtun kepikõnniga hüppetorni juurde, siis tuletan noorust meelde ja ei mõista, miks Mäesalu sinna jooksuradasid ei teinud. Siin ju väga erinev reljeef. Võiks ka praegu sinnakanti mõne raja teha.