Andrus Kuresoo

Sport on elus esiplaanil

Sündisin Elvas 16. septembril 1961. aastal. Kuigi esimesed eluaastad möödusid Tartus ja Viljandimaal (isa suunati pärast EPA lõpetamist Loodi metskonda tööle), pean ennast ikka põliseks elvalaseks, sest koolimineku ajaks oli perekond naasnud Elvasse. Isale pakuti tööd Elva Metsamajandis. Elukohaks sai Elva Metsamajandi kontori teisel korrusel asuv korter Pikal tänaval.

Lasteaeda ei sattunud ja sellepärast möödusid minu koolieelsed päevad enamasti metsamajandi kontorihoone siseõuel mängides. Hiljem, kui juba kodust kaugemale lubati, kujunesid meeliskohtadeks muusikakooli- ja staadionimets ning Verevi ja Arbi järv. Kuna sport on mind juba väikesest peale köitnud, siis olid minu mängud enamjaolt seotud spordiga (erinevad pallimängud, rattasõit, suusatamine, ujumine jne.) Meenub, et sel ajal kui ma olin eelkooliealine, korraldati Elvas lastele mingisugust kergejõustikuvõistlust või sarja, millest sai aktiivselt osa võetud. See võistlus pakkus mulle suurt naudingut ,sest enamus aladel õnnestus jõuda esikolmikusse ja sellega kaasnes alati diplom. Neid diplomeid kogunes igatahes terve virn.

Sain Sassi tunnustuse

Elva Keskkoolis alustasin õpinguid 1. septembril 1969. aastal. Seda, millal ma päris ametlikult esimest korda mingi treeninguga alustasin ei mäleta. Arvatavasti oli see ikkagi esimeses või teises klassis. Olin käinud staadionil piilumas, kuidas lellepojad Andres ja Rein legendaarse Sassi (Aleksander Menning) trennis käisid. Tundus äge ja ükspäev olingi kohal ning uurisin Sassilt, kas saaks ka trenni tulla. Naljamees, nagu Sass oli, vaatas ta mind pika pilguga pealaest jalatallani üle, pani stardijoonele ja käskis ühe staadioniringi aja peale joosta. Eks ma siis lidusin seal elu eest. Igal juhul sain Sassi tunnustuse ja öeldi, et võin tulla küll. Varsti sain endale ka hüüdnime, nagu Sassil kombeks oli. Mina olin siis Caruuso (vist kuulsa ooperilaulja järgi).

Kooliaja jooksul sai proovitud veel ka laskesuusa- ja jalgrattatreeninguid, kuid ma olin pigem selline sprinteritüüpi ja vastupidavusaladel edu ei saavutanud. Seepärast pöördusin ikka alati tagasi kergejõustiku juurde. Minu aladeks olid põhiliselt sprindidistantsid, kuid päris palju sai tehtud ka kümnevõistlust. Pärast keskkooli pühendusin rohkem sprindile, sest kümnevõistleja jaoks jäi kasvu veidi väheks. Mingeid säravaid tulemusi just ette näidata ei olnud. Võib-olla parim tulemus keskkooli ajal oli 100m jooksu aeg 11,0. Elva kooli rekord oli sel ajal 11,2 minu treeneri Aleksander Menningu nimel.

Sport on kogu elu paelunud

EPAs õppides üritasin veel mõnda aega tõsisemalt kah treenida, kuid suuremate koormustega harjutades olid vigastused lihtsad tulema. Seepärast olengi suurema osa elust tegelenud spordiga asjaarmastaja tasemel. Nooremana paelusid rohkem pallimängud (jalgpall, tennis ja eriti korvpall), kuid alates umbes 45ndast olen tegelenud regulaarselt suvel rattasõidu ja rulluisutamisega, talvel suusatamise ja uisutamisega. Olen osalenud päris paljudel suusa-, rulluisu- ja rattamaratonidel. Selliseid perioode ei olegi elus väga olnud kui sport oleks tahaplaanile jäänud. Võib-olla ainult 1,5 aastat vene kroonut võib selle perioodi alla liigitada, aga omamoodi sport seegi.

Vahel võib ju mõelda, et äkki oleks pidanud ikka üritama sporti veidi tõsisemalt teha. Aga noh las ta jääb, ma ei ole selline kahetseja tüüp. Ma arvan, et inimesel on väga oluline omada mingit hobi, mida sa teed järjepidevalt ja mis pakub sulle naudingut. Mulle isiklikult on küll sport olnud läbi elu see tegevus, mis mind on tohutult paelunud, nii seda ise harrastades, kui ka teiste tegemisi jälgides. Alustan igat päeva hommikvõimlemisega ( 20-30 minutit) ja kui see mingil põhjusel on jäänud tegemata, siis ei tunne ennast kohe nagu hästi. Tervise seisukohalt on järjepidev sportimine hädavajalik. Tuleb muidugi mainida, et üle ei tohi ka pingutada, peab ikka keha kuulama.

Pere toetus on oluline mõjutegur tippu jõudmisel

Minu perekonna toetus sporditegemisel oli igati soosiv. Kui koolis olid asjad korras, ei olnud piiranguid. Meie põlvkonnal ei olnud noortel ka selliseid sõltuvusi nagu praegu. Kui üldisemalt rääkida, siis on perekonna ja kogukonna toetus spordis üks otsustavamaid faktoreid tippu jõudmisel. Seda on Eesti spordis väga hästi näha, enamus meie tippe on tulnud sellistest peredest, kus vanemate roll on olnud väga suur.

Kiituse ja kriitikaga on asi nii, et see on väga individuaalne. See, mis sobib ühele, ei lähe teistele absoluutselt peale. Treener, kes tahab kaugele jõuda, peab olema väga hea psühholoog.

Ei ütleks, et mul oleks olnud eriti palju iidoleid, kuid erinevatel aegadel olen maailma suuri meistreid ikka imetlenud. Olgu selleks siis Maradona, Federer või Nadal. Kui ikka midagi väga hästi tehakse, siis on see imetlust vääriv. Ja otse loomulikult hoian alati pöialt ja elan kaasa meie parimatele.

Järelkasv teeb edusamme jalgpallis

Kui 1986. aastal pere sai loodud ja perre sündis kaks poisslast, siis oli selge, et mingit sporti peaks nad ikka tegema. Algul sai nendega lihtsaid sportlikke mänge harrastatud, kuid kui vanust oli juba 6-7 aastat ja energiat kippus üle jääma, oli vaja leida neile mingisugune stabiilsem treening.

Kuna abikaasa tundis isiklikult tuntud judotreener Andres Põhjalat, siis sai talle välja käidud idee Elvasse lastele treeninggrupp moodustada. Andres võttis sellest mõttest kinni ja 1993. aastal sai see idee ellu viidud. Ja nagu näha, tegutseb judoklubi Elvas edukalt siiamaani.

Jürgen ja Mihkel judoga siiski väga kauaks tegelema ei jäänud. Proovisid vahepeal ka suusahüppeid, kuid leidsid ajalehest kuulutuse, et Tartus võetakse treeninggruppidesse poisse jalgpalli mängima. Nii sattusidki nad mängima SK 10 klubisse. Selle klubi treeneriks oli legendaarne Märt Räli ja Eestis neile keegi väga vastu ei saanud. Enamus mängijaid kuulusid omaealiste koondisesse ja vennad Purid, Taio Teniste ja Jürgen (Kuresoo) jõudsid lõpuks välja ka rahvuskoondisse. Jürgen esindas Eestit küll ainult kahes mängus, kuid asi seegi. Jalgpallile on Jürgen ja Mihkel truuks jäänud siiani, esindades FC Elvat.

Praeguseks ajaks on jalgpalli juurde jõudnud ka lapselaps Kristofer. Ta on hetkel kaheksa ja neil on päris heal tasemel punt. Õnneks on Elvas jalgpalliga tegelemiseks üpris normaalsed tingimused ja klubi teeb minu arvates päris head tööd. Võib-olla tulevad Eesti jalgpallis ka kunagi paremad päevad!

Asutasime Elvas tenniseklubi

Tööalaselt olen juba 31 aastat olnud ametis puiduettevõttes Tarm tootmisjuhina. Erialalt olen küll hüdromelioratsiooni insener, kuid sel alal töötasin vaid mõned aastad pärast vene kroonut. Kindlasti oli ka teisi valikuid, kuid olen seda tüüpi, et armastan stabiilsust ja kuna olen ka väikestviisi firma osanik, siis ei ole olnud põhjust uusi väljakutseid otsida. Tarmi kutsus mind tööle Andrus Tani.

Temaga olime kokku puutunud kooliajal kergejõustikutreeningutel ja hiljem juba tihedamalt siis kui asutasime Elvas tenniseklubi ja rajasime tenniseväljakud ning puitpõrandaga korvpalliväljaku. Hetkel olen ise küll tenniseklubi tegevusest kõrvale jäänud, kuid tore on vaadata, et klubi tegeleb täiel rinnal ja tennisehuvilistel on head tingimused selle ala harrastamiseks.

Nutiajastu pärsib kehalist aktiivsust

Minu arvates on väga oluline, et lastel oleks võimalik maast-madalast tegeleda erinevate sportlike tegevustega. Ja mida rohkem erinevaid alasid, seda parem. Nii on võimalik leida enda jaoks see kõige õigem. Laste puhul on muidugi väga oluline, et sporditegemine oleks mänguline. Praegusel nutistumise ajastul on noortel muidugi palju sõltuvusi, mis kipuvad pärssima kehalist aktiivsust. Olen märganud, et on päris palju lapsevanemaid, kes võib-olla kergekäeliselt kirjutavad lastele kehalise kasvatuse tundidest vabastusi. Loomulikult on seda vahel vaja, kuid iga väike nohu ei tohiks küll põhjuseks olla.

Vanematele inimestele soovitan sportimisel oma keha kuulata. Sporditegemine peab olema nauding. Kui see muutub raskeks tööks ja kohustuseks, siis ei ole asi õige.

Elvas palju tehtud, palju veel teha

Hoian ennast Elva spordiasjadega kursis. Mulle läheb väga korda , kui kellelgi hästi läheb. Rohkem võib-olla jälgin hetkel jalgpallurite tegevust kuna oma poisid ja lapselaps on sellega seotud. Minu arvates on nende tegevus ja tulemused väikelinna kohta väga head.

Sportimisvõimaluste kohta ütleks nii, et on üht-teist ära tehtud, kuid palju on veel teha. Üks asi, mis kurvaks teeb, on see siseujula ümber käiv „kuuma kartuli” veeretamine. Tunnen, et Elva inimesi on sellega alt veetud. Teine asi, mis mind hämmastab on see, et Elvasse ei ole juba mitukümmend aastat suudetud valmis ehitada valgustatud suusarada. Mina Elva elanikuna olen pidanud oma suusasõidud tegema Otepääl, Käärikul, Tartus, Vooremäel või Lähtel. Meil on Tartu Maratoni rada, mis on kogu aeg hooldatud, vaja panna postid, vedada liinid ja ongi valgustatud suusarada valmis. Ei tundu väga keeruline, aga räägime sellest juba 20 aastat?

Aga aitab virisemisest. Kuna hetkel on maailmas hullud ajad, siis peame olema rahul sellega, mis meil on ja lootma, et tulevad helgemad ajad ja kõik läheb meil aina paremaks. Perspektiivi igal juhul on.

Tegelikult ma küll ei kahetse, et olen terve elu Elvas elanud. Ju siis on hea koht!