Andri Õun

Autosport pakub positiivseid elamusi ja maandab stressi

Olen sündinud 29. oktoobril 1984. aastal Pärnus ja üles kasvanud Pärnumaal, Tihemetsas. Lõpetasin Tihemetsa Põhikooli ja gümnaasiumis käisin Tartus. Sealt edasi on elu mind rohkem sidunud Tartuga kui lapsepõlveradadega. Kooli lõppedes asusin tööle ning olen viimased kakskümmend aastat töötanud transpordi ja energeetika sektoris. Täna tegelen peamiselt biomassiga kauplemisega ja üle Eesti erinevate koostootmisjaamade varustamisega.

Minu peres mängisid isa ja vend korvpalli, kuid minust läks see kuidagi mööda. Aastal 2011 istusin esimest korda võidusõiduauto rooli ja sealt sai minu karjäär autosportlasena alguse. Paar hooaega enne autospordiga alustamist tegin rahvasporti Eesti maastikurattamaratonide etappidel ja suusamaratonides.

Eesti rallikrossiradadelt tiitlivõistlustele

Rallikrossi juurde sattusin oma elukaaslase kaudu. Tema isa Valdur Reinsalu ehitas võidusõiduautosid ja osales ka ise võistlustel. Käisin aeg-ajalt küll erinevaid võistlusi vaatamas, kuid sellega asi piirdus. 2011. aasta hooaja alguses soovitas Valdur Reinsalu mul osta endale turvavarustus, et saaksin proovida rallikrossiautot. See oli aprillikuus Laitse rajal, kui toimus rallikrossi Eesti meistrivõistluste treeningpäev. Seal sõitsin esimest korda nelikveolise rallikrossiautoga.

Olen rallikrossis kõige võimsamas Supercar klassis kolmekordne Eesti meister. Aastal 2016 tulin Supercar klassis ka Põhja-Euroopa meistriks ja 2020. aastal Balti meistriks. Kõvemad konkurendid nendel aastatel olid Priit Karjus, Sten Oja, Ranno Bundsen, Mait Pikof, Oliver Oberg, Seido Nõmmküla, Ain Laiverik, Raini Roomets, lätlane Edijs Ošš, leedukas Paulius Pleskovas ja teised.

Rallikrossi Euroopa meistrivõistlustel osalesin esimest korda 2013. aastal. See oli Soomes, Kouvola rajal toimunud etapp. Sealt edasi võistlesime meeskonnakaaslase ja klubi omaniku Valdur Reinsaluga ka Rootsis, Höljeses toimunud etapil ja ka Norras Trondheimi lähistel Hell-nimelisel rajal toimunud etapil. Esmakordselt toimus rallikrossi maailmameistrivõistluste etapp Soomes 2014. aastal, kus olime samuti Valdur Reinsaluga koos stardis. MM-il ma punktiarvestusse ei mahtunud, lõpetasin võistluse 19. kohal. Rallikrossi Euroopa meistrivõistluste sarjas sõitsin parima tulemuse välja 2021. aastal Lätis, Riia linnas Bikernieki rajal toimunud etapil, kui saavutasin 13. koha ja teenisin sellega esimese eestlasena Supercar klassis punktid.

Uus väljakutse tõi Euroopa meistritiitli

Aastatel 2019 ja 2021 osalesin võistlushooaja jooksul kõigil Euroopa meistrivõistluste etappidel hoopis autokrossis, FIA European Autocross Championship sarjas. Kui 2018. aastal saavutasime rallikrossis meeskonnaga kolmanda järjestikuse (hat trick) Eesti meistritiitli, siis soovisime leida endale uut väljakutset. Ning tundus huvitav minna sõitma küll mulle tuttava autoga, kuid täiesti tundmatutele radadele. Esimesel hooajal, 2019.aastal, minu võistlus ebaõnnestus tehnilise probleemi tõttu, millele saime lahenduse alles hooaja lõpul. Nimelt oli probleem auto elektroonikaga, mis oli Soome Oulu tehnikaülikooli inseneride poolt ehitatud. Seetõttu võtsime vastu otsuse osaleda ka järgmisel hooajal. Kuid siis tuli kahjuks maailma covid-viirus ja kogu 2020. aasta hooaeg Euroopa autokrossi meistrivõistlustel tühistati. Seetõttu ei jäänudki muud üle, kui tõsta plaane aasta võrra edasi ja osaleda autokrossi sarjas 2021. aastal. Seekord oli tehnikaga suures pildis asi kontrolli all ja saime nautida sõitu. Meeskond tegi võistlustel ja ka võidusõitude vahelisel ajal head tööd ja hooaja lõpuks saime kätte selle, mille järele juba 2019.aastal läksime. Ehk Euroopa meistritiitli autokrossis Touring AX klassis.

Rallikross ja autokross on suhteliselt sarnased võistlusalad, kus sõidetakse kinnisel ringil, mille pikkus on 900 -1400 meetrit. Mõlemal distipliinil on juht üksinda autos ja toimub ühisstart asfalteeritud pinnasel. Rallikrossis sõidetakse slick-tüüpi rehviga ehk maakeeli asfaldirehviga. Autokrossis sõidetakse kruusarehviga. Rallikrossis on rajapinnas umbes 60% ulatuses asfalt ja kuni 40% ulatuses lahtine pinnas (kruus, betoon, liiv jne). Autokrossis on aga ainult start asfaldilt, ülejäänud trass on lahtine pinnas ehk kruus, liiv, muld jne. Rallikrossis kasutatakse sõitude põnevamaks muutmiseks taktikalist jokker-ringi, autokrossis seda kasutusel pole.

Kuna 2021. aastal saavutasime tiitli, mis oli meile eesmärgiks seatud, siis 2022. aastal tulime meeskonnaga tagasi sõitma rallikrossi. Sõitsime sellel aastal Läti ja Leedu meistrivõistluste ühissarja, sest see tundus taas erinevate radade ja konkurentide poolest huvitav. Ka muutsime võistlusautot kahe hooaja vahel. Kui varasemalt sõitsin autokrossi Ford Fiesta Mk7-ga, siis sel hooajal võistlesin Ford Ka+ Active autoga. Hooaja lõpptulemusena jäin auhinnalisele teisele kohale, lätlase Edijs Ošši järel. Võib öelda, et oli huvitav hooaeg, kuna saime võistelda nii Läti, Leedu kui ka ühel Eesti rajal. Konkurents Edijs Oššiga oli tihe ja väga huvitav. Kõik sõidud olid nauditavad ja meeleolukad.

Oma senistest tulemustest pean kõige kaalukamateks kindlasti Euroopa meistritiitlit autokrossis, kolme järjestikust Eesti meistritiitlit ning esimese eestlasena rallikrossi Euroopa meistrivõistluste sarjas punktide toomist.

Kogemused annavad eelise noorte ees

Võistlustel on kindlasti oluline ka kogukonna ja kaasaelajate osa. Väga hea meel on näha raja ääres arvukalt sõpru ja fänne, kes Eesti etappidel alati kohal on. Samuti on vahva näha, kuidas koostööpartnerid töövaldkonnas end alati kursis hoiavad minu tegemistega. Tihti juhtub, et võistluspäeva jooksul olen võidusõidule niivõrd keskendunud, et kõiki fänne, kes servicealast mööda käivad ei märkagi. Ja siis alles nädal pärast võidusõitu tööalaselt inimestega kohtudes tuleb jututeemaks, et käidi minu võistlusi vaatamas ja elati kaasa raja ääres. Kiitust on alati meeldiv kuulda, kuid ka asjakohane kriitika on edasiviiv jõud.

Arvan, et minu närvikava on päris hästi selle spordialaga seotud pingetega toime tulnud. Pärast võistlust pead väga hästi oma emotsioone kontrollima. Olen püüdnud alati keskenduda võidusõidule ning aastatega kogunenud kogemus annab suure eelise noorte ees. Ikka on juhtunud, et kaasvõistlejad tulevad sõidu lõppedes servicealas vastu ja soovivad hakata oma emotsioone sõiduolukorrast välja elama, kuid tean oma sõiduoskust ja püüan vältida ebavajalike emotsioonide väljaütlemisi. Võtan alati vastu õpetussõnad kogenenumatelt autosportlastelt ja püüan neid rakendada parimal viisil. Ehk võiks isegi naljaga pooleks öelda, et olen tavapärane eestlane – emotsioonide osas pisut tuim. Kui stardituled süttivad, siis teeb loomulikult adrenaliin oma ja kõrgenenud pulss paneb emotsioonid parima tulemuse saavutamise nimel tööle. Oma autosportlase karjääri jooksul olen märganud, et emotsioone on tunduvalt lihtsam kontrollida, kui keha füüsiline vorm on väga hea.

Pere ja sport

Oma pere loomine on mul toimunud põimituna spordiga. Kui esimene tütar 2013. aasta lõpul sündis, siis oli ta ema kõhukotis juba uue aasta suve hakul kaasas kõigil võistlustel ning harjus mootorimürina ja võistluste elu-oluga kiiresti. Ka teise tütre sünni järel 2015. aasta sügisel, käis pere minuga võistlustel kaasas. Tänaseks kasvab minu peres ka kolmas laps, kes sündis 2021.aasta sügisel. Võistlustel käimine, selleks ettevalmistus ja pärast asjade lahtipakkimine võtab küll teatud osa perega koosviibimise ajast, kuid pakub teistpidiselt positiivseid emotsioone ja stressi mahalaadimist.

Elva sporditegevust jälgin hoolega. Kõik spordiüritused, mis on seotud Kulbilohu rallikrossirajaga, nendel olen kindlasti kohal ja enamusel osalen ka korraldajana. Hoian silma peal ka Elvas toimuvatel noorsportlaste võistlustel, nii jalgratta sügiskrossidel kui ka iluvõimlemise Elva meistrivõistlustel. Kuna pere vanemad lapsed käivad huviringides ja trennides Elvas, siis seetõttu olen rohkem kursis just nende aladega.