Andres Kübar

Ville Oengo intervjuu Andres Kübaraga 2015. aastal

Kooliajal oli kergejõustik, krossijooksud ja VTK

Sündisin 1959. aastal Tartu linnas. Kuni kaheksanda klassini käisin Võnnu Keskkoolis, seejärel siirdusin Nõo Keskkooli füüsika eriklassi. Sellel ajal tekkisid esimesed sidemed ka Elva linna ja jooksuradadega, kuna kõik Tartu rajooni jooksukrossi võistlused toimusid Elva mändide all ja muidugi ka rajooni kergejõustikvõistlused. Tegelesin ka tõstespordiga ja mu jalg oli tugev, jooksin 100 meetrit ajaga 11,5 ning hüppasin kaugust Valmiera-Rapla matšil 6.46.

Tollal oli poliitiliselt väga tähtis ala VTK mitmevõistlus. Mäletan, et 14-aastasena hüppasin ma Balti matšil kaugust 6.00, mille eest sain tookord VTK mitmevõistluses maksimumpunktid.

Nõo Keskkooli ajal käisin tihti Elvas võistlustel, oli nii kergejõustik kui ka krossijooks ja sealt see ühendus mul Elvaga algaski. Nõo Keskkoolis oli minu kehalise kasvatuse õpetajaks Mart Mäerand ja noorematele klassidele andis tunde Rinaldo Laan. Kümnendas klassis Tartu rajooni meistrivõistlustel kümnevõistluses sai sel alal kusagil 5000 punkti kogutud. Kõrgushüppes tulin rull-stiilis hüpates spordiühingu Jõud B-klassi meistriks tulemusega 1.75. Minu enda pikkus on 1.78.

Verevi järve ujula vetelpäästejaam

Pärast Nõo Keskkooli lõpetamist asusin 1979. aastal õppima Tartu Riikliku Ülikool kehakultuuriteaduskonda. Esimese kursuse järel algas suviti minu koostöö Elva vetelpäästejaama ja tema tubli juhi Enn Kanguriga. Esimese kursuse järel oli üliõpilastel Kääriku suvelaager, kuid meie Priit Saksaga läksime Elva vetelpäästejaama tööle ja üritasime siis kahte asja paralleelselt teha. Mina jõudsin lõpuks esimese kategooria tuukri kvalifikatsioonini, mis oli kõrgeim võimalik staatus. Tuukriõpe oli igal varakevadel Pühajärvel ja Tallinnas. Kuna tegelesime aktiivselt VTK mitmevõistlusega, siis ujumisega probleeme polnud. 100 meetri vabaujumise resultaat oli mul 1.02 ja selle tasemega värvati meid ka vetelpääste kutseala meistrivõistlustele. See sisaldas mannekeeni transporti, sõudeharjutust, päästerõnga viskamist – mis oli minu trumpala – ja 200 meetri takistusujumist.

Ma ei ole käinud kusagil ujumistreeningul, aga see tuli mul iseenesest. Selge see, et kui vetelpääste võistlustele tuli Nõukogude Liidu koondise tasemega 1500 meetri vabaujuja Artur Tikerbär, kes õppis ülikoolis minu kursusel, siis tema vastu ei olnud loomulikult meil 200 meetri ujumises midagi teha. Jäime ikka kõvasti maha. Aga kui tuli päästerõnga vise ning sõudmine, siis olime meie kõvad mehed. Päästerõngas visati ujumisraja laiusesse 2-meetrisse koridori ja mida kaugemale heitsid, seda raskem oli sinna koridori sisse saada. Oli antud mingi aeg, vist poolteist minutit, mille jooksul võisid sooritada kolm viset. Kui läks esimene hästi, siis ei pidanudki rohkem viskama. Päästerõngal oli nöör taga, sikutasid selle ruttu tagasi ja mida kaugemale viskasid, seda rohkem läks tagasi sikutamisega aega. Selles harjutuses olin kogu aeg Eestis esimene-teine. Otepää meestega kemplesime seal, samuti ka paadisõidus. Paadisõidu distants oli 150 meetrit, sõudepaadiga Bella. Hüppasid jooksu pealt sillalt paati, haarasid aerud. Hüppe hoog tõukas paadi juba kiiresti minema. Poole maa peal oli üks poi, mille ümber tuli siis sõuda. Seejärel lähenesid teise poi juures olevale mannekeenile, kellele ei tohtinud mitte selga sõita. Pidid tõstma ta sealt veest välja ja pärast tagasi laskma. Ja siis viimaks ühe aeruga sõudma tagasi finišisse.

Muidugi oli ka vetelpääste talvine mitmevõistlus, kus põhiosa oli tuukriharjutus. Mina olin tuuker ja Enn Kangur oli julgestaja. Tema pidi mind tuukriülikonda riietama. Ronisid märga ülikonda sisse ja Enn keeras siis žgutiga esimese kummiotsa kinni, et vesi tuukriülikonda sisse ei läheks. Nagu kartulikoti suu seoti kinni. Vee all tuli läbida 20 meetrit, samuti tuua välja üks mannekeen põhjast. Talvel jää all on ikka võrdlemisi pime, pidin juhinduma signaalidest, mida kolleeg kaldalt nööride kaudu andis.

Elva Verevi järve ujula vetelpäästejaamas oli vägagi sportlik seltskond koos: Janno Dobrus, Guido Randla, Priit Saks, Leonid Sutt, Karmen Braun, Kaja Kangur ning Eerika Salumäe käis jalgrattaga meil vetelpäästes tihti külas. Motoristid olid Johannes Sikk, Uno Suurtee, Raivo Raudsik. Enne vabariiklikke kutseala võistlusi viidi Elva Verevi järve ujulas läbi treeninglaagreid, kus osalesid ujujad Artur Tikkerbär, Kalle Liivamägi, Gunnar Tõnning, kes kõik õppisid Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas minuga ühel kursusel. Elva vetelpäästejaama võistkonnana osalesime tookord nii Elva linna suve- kui ka talispartakiaadidel.

Põlvevigastuse kaudu triatloni juurde

Ülikooli lõpetasin tegelikult raskejõustiku treener-õpetaja kvalifikatsiooniga, minu juhendaja oli Jaan Loko. Pärast ülikooli lõpetamist töötasin Tartu rajooni spordiühingus Jõud ja käisime Jõudi töötajate spartakiaadil. Võistkonnas olid meil Tiit Kruusement, Lembit Toru, Kaie Sarapuu… Ükskord võrkpallimängus vigastasin niivõrd kõvasti põlve, et tehti meniskioperatsioon. Selle juhtumise kaudu ma jõudsingi triatloni juurde! Doktor Tein soovitas pärast operatsiooni kiirema taastumise huvides ujuda hästi palju ja sõita jalgrattaga. Seda ma tõsise spordihuvilisena ka tegin. Kuna ujumise ja jalgrattasõiduga on tegemist triatloni kahe esimese alaga, siis läks lihtsalt mõni aasta aega ning leidsingi enda jaoks triatloni kui lemmikspordiala.

Esimese triatlonivõistluse korraldas Aadu Pekk 1984. aastal Vokal. Sellel esimesel võistlusel ei olnud alad klassikalises järjekorras, kuid seda loetakse ikkagi esimeseks triatloniks Eestis. 2014. aasta suvel tähistasime Eesti triatloni 30. aastapäeva ja Elvas toimus tollel aastal triatlon 27. korda. Kahel korral on Elva triatlon ka vahele jäänud. Ükskord ei lubanud sanepidjaam, kuna mingisugused bakterid või vetikad olid Elva Verevi järves ja seal keelati ujumine üldse ära. Teine kord oli siis, kui põles maha ujula hoonestik ja tuleõnnetuse tõttu jäi Elva triatlon toimumata.

Sellel ajal, kui meie siin triatloniga alustasime, oli laias maailmas triatlon juba olemas. Eesti astus veel Nõukogude Liidu osana, pretsedenditult, ülemaailmse triatloniliidu liikmeks. Rene Meimer ja Mart Haruoja viibisid omal kulul Hawail ja said ülemaailmse triatloniliidu täieõiguslikuks liikmeks, mille üle venelased ei olnud küll väga õnnelikud. Venemaal liideti triatlon moodsa viievõistluse föderatsiooni alla, kuna ta oli nii uus asi, aga Eestis moodustati kohe otse triatloniliit. Ülemaailmsest kongressist osavõtt toimus nii, et sinna läksid meie mehed hoopis teiste viisadega, sest sel ajal ametlikku kutset ei olnud. Rene Meimer oli sel ajal Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri õpetaja. Muide, Oleg Ljadov ja Mart Haruoja tegid 1988. aastal Hawail võisteldes Eestist esimestena kaasa niisuguse katsumuse nagu on täispikk „Raudmehe“ triatlon.

Elva esimene triatlon 1987

Eesti triatloni ajaloos ongi just 1987. aastal toimunud Elva triatlon kõige pikema traditsiooniga. Elva linnal on triatloni pidamiseks mitu eelist. Linna soodne asukoht Lõuna-Eestis, aga mitte ka väga kaugel Tallinnast, Verevi järve soe vesi ning eriti head jooksurajad järve lähedal staadioni parkmetsas. Jalgrattasõit on kulgenud alati Elva-Rannu maanteel, pöördega enne Rannut ning noortel ja lastel on tagasipööre enne Valga-Tartu maanteed.

Distantside pikkused on natuke muutunud. Esimesel triatlonil 1987. aastal Elvas oli kavas 500 meetrit ujumist, 20 kilomeetrit jalgrattasõitu ja 5 kilomeetrit murdmaajooksu. (Selle triatloni võitis Andres Kübar Raul Arula ja Toomas Viigipuu ees. Jaanus Pulles oli neljas. Toim.) Praegu nimetatakse mainitud distantsi sprindidistantsiks. Triatloni algusaastatel oli põhidistantsiks niinimetatud olümpiadistants, kus ujuti 1500 meetrit, sõideti jalgrattaga 40 kilomeetrit ning joosti 10 kilomeetrit. Aga Elvas tegime me natuke lühema, et saada osalema rohkem huvilisi. Sest triatlonihooaja võistluskalendris igal nädalavahetusel olümpiadistantsi läbi vehkida ei olnud võimalik.

Kolmanda, 41 osavõtjaga Elva triatloni 1989. aastal võitis juunioride arvestuses tollal 18-aastane Andrus Veerpalu. Distantsi 800m ujumist, 30km jalgrattasõitu ja 7km jooksu läbis ta ajaga 1:26.15. Teine oli tartlane Margus Püvi ajaga 1:26.46 ja kolmas Marek Johanson Viljandiist tulemusega 1:27.15. Need olid tookord ka võistluse absoluutselt parimad tulemused. Meesteklassi parim, 24-aastane Ivo Muru Valgast sai ajaks 1:28.50. Naise arvestuse parim, meistersportlane murdmaasuusatamises Ene Aigro, saavutas üldjärjestuses 20. tulemuse 1:37.30. Tema kannule reastus 21. kohaga Poola esindaja Leszek Marcinkiewicz ajaga 1:38.25.

Korraldaja ja osalejana Elva triatlonil

Aastal 2012 toimus 25. Elva triatlon, oli selline väike juubelivõistlus.Viisime läbi kolm starti: lapsed ujusid 150 meetrit, sõitsid jalgrattaga 5 kilomeetrit ja jooksid ühe kilomeetri. Harrastajate ditsntsid olid vastavalt 300m +10km + 2,5km ning põhidistants 750m + 20km + 5km. Verevi järves oli 750 meetri ujumise distantsiks märgitud kolmnurk. Ujumise start ja finiš on olnud Verevi järve väikelastekodu poolses ujula osa, sealtpoolt rannast oli kõige lühem tee jalgrataste juurde. Jalgrattasõidu trass kulgeb looduslikult üsnagi ilusates paikades, mõnede kurvidega maantee tõusud-langused on minimaalsed, liiklus on hõre, seal on alati väga hea kihutada. Liiklust meie sulgema ei pea. Meie ülesanne on võistluste kooskõlastamine maanteeametiga.

Algusaastatel oli Elva triatlonil võistlejaid 30-50 ümber. Olin peakohtunik ja tegin ka ise kaasa – hüppasin vette ja pärast jalgrattasadulasse ning mul oli õnne kogu aeg ka esikolmikusse jõuda. Aga ühel aastal kauplesin ma jalgrattakohtunikuks legendaarse Elva jalgrattasportlase Peeter Kuku, kes oma Žiguliga pidi sõitma pöördepunkti, seal punase torbiku püsti panema ja seejärel jalgrattureid ootama. Mina tulin ujumiselt veest välja päris võistlejatesumma eesotsas ning jalgrattasõidu distantsil olin kõige esimene. Siis aga nägin Peeter Kukut tee ääres oma Žigulil rehvi vahetamas… Ja mul ei jäänudki midagi muud üle, kui sõitsin pöördesse, viskasin jalgratta kraavi ja seisin pöördepostina niikaua kuni Peeter Kuku oli oma Žigulile uue ratta alla pannud, pöördesse jõudnud ja ma sain ise edasi võistelda. Nojah, siis ma esikohta enam ei saavutanud. Aga võistlus ise toimus soliidselt. Kõik võistlejad said õiges kohas ära pööratud.

Põline Elva noortetreener Jüri Kalmus on olnud triatlonidel jalgrattasõidu eest vastutav ja selles plaanis on mul koostöö Elva rahvaga vägagi hea olnud. Kalmus hoolitses alati ka politseikonstaabli kohaloleku eest, näiteks spordi valdkonnas kompetentsed mehed Mart Brett ja Andres Toode. Mina korjasin Elva kandist oma vanad spordisõbrad kokku ja vedasin oma transpordiga asju ning inimesi, tasust polnud suuremat mõtet rääkida. Kuid veel nõukogude ajal oli Elva triatlonil osavõtjaid ka välismaalt, näiteks 1989. aastal Poolast, 1992. aastal Kanada võistlejad Chris Walton ja Kathie Leitch ning 1997. aastal võitis Elva triatloni soomlane Mika Luode Turu linnast. Huvitav on märkida ka seda, et 1995. aasta Elva triatloni lastevõistlustel osales ka 13-aastane Caspar Austa. Meejuunioridest saavutas tol aastal kolmanda koha Elva atleet Peeter Aan.

Korraldamine, rahastamine. „Dünamo“ triatlon Tartus 1988-1990

Praegusel ajal on võistluste korraldamist abistamas mitmed projektid, taotleme kultuurkapitalist, Elva linnavalitsus on pannud tõsiselt õla alla, kuna tegemist on linna nimiüritusega. Elva linnavalitsuse rahaline tugi ongi kõige suurem. Viimased viis aastat on tugev koostöö olnud „Sportlandi“ omaniku Are Altrajaga, kes on oma südameasjaks võtnud ka Elva triatloni toetamise. Elva triatloni auhinnafond on tulnud sisuliselt kõik „Sportlandi“ kaupluste lettidelt. Are Altraja on toetanud viimasel ajal nii Eesti kui ka Elva triatloni.

Elvas ja Eestis oli juba nõukogude ajal triatloni tase oluliselt parem kui Nõukogude Liidus tervikuna ja siis käis ka hulgaliselt vene sportlasi meie triatlonidel. Elva triatloni üks võitjaid oli Kasahstanist, Alma-Atast pärit Oleg Šitov.

Tartu Triatloniklubi ja spordiühingu Dünamo koostöös korraldasime 1988., 1989. ja 1990. aastal Tartus üleliiduline spordiühingu Dünamo triatloni. Ujumine oli Anne kanalil, jalgratastel sõideti Räpina teed Melliste poole ja jooks oli ümber Anne kanali. See oli sisuliselt esimene Tartu linna triatlon. „Dünamo“ Tartu osakonda juhtis sellel ajal Rein Kamarik ning Moskvast saabus üks moodsat viievõistlust kureeriv polkovnik. Ta tuli Tartusse seda võistlust läbi viima ja mind kaubeldi peakohtunikuks.

Ligi 300 osavõtjaga kontingent saavutati sellel teel, et kuna „Dünamo“ oli siseministeeriumi ja riikliku julgeoleku komitee spordiühing, siis saadeti töökollektiividesse käsk – saata kaks võistlejat Tartusse! Tulid mehed üle Venemaa kokku, tulid rongi pealt maha, marssisid Tähtverre „Dünamo“ baasi ja nõudsid Rein Kamariku käest jalgrattaid. Kuivõrd neile oli oma kollektiivis öeldud, et: „Приходите, здесь все ест!“ (tulge, siin on kõik olemas). Rein Kamarikul tõusid juuksed peas püsti, kui ta järjekordset Moskva rongi nägi saabuvat… Ja sealt jälle viiskümmend vene meest naha tuli, kes kohe jalgrattaid nõudsid. Kõik „Dünamo“ jalgrattabaasi rattad läksid siis võistluse käsutusse ja neid hangiti veel kusagilt mujaltki. Osales ka Vene Föderatsiooni trekisõidu koondise mehi Jekimov. Eestist olid Kalju Ojaste, Oleg Ljadov, Politajev ja teised.

Niivõrd suure osavõtjate arvuga triatlonivõistluse läbiviimine oli tookord Tartus natuke keeruline. Üleliidulisel härrasmehel, seltsimees polkovnikul, puudus täielikult arusaamine triatlonivõistluse olemusest, kuna tegemist oli moodsa viievõistluse kohtunikuga. Tema kõige põnevam ettepanek oli, et tuleks ehitada pärast ujumisdistantsi vajalikud riietuskabiinid! Triatlonis muidugi sellist asja ei tuntud, kuna kõik võistlejad tulevad ujumisriietuses veest välja ja tormavad otsekohe jalgrataste juurde, hakkavad kohe pedaalidele suruma. Aga see ei mahtunud vene mehele pähe, et „Как это – нету раздевалки?“ (Kuidas, pole riideruumi?).

Kui esimesel päeval tulin peakohtuniku ametis Anne kanali ääres koosolekule, lühikeste spordipükste ja T-särgi väel, siis hakkas polkovnikul ärritusest lõug värisema ja näo värvus muutus tal sini-lillaks ning ta kukkus sõimama, roppude sõnadega: „Главное судя придет в трусах на соревнование!“ (Peakohtunik tuleb trussikutes võistlustele!)

Järgmisel päeval kui toimusid võistlused ja panin selga oma ülikooli lõpuülikonna koos valge triiksärgi ja musta lipsuga, siis Moskva seltsimees ütles: „Вот это уже другое дело – главное судя в костюме – это правильно!“ (Vaat, see on juba teine asi – peakohtunik ülikonnas – see on õige!).

Meie siin võtsime triatloni natuke vabamalt, aga tegemist oli ikkagi riigikaitsest lähtudes üleliidulise „Dünamo“ võistlusega.

Milvi Kapauni intervjuu Andres Kübaraga 2022. aastal

Spordimehe hing

Elan praegu Põlvas. Viis aastat tagasi asutasin mittetulundusühingu AOK Arendus, ning koos meeskonnaga korraldame multi- ja rahvaspordiüritusi nii lastele, noortele, tippsportlastele kui harrastajatele Eestimaa looduskaunites paikades, põhiliselt Lõuna-Eestis. Oleme läbi viinud jalgratta-, ujumise-, triatloni- ja jooksuvõistlusi. Koostöös Eesti Triatloni Liiduga teeme kolme Eesti karikaetappi – Elva, Karksi-Nuia, Valgjärve. Ujumisliiduga korraldame kolme pikamaaujumise karikaetappi – Elva, Tabivere, Karksi-Nuia ja Eesti meistrivõistlusi 3km ja 5km distantsil. Lisaks traditsiooniline üle Saadjärve ujumine. Jalgrattaspordis viime läbi Tartu linna meistrivõistlusi eraldistardist sõidus ning korraldame Jüri Stabrovski mälestusvõistlusi Jürka Jooks, mis toimus mullu 27. korda.

Pärast paariaastast vaheaega jätkasin 2016. aastal ka Elva triatloni korraldamist ja sellel aastal tuleb juubelivõistlus – 35. Elva triatlon.

Talitriatloni ja aquabike maaletooja Eestis

Esimest korda osalesime talitriatloni võistlustel koos Ain-Alar Juhansoniga Saksamaa meistrivõistlustel 2003. aasta jaanuarikuus [Juhanson üldarvestuses 5. ja Kübar M40 klassis 4.] ja siis korraldasin kohe märtsis Lähtel talitriatloni võistlused. Kavas oli 4km jooks, 12km jalgrattasõitu ja 8km suusatamist. 

Aastal 2011 ja 2012 korraldasime Lähtel Euroopa meistrivõistluste karikaetapi talitriatlonis, kohal olid Venemaa, Norra, Itaalia, Läti sportlased. 2016. ja 2017. aastal, korraldasime Meie Liigume tiimiga Otepääl Euroopa meistrivõistlused talitriatlonis. kus teisel aastal osales 180 sportlast.

Kuna mul põlv enam jooksmist ei talu, leidsin enda jaoks uue spordiala – aquabike, mis koosneb ujumisest ja jalgrattasõidust. See on World Triathlon Multisport üks aladest. Võistlus viiakse läbi üldiselt triatloni käigus – ujutakse, sõidetakse rattaga ära, aga jooksurajale ei minda. Korraldasin esimest korda Valgjärve aquabike võistluse 2020. aastal. Kuna tookord oli koroona aeg, siis oli see Euroopas ainuke selle ala võistlus tollel hooajal. Aastal 2021 osalesin juunikuus aquabike Euroopa Meistrivõistlustel Austrias, kus sain vanuseklassis 60 – 64 seitsmenda koha.

Aquabikele sarnane võistlus on aquatlon, kus aladeks jooks – ujumine – jooks. See on põhiliselt laste ala, kus pole rattasõitu. Tiitlivõistlusi täiskasvanutele peetakse ka sellel alal.

Hull katsumus

Viimase aja võistlustest üks meeldejäävamaid on aquabike EM Austrias, kus 90 km jalgrattadistantsi sõitsime Alpides. Üles ei jõua ja allasõita ei julge – selline võistlusrada oli. Laskumisel tuli kiiruseks 70 km tunnis, see oli natukene hull küll. Kas hirmu ka oli vahepeal – oli ikka küll, ausalt oli. Ratas hakkas all kuidagi vibama… Sakslased sõitsid taga, ütlesid, et kuidas sa üldse püsti jäid? Ei ole Eestis harjunud selliste mägedega, ratta taltsutamisega oli kõvasti probleeme. See võistlus oli hull katsumus, enne rattasõitu oli kaks kilomeetrit ujumist ja siis veel 90km rattasõitu. Jäin oma seitsmenda kohaga rahule, andsin endast parima, mida ma suutsin.

Kaalukaim tulemus minu jaoks on talitriatloni MM hõbemedal Oslos oma vanuseklassis 2010. aastal, sest see medal on ka minu ainus MMilt.

Hea tulemus on minu arvates ka pronksmedal Eesti meistrivõistlustelt jalgrattas eraldistardist sõidus 2021. aastal. Mulle meeldib eraldistardist sõit just sellepärast, et siin võistleb igaüks enda eest, võistled iseenda ja stopperiga. See on aus võistlus.

Taliujumine

Taliujumise võistlusi olen läbi viinud kaks korda, Eesti meistrivõistlused 2018. ja 2019. aastal Vana-Otepääl ja Tallinnas olin peakohtunik. Taliujumine oli saanud väga populaarseks, harrastajaid palju. Ise olen käinud Jelgava MK etapil taliujumises 2017. aastal. Kaks hooaega tegin, siis lõpetasin. Kui oli koroona aeg ja ujumiskeskused suletud, siis hakkasin septembrikuust ujumas käima ja talvel ka, kaks hooaega. Basseinid olid kinni ja oli motivatsioon minna ka külma vette. Kui aga kogu aeg sisebasseinis treenida, siis ega 27 kraadisest basseiniveest null-kraadisesse vette ei kipu.

Naudinguga spordi sees

Võistluste korraldamise juurde jõudsin tänu sellele, et põlv läks tuksi. Ei saanud enam edukalt võistelda, hakkasin siis korraldama. Et ikkagi spordi sees olla. Korraldamise poolel on kõige parem tunne, kui võistleja tuleb ja ütleb sulle aitäh! Kiitus ja tänu pärast võistlusi – see on parim tunnustus ja teeb rõõmu. Aga ega spordimehe hing nõuab ikka pingutamist ja osalen võimalusel siiani ka ise võistlustel. Jalgrattasõidus, suusatamises, talitriatlonis, ujumises. Suvetriatloni eriti ei tee, sest põlv ei luba joosta. Korraldamine ja võistlemine koos – eks topeltpinge on peal, aga tunnen, et jõuan veel küll.

Ise ei ole ma ennast kunagi profisportlaseks pidanud, olen ikka harrastussportlane. Viimased aastad lihtsalt naudin sporditegemist. Kas saan kolmanda või seitsmenda koha, see ei ole enam nii tähtis. Teen sporti nii, et sporditegemise protsess oleks endale rahuldust pakkuv, et finišis tunneksin ennast hästi ja oleksin rahul.