Andres Kõiva

Ville Oengo intervjuu Elva jahilasketiirus 2015. aastal

Ida-Virumaa treener Jüri Laur

Vanasti oli piltlikult öeldes igas Eesti külas võimalik jahilaskespordiga tegelda. Kaare putkad olid igal pool, iga põllunuka peal, neid oli väga palju. Igal jahisektsioonil oli oma laskekoht, mida oli Eestis mitusada. Tegutses 15000 jahimeest, neid oli igas vallas. Ettenähtud olid jahimeeste katsed. Omal ajal, pärast ülikooli lõpetamist, sai ka Tõrvas kaart ja kaevikut lasta. Mina olen kaarraja jahilaskur.

Olen jahilaskurite põlvkonnast, kes tegutses Elvas 1980ndatel aastatel, nende hulgas ka lasketiiru juhataja Vello Volmer. Elva tiir oli päris heas korras, sest siin treenisid mitmed Nõukogude Liidu koondised, sealhulgas ka ametiühingute koondised ja kes kõik veel…

Mina olen pärit Virumaalt ja oma esimesed püssipaugud sooritasin 1977. aastal Kiviõlis. Sel ajal oli Ida-Virus tegev selline hea treener nagu Jüri Laur, spordikooli direktor ja suur jahilaskespordi fanaatik. Praegu ta on hästi vana mees, elab kusagil Tartumaal.

Kummaline ja uskumatu on see, et kui meie noored jahilaskmisega alustasime, siis Jüri Laur rääkis meile tehnikajutte ja mis kõike veel ning tol ajal ma mõtlesin, et mis jama ta paneb, ei ta ole ikka oma mõistusega. Ja nüüd, 30 aastat hiljem ma näen, et kuldsed sõnad olid need, mis ta tookord rääkis! Neid nüansse, mida ma praegu räägin oma õpilastele. See on nii uskumatu lugu. Just jahilaskespordi tehnika osas. Tookord aga vaatasime, et Jüri Laur ajab mingit jamajuttu. Aastakümneid hiljem hakkasin vaatama, et tegelikult need tõekspidamised ja puändid – tema väljendus lihtsalt teistmoodi kui seda tegid ülejäänud treenerid ja praegu ma vaatan, et see õpetus on kullatera.

Ida-Virumaalt tuli Jüri Lauri käe alt kõva seltskond, sealhulgas ka Eesti meistreid – kaarrajalt Urmas Kuusk, Raivo Uuemõis, naistest Helgi Reisi. Kaevikrajalt Eesti koondislased Viktor Tarassov, Nikolai Bibikov.

Inimesed Elva jahilaskmises

Vello Volmer oli väga mõnus mees, ta oli ääretult konfliktivaba inimene. Kellelegi iialgi pahasti ei ütelnud. Siis kui ta juba läinud oli, siis kõik rääkisid, et vaat kui hea mees oli! Enne teda oli laskespordibaasis igasuguseid „kosmosemehi”, nagu Päärde Mihkel, kes tahtis kõike teha. Tal olid huvitavad suhted küll relvatehastega, küll Mihhail Kalašnikoviga.

1980ndatel aastatel olid Elva jahilaskurid Eesti tasemel – Jaak Volmer, Toomas Karp, Tarmo Saar, Ülle Karo. Kaevikrajalt Urmas Saaliste oli ka mingil määral otsapidi Elvaga seotud. Praegu püüab Urmas Saaliste Tartus Andres Kulli aidata, et ehk õnnestub olümpiale minna.

Jahilasketiiru mõõnaaeg ja taastumine

Kui ma Ida-Virumaalt Tartusse ülikooli kehakultuuriteaduskonda õppima tulin, siis oli minu treeningubaas Elva jahilasketiir. Siin olid Eesti meistrivõistlused ja mitmed muud võistlused. Eks ta nõukogude aja lõpus suri välja, nagu mitmedki teised valdkonnad tookord hääbusid. Jahilasketiir lagastati täiega ära ja siin needsamad majad olid maha põletatud. Vello Volmeri poeg Jaak hakkas siin toimetama, midagi nad siin meestega ikka tegid. Panid mõned heitemasinad tööle, käisid kordmööda valves ja hoidsid jahilasketiirul hinge sees, üheksakümnendate aastate keskpaigas ta natuke tuksus siin.

Vello Volmeri mälestusvõistlusi tahtsime pärast jätkata, aga ma ei tea, Jaagul polnud nagu huvi. Et pidada omaenda isa mälestusvõistlusi – kuidagi ta oli natuke vastu, ma ei tea miks. See kerge pessimism on ilmselt üldse Jaagu elustiil ehk natuke.

Aastal 2009. hakkasime koos Jaak Vahiga Elva jahilasketiiru üles kõõbitsema. Jaak Vahi käis ühe aasta Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas ja läks siis edasi arstiks õppima. Ta on radioloog.

Üle poole kuludest panime oma taskust, alla poole, kolmandiku saime laenuna ettevõtluse arendamise sihtasutusest ja keskkonna investeeringutest. Iga heitemasin maksab üle 1000 euro, neid on kolmekümne ümber. Pluss elektroonika ja need majad juurde. Kui seda puhtalt enda rahakoti pealt teha, ega see tagasi ei tooda. Me teadsime, et kui raha paneme, me seda tagasi otseselt ei saa. See ei olegi teenimise eesmärgiga tehtud, meie eesmärk oli, et Elva Jahilasketiir säiliks ja töötaks. Nüüd on siin tiirus igal aastal kaks tiitlivõistlust peetud, lisaks veel Balti karikavõistlused ning ka Sporting Compaki maailmakarika etapp üle-eelmisel aastal.

Elva Jahilasketiir kuulub Tehvandi sihtasutusele. Võtsime tiiru pikaajalisele rendile ja maksmine on tasaarveldusega, kuna meie ehitasime majad üles.

Tänapäeva Eesti jahilaskesport

Jahilaskmises on üks asi olümpiaalad ja teine on see liin, kuhu kuulub Sporting Compak. Olümpiaaladel on Eesti jahilaskespordi seis suhteliselt halb – kandepind on peaaegu olematu. Eesti meistrivõistlustel kaarrajal võib ehk kaks vahetust laskureid kokku tulla, see on kaksteist inimest, varasematel aastatel oli sada laskurit. Kaevikrajal on sama teema.

Niisugust noort, kes treeniks täie pühendumusega ei saa leida, ei ole võimalik seda teha, sest see eeldab ikka väga-väga pikka rahakotti. Ega alla 8000-9000 euro sa ei saa isegi mitte püssi, lisaks igakuised kulud… Sa pead laskma ikkagi pidevalt – no paar tuhat eurot kuus koos võistlustega, padrunid ja asjad. Mõni pikem võistlusreis juurde – seal peab olema ikka päris tõsine ressurss. Vaja on väga kõva toetajat ehk siis oled ise jõukas inimene. Kastitäis padruneid – kahe päeva laskemoon maksab 50 eurot. Laskemärke saame Lätist, kus on päris suur vastav tehas. Üks märk maksab 0,57 senti.

Mul on siin üks noor poiss – Martin Saar, pärit siitsamast Peedult, keda püüan treenida. Selle mõttega, et vaatame, mis välja tuleb, et kas saab proovida minna üle olümpiaalale.

Hoopis laiema kandepinnaga on Sporting Compak, mis ei ole olümpiaala, aga on tegelikult selle spordiala algus, sealt kasvab välja hiljem see kaar ja kaevik.

Taldrikute lendude trajektooride iseloomud varieeruvad vastavalt sellele, kuidas rajameister nad sulle lendama paneb. On dubletid ja üksikud, on üsna mitmekesine. Lendavad kõrgelt alla ja alt läheb üles ja heitemasinad on kergesti teisaldatavad. Saab moodustada erinevaid nurki ja mitmesuguseid kõrgusi. Harrastajaid on Eestis päris palju, Eesti meistrivõistlustel ikka sada võistlejat.

Kaarel ja kaevikul ei ole mõtet lasta niisama, väljund on alati üks – sa pead saama olümpiamängudele. Eesti meistriks tulla on imelihtne, teed siin mõned korrad trenni, õpid natukene kellegi käest ja kahe aastaga oled Eesti esikolmikus. Aga Sportingus võib igal aastal 20 inimest maailmameistrivõistlustele sõita, kus võib lasta maailmameistriga kõrvuti. See ala on maailmas väga populaarne, võistlustele tuleb 1000 inimest kokku. Vanemad mehed, üle 40-50 aastased, on üldse esimest korda laskmas. Kui rahakott võimaldab, ostavad padruneid, tulevad ja lasevad ja võistlevad. See on justnagu laulupidu – rahvalik, seltskondlik üritus. No, sportlik muidugi ka, kus võistlejatele lisaks on olemas ka pealtvaatajaskond.

Neid laskmise kohti on ilmselt ka lihtsam organiseerida. Eestis on neli põhilist kohta: Männikul, Elvas, Rakveres Laekveres ja Saaremaal Tagaveres. Lisaks väiksemad lasketiirud.

Kaks eri asja – üks laskmine kiratseb, teine elab.