Andres Hiiemäe

Laskesuusaradadelt Eesti parimaks alpinistiks

Sündinud olen 24.juunil 1976. aastal Elvas. Lapseeast alates on meeldinud sporti teha – joosta, suusatada, rattaga sõita, sõpradega jalgpalli taga ajada. Igal võimalusel õue, mängima minna. Kõik talveõhtud sai veedetud lumel, kas siis suuskadel hoovi peal ringe tehes, lumest hüppekaid kokku mätsides ja siis mõõduvõtmisi maha peetud, nii suusahüpetes kui puude vahel osavuslaskumistes.

Väikse poisina mäletan, kuidas talveõhtuti isa tuli õhtul töölt, siis määriti suusad, seati pähe pealambike ning koos vanema vennaga mindi pimedusse – Tartu suusamaratoniks treenima. Meeles on, kuidas tollel ajal rullisin tihti lahti ja imetlesin isa nooruspõlve diplomeid murdmaajooksus ja sinna kõrvale tema medaleid.

Algklassides sai proovitud erinevaid trenne, mida pakuti, aga kui siis tekkis võimalus laskesuusatrenni minna, olin hetkega müüdud sellele alale.

Kooliaastad möödusid kiiresti. Kool oli pigem paratamatu osa päevast ja juhatas sisse aja, mil sai jälle trenni minna. Võiks öelda, et kool väga trennitegemist ei seganud. Vahetunnid olid peaasjalikult ikkagi mingiks aktiivseks tegevuseks – tihti kogunesime poistega võimlasse ja mängisime korvpalli, mõnikord võrkpalli, mõnikord lauatennist. Oli ka periood, kus vahetundidel läksime koolimaja alla keldriruumi jõutrenazööri sikutama. Sellised me juba olime noorukieas, energiat täis ja igal võimalikul hetkel otsisime võimalusi sportida, seda ka treeningvälisel ajal. Sageli leidsime end pärast suusatrenni spordisaalis veel korvpallimas ja teistegi sporditegevustega tegelemas.

Meil oli väga tugev treeningpunt

Rein Pedaja juurde laskesuusatrenni sattusin kümneaastasena ja paljud meist jäidki sinna käima. Laskesuusatamine haaras kohe endasse ja see jäi põhialaks kuni keskkooli lõpuni.

Meil oli väga tugev punt, treeningusisene konkurents oli tihe, kes esindusmeeskonda pääseb ja kes endale puusuuskade asemel plastiksuusad saab. Sellest treeningpundist on paljud jäänud pikkadeks aastateks laskesuusatamisele truuks, sõpradeks ja ala juurde kuni tänase päevani.

Sellesama seltskonnaga käisime ka paljudel muudel erinevatel võistlustel, ennekõike meeldisid murdmaajooks ja sekka ka pikemad distantsid staadionil.

Indrek Tobrelutsu isa korraldas meile, 11-12 aastastele poistele jooksusarja ja sealt saime korraliku jooksupõhja alla, mis meid hiljem läbi spordi aidanud on. Hiljem vedas ta meid ka kaugematele jooksuvõistlustele.

Järk-järgult saime tugevamaks ja osavamaks, kuulusime noorte ja juunioride vanuseklassis vabariigi paremikku ning noorte ja juunioride koondisesse. Suurema osa tolle aja (aastatel 1995-1996) juunioride koondisest moodustasid elvakad – Indrek Tobreluts, Assar Jõepera, Roland Lessing ja mina.

Laskesuusatamise treeningutega saavutasime osavuse, kiiruse ja vastupidavuse, nii et domineerisime ka maakonna murdmaajookse ja pikemaid distantse kergejõustikus. Aga ka mitmetel muudel aladel, näiteks maakonna meistriks õnnestus mul tulla ka kaugushüppes, odaviskes, korvpallis, suusatamises.

16-aastasena hakkasin käima ka triatlonivõistlustel, see oli hea vaheldus laskesuusatreeningutele. Seda võib pidada teiseks spordialaks, mis on jäänud külge ja triatlonivõistlustel käin siiamaani.

Motivatsioon oli alati kõrge

Vanematega oli meil lihtne kokkulepe, tuli täita kaks lihtsat tingimust, et saaksin tingimusteta sportida – esiteks, töö pidi tehtud olema, mis tähendas kodumajapidamises ettetulevaid töid, olgu selleks maa kaevamine, rohimine, kõplamine, puude lõhkumine, aia kastmine ja teiseks pidid õppimisasjad korras olema. Kuna noorele poisile trenni minna meeldis, siis sai kõik tehtud selleks, et kaks eeltingimust oleks alati täidetud – ehk koolist tulles esimese asjana sai järgmiseks päevaks õpitud ning vajalikud majapidamistööd kiirelt tehtud.

Kui aga juhtuski nii, et tööd oli palju ja seetõttu trenni ei jõudnud, siis tegin selle õhtul hiljem iseseisvalt, kas jooksutiiru või suusaotsa.

Kui tingimused olid täidetud, siis tähendas see ka seda, et sain spordilaagritesse minna. Seega oli motivatsioon alati kõrge, et hoida koolis õppimisasjad korras, õpetajatega suhted head ning vajadusel kas ette või järgi vastata kõik, et püsida õppetööga järjel.

Ma ei ole kunagi teinud asju kiituse pärast. Pigem on see tulnud sisemisest tahtest ja soovist end elus proovile panna. Asjalik kriitika on alati teretulnud. Õppida on igast kogemusest ja sageli õpetab kaotus isegi rohkem. Kriitika võib olla ka väga suur käivitav jõud, tekib tahe tõestada, et on küll võimalik.

Eeskujud ja suunajad

Rein Pedaja juures laskesuusatrennis nägime üksteise pealt, kuidas vaid tugev töö ja tahe viib soovitud tulemusteni ning see innustas ja motiveeris tugevalt. Oli tavaline praktika, et tehti ka iseseisvalt treeninguid juurde.

Aga kõige enam mõjutasid ning vormisid ja suunasid mind kaks head sõpra.

Peeter Aan õpetas ujuma ning koos sai palju õhtupoolikuid veedetud koos oda, ketta ja kuuli loopimisega. Koos harrastasime ka triatlonidel käia. Assar Jõeperaga oleme aga palju-palju kilomeetreid koos veetnud Elva ümbruse metsaradadel, tõusudel nii joostes kui suusatades, veetnud palju laagripäevi Otepääl võistlusteks valmistudes. Üksteist toetades, innustades, kaasa elades ja sageli ka konkurentideks olles oleme jäänud headeks sõpradeks ja heades suhetes tänaseni. Nendega koos läbi elatud seiklused ja tegemised on alati toetavad.

Noorena sattusid mul kätte tõlkeraamatud erinevate sportlaste biograafiad, näiteks on hästi meelde jäänud Paavo Nurmi, Lasse Viren, Gunde Svan, Vegard Ulvang.

Hiljem olen kõvasti julgustust ja innustust saanud polaarmatkajatelt Fridtjof Nansen ja Roald Amundsen, samuti Mike Horni ekspeditsioonide raamatutest, mägironijatest Reinhold Messner. Nende seiklejate ja sportlaste teod ja raamatud on kõvasti mõjutanud ja vorminud arusaamu ja tõekspidamisi elus.

Üksmeelne spordipere

Abikaasa leidsin mägedest. Sattusime kokku Kaukasuses ühes toredas Ullu-Tau alpilaagris ning käisime seal koos veel mitmel korral, ronisime piirkonna vahvamaid mägesid ja marsruute, mida pärast Eesti taasiseseisvumisaega ei olnud eestlaste poolt varem ronitud ja nii see tugev side tekkiski. Lapsed käisid alguses lihtsalt alpinismitrennides ja võistlustel kaasas, 5-6 aastaselt tegid oma esimesed triatlonid, algul püüdsime olla eeskujuks. Nüüd on asi pöördunud vastupidi, et nemad on tõmmanud uuesti meid käima, käime sageli kogu perega võistlustel. Mõlemad tüdrukud on sportlikud ja teevad väga erinevaid alasid, alates kergejõustikust, triatlonist kuni laskesuusatamiseni.

Alpinism ja seiklussport, kaalukamad tulemused

Alpinismis olen kahel korral valitud Eesti parimaks alpinistiks. Kahekümne aasta jooksul on need olnud ainsad korrad, mil valituks osutus tehniline alpinismi tõus, kõigil teistel kordadel on valitud kõrgtõusud. Aastal 2013. aastal ronisin kaunile ja kuulsale Šveitsis asuvale Piz Badile mäele põhjaseinalt esimese eestlasena. Samuti meeldejääv ja seiklusterohke ekspeditsioon Tartu Ülikooli (6258m) mäetipule Pamiiris, Tadžikistanis, selle eestlaste ekspeditsiooni juhtimine, mille käigus kordasime 30-aasta tagust eestlaste esmatõusu Tartu Ülikooli juubeli puhul. Kolmkümmend aastat hiljem olime alles teine grupp selle üsna raskesti ligipääsetava Pamiiri südames paikneva mäe tipus.

Alpinismis saavutatud sportlik kõrge tase avas ka uusi uksi, mis võimaldas osaleda alpinismiinstruktorite koolis ja mägipäästekoolis Kaukasuses aastatel 2009-2010. Seal saadud kogemused on olnud toeks treeneritöös ja võimaldanud uhkust tunda juba õpilaste tulemuste üle, kes saavutanud meistritiitleid mägimatkatehnikas korduvalt.

Kaalukaks pean ka Seiklusspordi MM-il Eesti võistkonnaga saavutatud 13. kohta Šotimaal. 165 tunni jooksul läbisime joostes, ujudes, kajakkidel, ratastel ca 500 km Šotimaa karmil mägimaastikul, ronisime mägedes, läbisime soist maastikku, aerutasime rannikuvetes, ujusime Loch Nessi järves ning lõpusirgel ronisime ka Ben Nevise otsa. Mingitel aastatel kuulusime võistkonnaga Eesti seiklusvõistlustel paremikku.

Enda jaoks oluliseks saavutuseks pean ka kuulumist Eesti laskesuusa noorte- ja juunioride koondisesse. Noorukina avas see võimaluse veidi maailma näha, sai osaletud kahtedel juunioride maailmameistrivõistlustel, 1996 aastal Šveitsi keskmäestikus Andermattis ning 1997 aastal Soomes Kontiolahtis.

Erinevates vanuseklassides on Eesti meistrivõistlustelt medaleid kogunenud väga erinevatel aladel – triatlonis, duatlonis, talitriatlonis, laskesuusatamises, laskejooksus, mägimatkatehnikas.

Sportlikud väljakutsed on rõõm heast tervisest

Aktiivse tippspordi lõpetamise otsuse tegemine tuli üsna lihtsalt – ei näinud end vaid spordile pühendunult elukorraldust. Pärast keskkooli oli kindel plaan minna edasi ülikooli ja nii ka läks. Esimesel ülikooli aastal sai veel üsna aktiivselt sporti edasi tehtud, kuid siis sai juunioriiga täis ning täiskasvanute klassis edasi pürgida koondise tasemele ei hakanud. Võib öelda et sellega sai tippsport läbi, kuid sportlikud väljakutsed enda jaoks jäid ja on jäänud siiani oluliseks osaks eluteel.

Praegu töötan geoinformaatikuna Maa-ametis, koostame ja paneme kokku kaardirakendusi. Töökaaslaste seas on sportlike harjumustega teisigi ja nii võtame aeg-ajalt ette sportlikke väljakutseid, ühiseid treeninguid, käime erinevatel võistlustel.

Arvan, et spordipisik tuleb endal üles leida ja kõik, mis teed on ikka ennekõike enda ja tervise jaoks. Leia endale sobiv ala. Sportimine hoiab nii keha kui vaimu tasakaalus. Tunne oma võimeid ja hoia end vormis, et olla valmis ükskõik mis väljakutseteks, mida elu ette veeretab. Oska rõõmu tunda heast tervisest.

Midagi kripeldama pole jäänud, et oleks võinud teisiti elus teha. Olen oma võimalused kõik ära kasutanud ja välja võidelnud ning valikutega rahul, seikluslikku ja mitmekülgset (spordi)elu elanud.

Et saaks ohutult aktiivne olla

Elva spordielul hoian ikka natuke silma peal, võimalusel elan kaasa või toetan pereliikmeid osalema, mõnel juhul osalen ka ise. Spordielu tegemistel ja arengutel püüan ka ülevaadet omada – tahaks, et tehtaks asju läbimõeldult ja perspektiiviga, et oleks rohkem toetatud noorte ja täiskasvanute liikumisvõimalused, alates siseujulast, palliväljakute avamisest kõigile linnaelanikele, täiendavast valgustusest nii staadionile kui metsaringile, et saaks seal ka sügisõhtutel ohutult ja jalgu murdmata joosta. Tänavavalgustusest ja korras kõnniteede kattest linna põhitänavatel, kus liiguvad lapsed kooli ja linna põhi spordiobjektide vahel, näiteks Tervisespordikeskusesse korralik kergliiklustee ja valgustus, et noored saaksid ohutult trenni ja kooli või lihtsalt aktiivsed olla.