Andreas Ilves

Kõige alus on distsipliin

Sündinud 28. aprillil 2000. aastal Tartus. Spordiga puutusin kokku juba väga varajases nooruses. Kuna isa oli kahevõistluse treener ning vend tegeles kahevõistlusega. Olles paari aastane sai koduhoovis tehtud esimesed sammud murdmaasuuskadel, suusahüppemäele läksin mõni aeg hiljem.

Varajases nooruses polnud spordiks aja leidmine kuigi raske, sest treeningud olid mõned korrad nädalas ja treening kestvus lühem. Raskeim periood oli minu jaoks põhikooli viimased aastad, kus treeningmahud kasvasid ning välislaagrites käimine muutus üha sagedamaks. Tänu sellele tuli palju õppetööd teha iseseisvalt, mis teinekord osutus üsna raskeks.

Spordiala valik polnud minu jaoks kerge, kuna põhikooli lõpuni tegelesin ma väga mitme spordialaga. Lisaks kahevõistlusele meeldisid mulle väga võrkpall ja korvpall. Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima Otepää Audentese spordigümnaasiumi, tänu millele jäi väga vähe aega mõne teise spordialaga tegeleda.

Perekonna roll minu sportlaskarjääris on kahtlemata olnud väga suur. Eelkõige tänu isale, kelle näpunäidete järgi alustasin kahevõistlusega ja kes on olnud suureks toeks kuni tänaseni.

Unistus – tiitlivõistluste medal

Vend on olnud minu eeskujuks juba väga varajasest noorusest. Olles treeninud ning kasvanud temaga koos, siis suuresti tänu temale olen saavutanud oma senised tulemused.

Fännide olemasolu on tähtis igale sportlasele. Suurt tuge olen saanud nii sugulastelt kui ka poolehoidjatelt, Eestist ja mujalt maailmast. Heade sõnade lugemine pärast õnnestunud või ebaõnnestunud võistlust, lisab motivatsiooni pürgida spordis kõrgemale.

Isiklikult olen sportlane, kes konstruktiivsest kriitikast kunagi ära ei ütle. Minu arvates on spordis vigade leidmine tähtis osa, ilma milleta on arengut edasi raske teha. Kui teha midagi hästi ja hingega, siis tuleb ka kiitus.

Ma arvan et suurim eeskuju ongi siiani olnud minu vend, kuna tegemist on väga hea kahevõistlejaga, kellelt on õppida nii mõndagi. Olles nüüdseks mõnda aega treeninud Norra kahevõistlejatega, siis minu arvates erinevused eestlastega pole kuigi suured. Treeningutel on sportlased silma jäänud kui väga pühendunud ja sihikindlad, millest minu arvates tekivadki taseme vahed.

Hetkel pean oma parimaks tulemuseks Oberstdorfi maailmameistrivõistluste paarissprindis võidetud 8. kohta. Tippsportlasena treenimine sõltub suuresti järgnevate aastate tulemustest. Kui suudan lähiaastatel saavutada soovitud taseme, siis on võimalik olla tippsportlane veel aastaid. Vastasel juhul on väga raske leida vajalikku eelarvet. Unistus on saada medal tiitlivõistlusel.

Soovitusi sportimisel – kõige alus on distsipliin. Spordis ei tule ükski asi ruttu, vaja on olla kannatlik ja uskuda sellesse mida teed.

Elvas on sportimise võimalused minu arvates väga head, siin on väga mitmekülgne maastik ja erinevad võimalused sportimiseks. Elva on mulle väga südamelähedane ja kindlasti tahan tulevikus anda oma panuse Elva spordielu edendamiseks.