Alpinism ehk mägironimine on liikumine kõrgmägedes.
Alpinismi ajaloost
Alpinismile eelnesid kultuslikud mäkketõusud (nt jaapanlaste Fudžijamale, inkadel Andide tippudele) ja uurimisretked (nt konkistadooride käik Popocatépetli vulkaanile 1519).
Alpinismi alguseks loetakse sageli Jacques Balmat’ ja Michel-Gabriel Paccardi esmatõusu Mont Blankile (4810 m) 1786. aastal. Samas on esimeseks tehnilist oskuslikkust nõudvaks tõusuks peetud ka Mont Aiguille esmavallutamist 1492. aastal ning tänapäevase alpinismi algusena on nimetatud ka näiteks Ararati (5165 m) vallutamist 1829. aastal, mida juhatas Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot Eestist. Seega on alpinismi algusaja määratlemine keeruline.
Üle 8000 m kõrguse mäetipu vallutasid esimestena Maurice Herzog ja Louis Lachenal: Annapurna (8091 m) 3. juunil 1950. Maailma kõrgeima mäe Džomolungma esmavallutajateks said 29. septembril 1953 Edmund Hillary ja Tenzing Norgay.
Alpinismist Eestis
Esimene teadaolev mägironija Eestimaal oli Johann Jacob Friedrich Wilhelm Parrot, hilisem Tartu Ülikooli rektor. Pärast 1814.a. Tartu Ülikooli lõpetamist veetis Parrot järgmised viis aastat Lääne-Euroopas ning tegi reise Alpidesse ja Püreneedesse. Üritades Monte-Rosa (4634m) tõusu, jõudis ta kõrguseni 3915m, Püreneedes tõusis ta aga kõrguselt teisele tipule Maladettale (3365m) ja teadaolevalt esimese inimesena kõrguselt kolmandale tipule Mon-Perdjule (3346m). 26.09.1829 tõusis J.J.F. Parrot koos Khachatur Abovian’iga (hilisem kuulus Armeenia poeet) Suur-Ararati (5165m) tippu juhtides ulatuslikku uurimisretke, mille käigus uuriti Maa gravitatsiooni ja magnetismi, ortograafiat, mäestike geoloogilist ehitust, lumepiiri kõrgust, kliimat, taimkatte kõrgusvööndeid jne.
Organiseeritud mägironimine algas Eestis palju aastaid hiljem.
Eesti alpinismi üks rajajaid, meie grand old man, nüüd juba manalasse varisenud Peeter Varep (03.05.1914-16.03.1984) käis vahetusüliõpilasena Tatra mägedes (Zakopanes) ja sai sealt hamba verele.
Peeter Varep hankis 6 tuusikut alpilaagrisse Baksan. Läbinud õppeprogrammi, tõusid 28.juunil Azau-Bashi (3800m) tippu Leida Hellak, Hillar Kaal, Astra Maltsaar, Albert Sulg ja Peeter Varep. Tõusu lihtsale 1B tipule ja märgi NSVLi Alpinist omistamist ongi loetud Eesti alpinismi sünniks.
Esimene eestlane Elbruse (5642m) tipus 11.08.1956 – Bernald Sillaots.
1957 Loodi Spordiühingu Kalev alpinismisektsioon (hiljem moodustati sellest Tallinna Alpinismiklubi).
1959 Tartus asutati Alpiklubi Firn. Asutajad: Jüri Martin, Vello Park ja Rein Küttim.
ENSV Matkaspordi Föderatsiooni asutamine suunamaks matkamist, alpinismi ja orienteerumist.
Esimese eestlasena jõudis maailma kõige kõrgema mäe – Džomolungma tippu Alar Sikk. Veel on sinna jõudnud Tanel Tuuleveski ja Andres Kaasik 16. mail 2011. aastal.
Esimese eesti naisena jõudis selle eesmärgini Krisli Melesk 23. mail 2021.
Elvaga seotud alpinistid ja nende saavutused
Paavo Karp
Katrin Sipelgas
18.07.2017 Gruusia Kazbek 5047m
Lisette-Huaniita Sipelgas
23.01.2015 Lõuna -Ameerika kõrgeim tipp Aconcagua 6962 m.
18.07.2017 Gruusia Kazbek 5047m
Tehtud tipud: Aconcagua (6962 m), Kilimanjaro (5895 m), Elbrus (5642 m), Orizaba (5636 m), Ararat (5137 m), Kazbek (5054 m), Tetnuldi (4858 m), Mt. Blanc (4808 m), Giluwe (4367 m), Toubkal (4167 m), Aragats (4090 m).
Kalle Kiiranen
02.08.2012 Alpides Dufour 4634 m.
17.07.2013 Pamiiri-Alai(Fan) mäestikus Energia 5120 m tipp. Oli grupijuht.
21.07.2013 Pamiiris Chimtarga 5487 m tipp. Oli grupijuht
3.08.2016 Lenini 7134 m.
6.08.2017 Quallai Ismoili Somoni (end. Kommunismi) 7495 m.
Andres Hiiemäe
17.07.2005 Tju-Tju 1. läänetipp 4420 m.
24.07.2005 Dzailyk 4533 m. JKA Rändauhind
17.07.2006 Koola poolsaar Bolšoi-Vudjavr 1068 m. Grupijuht
21.07 2011 Kaukasuses Erõdag 3925 m.
Need Elvaga seotud alpinistid on ilmselt osalenud palju rohkematel ekspeditsioonidel, sest üle 10-liikmeliste gruppide puhul, pole nimesid eraldi välja toodud.
Elva valla lipp jõudis Imbabura mäe tippu!
Elvalane Vambola Sipelgas ronis Ecuadoris Imbabura tippu (4600 m) ning võttis endaga kaasa ka Elva valla lipu.
Peale selle prooviti vallutada ka Chimborazo mägi, kuid raskete ilmastikuolude tõttu jäi tipust puudu ca 400 m, kuid jõuti siiski 5900 m kõrgusele. Mägi oli järsk ja keeruline, kuid õnneks jäädi vigastusteta ning tervis on tip-top korras. „Elu parimas vormis!“ nagu Vambola ise ütleb.
Ilmastikuolud olid mägedes keerulised – vihma ega lund küll ei sadanud, aga õhus olevast niiskusest hakkas tuul riietele jääkoorikuid kasvatama. Tuul muutus järjest suuremaks ning seega oli rännumehel raske end püsti hoida ja õhuvaeguses edasi liikuda. Kokkuvõttes võib öelda, et see oli kindlasti üks ekstreemne kogemus ning me oleme ääretult tänulikud, et Vambola võttis südameasjaks esindada seal ka Elva Valda.
