Aleksander Menning

Enne koolitunde pallimäng ja jooks

Milvi Kapauni intervjuu Aleksander Menninguga raamatu „Elva kool 100“ koostamisel 2013. aastal.

Mis on kooliajast meeles?

Kooli läksin kuueaastaselt, aga natuke aega käsin, siis aeti ära – ei allunud kooli korrale. Olin väiksena paras kraade.

Kui mul kooliskäimine algas, pandi kodus asjad paika: et ei oleks vanemate kooli kutsumist ja kahte tunnistusel. Mul olid kolmed, mõni viis ja neli ka. Ajalugu oli mul aasta läbi viis, Aino Tamm oli õpetaja. Kui jätsid mulje, et oled tark õpilane, said hinde juba niisama kätte. Peres käisid kõik õed-vennad minust eespool koolis, õppisin nende raamatutest. See oli minu jaoks huvitav.

Kui Lembit Raid oli direktor, mul oli vaja spordikooli astumise avaldusele tema allkirja saada. Olin siis neljanda klassi poisike, tema oli suur kahemeetrine mees – kartsime teda. Võtsin mitu päeva hoogu ja käisin mitu korda tema kabineti ukse taga, aga sisse ei julgenud minna. No lõpuks tuli ikka ära käia.

Kuidas sporditegemine algas?

Tõsisemad treeningud algasid üheksandas klassis, aga enne seda käisin kõigepealt suusatamas, treener oli viievõistleja Tõnu Laja. Spordikool oli vene sõjaväeosa mahajäetud hoonetes, kus hiljem tegutses pioneerilaager. Trennis me vehklesime, lasksime püstolit. Suusarajad algasid Arbimäelt Vellavere poole. Sõitsid seltsimaja hoovilt üles Arbimäele, ega seal siis elumaju ei olnud, olid ainult Arbi talu hooned, leivatehas ja MTJ, mäenõlv oli peaaegu puhas. Olin siis 10-11 aastane poisike. Kehalise kasvatuse tunnis käisime talvel Arbimäel suusatamas. Arno Ots oli kehalise kasvatuse õpetaja mul 5.-11. klassini.

Kelle käe all oled treeninud?

1957. aastal läksin Peeter Suutre juurde kergejõustikutrenni. Kuuendas klassis läksin jalgrattatrenni, sest tahtsin saada võidukat – too oli kõva sõna. Heldur Karro oli treener. Ei saanud ratast, uiske ka ei saanud. Uisutasin hästi, aga see Bettai Enn oli suurem poiss, mina pisike, tema tegi mulle ära. Kevadel ratast ka ei saanud ja sellega minu rattatrenn lõppes. Kooli huviringides sai võrk- ja korvpalli mängitud, trennid olid kaks korda nädalas. 7. klassis oli võrkpallitreener õpetaja Margarita Valling, hiljem Arno Ots. Elva poisid olid tugevad – Tartu rajooni võrkpallivõistlustel võitsime ära. Mina olin seal rohkem pingimees, mängisid keskkooli poisid, meeles on Mati Kubbart, Kalju Terna. Üheksandas klassis alustasin tõsisemaid kergejõustikutreeninguid Leo Tulevi käe all. Tegin kõiki alasid, hästi istusid 200m ja 400 m jooksud. Elva kooli rekord 400m jooksus (51,2) on veel praegugi minu nimel. Ülikooli ajal võitsime Tartu Ülikooli võistkonnaga Eesti meistrivõistlused 4x400m teatejooksus 1968. ja 1969. aastal.

Pärast kehakultuuriteaduskonna lõpetamist sai sinust 1970. aastal Elva spordikooli kergejõustikutreener. Kes on olnud sinu tublimad hoolealused?

Esimesest satsist kettaheitjad õde-venda Mare ja Kalev Külv. Eesti kettaheiterekord 65m oli tükk aega Kalev Külvi nimel, enne kui Kanter selle ületas. Koolinoorte üleliidulistel kolmanda koha saanud keskmaajooksja Rein Puurits. Lilja Nevvonen –hilisem kümnekordne eesti meister keskmaa- ja murdmaajooksus. Kaugushüppaja ja jooksja Irja Tatti, keskmaajooksja Maria Skobeleva, kettaheitjad Jüri Johanson, Heiki Ott, Andrus Tani. Peep Orlovski hüppas Elva kooli ajaloos esimesena kõrgust 2 m ja ületas varem kehtinud Kalev Kreegipuu kooli kaugushüpperekordi (6.60) tulemusega 6.75. Heino Variku käes on praegugi kooli rekord 800m jooksus, alla kahe minuti. Peeter Sikk oli kiire sprindialadel, 200m jooksis 23,1. Odaviskaja Olavi Malts tuli hiljem (1986. a.) Eesti meistriks odaviskes. Eesti koolinoorte meister käimises Heino Miina on tänaseks üks kaheksast Tartu Sügisjooksul osalejast, kes on kõik sügisjooksud kaasa teinud.

Aastatel 1985 -2010 olid Elva gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetaja. Kuivõrd õpetajatöö treeneriametist erines?

Ega see treeneritöö hakkas muud elu häirima. Olin aastaid Tartu rajoonis peaaegu üksinda noortetreener, võistlustel tuli väljas olla kõikide vanuseklassidega. Teine treener oli Harri Meier Lähtelt. Kergejõustikuhooaeg algas jaanuaris ja lõppes oktoobris, puhkust nagu polnudki. Kehalise õpetajal on vaba aega rohkem ja terve suvi puhkus. Kahekümne kuue õpetaja-aasta jooksul polnud ma mitte kordagi haiguslehel. Tavaliselt olin natuke tõbine märtsikuu vaheajal ja sellega oli ka haigus põetud.

Kas kehalise kasvatuse õpetaja töö on väsitav ka?

Kui noorem oled, siis ei väsi. Peale 60-aastaseks saamist tulin koju tundsin, et tahan puhata.

Spordihuvilised viisid sa spordiradadele juba varahommikul?

Jah, olid hakkajad poisid ja tüdrukud, kellega koos sai enne koolitunde jooksmas ja palli mängimas käidud. Oma trenni poistega käisime hommikul vara jooksmas – Rivo Tamm, Hillar Aan,Tiit Tuvike, Ago Muttik ja teised. Üks poiss jäi hommikul koolipingis magama ja hakati uurima, et mis värk on. Väga vara pidid nad ju tõusma, tunnis tuli uni silma. Kui õpetaja olin, käisime Puiestee tänava võimlas poistega varahommikuti korvpalli mängimas, seitse-kaheksa poissi oli. Pool seitse olime saalis, enne koolitundide algust mängisime ära. Pärast 9. klassi lõpetamist läksid poisid laiali, siis jäid need hommikused mängud ära. Tegime ka tüdrukutega hommikujooksu, kolm-neli kilomeetrit.