Aleksander Lepik

Trenni sai tehtud endale armu andmata

Olen sündinud 2. juulil 1951. aastal Elvas. Elasime aga Elvast väljas, Kirepi kandis – Tammel. Õppinud olen 1-11. klassini Elva Keskkoolis.

Ühe teatevahetuse asemel neli

Kooliajast meenub üks talvine kombineeritud teatevõistlus. Esimene vahetus suusatas ümber Arbi järve, teine Arbi järvelt Verevi äärde 21. juuni (nüüd Supelranna) tänava alguseni. Kolmas vahetus oli minu vahetus, mul tuli sõita tõukekelguga kuulsa seeneni (Supelranna tänaval). Neljas vahetus pidi jooksma kelgumäeni, sinna kus oli Elvas mändide vahel suusahüppetorn. Kui oma vahetuse lõpetasin, siis selgus, et meie võistkonna neljandat vahetust ei olnudki kohal ja mul tuli endal see ära teha.

Viies vahetus pidi kelguga mäest alla laskma, kuid selgus, et seal ka polnud võistlejat ja seegi vahetus tuli minul teha. Kuues vahetus pidi jooksma Arbi järvele uisurajale ja teate edasi andma, kuid selgus, et puudus ka jooksja ja jätkasin edasi, andsin teate edasi uisutajale, kelleks oli Väino Kübarsepp. Kui teate edasi andsin, siis olin nii läbi, et kukkusin maha ja ei võtnud tükk aega jalgu alla. Olin endast andnud maksimumi, tehes ühe vahetuse asemel neli. Miks see nii juhtus, et teised võistlejad puudusid, ei teagi enam.

Alguses olid kergejõustik ja pallimängud

Esimesed kokkupuuted spordiga olid algklassidest alates kehalise kasvatuse tundides. 13aastaselt läksin ise Elva spordikooli, tegelesin kergejõustikuga. Leo Tulev oli treeneriks. Hästi tulid välja pallivise (12-aastasena viskasin palli 72 meetrit), kuulitõuge, odavise, vasaraheide, kettaheide. Kord naljaviluks viskasin metsa all kivi “külmalt”. Vigastasin küünarliigest ja pärast seda ei suutnud üle ühe viske või heite enam sooritada. See pani ka kriipsu peale selliste aladega tegelemisele.

Pallimänge harrastasin samuti – korvpall, jalgpall, rahvaste- ja värav- ehk käsipalli. Rahvastepall oli tol ajal koolis väga populaarne. Toimusid klassidevahelised võistlused, kus olin alati oma klassi võistkonnas kapteniks. Kui terve meie võistkond oli mängust välja löödud ja pidin kaptenina minema platsile, siis vaatamata sellele, et olin üksi, suutis meie võistkond ikkagi võitjaks tulla. Meie klassis oli veel Jaan Beek sama osav. Samasugune superosav rahvastepalli mängija oli ka Erika Salumäe.

1967. aastal siirdusin jalgrattasporti, treeneriks Jüri Kalmus. Edaspidi oligi jalgrattasport minu peamine spordiala kuni 1971. aastani. Hiljem kutsuti kohtunikuks jalgarattavõistlustele.

Olin üksi rühkija

Minu lapsepõlvepere pole sportlik olnud ja sealtpoolt pole mind utsitatud. Ema oli lihtne inimene, töötas karjalaudas lüpsjana. Pidin hakkama saama ja õppima üksi olema juba 4 aasta vanuselt. Hiljem, kooliajal, elasin Elvas vanaema juures ja tema oligi minu peamine kasvataja ja toetaja.

Kogukonna tugi ja kaasaelajate roll jäi minust nagu eemale. Kõigepealt oli ikkagi enda suur tahtmine. Oli treeneri tugi, kuigi Jüri Kalmus oli ja on väga napisõnaline, mõned klassikaaslased elasid kaasa, aga üldiselt olin üksi rühkija.

Kiitus ja kriitika. Olulisemad inimesed

Kiitus mõjub kõigile hästi, see tekitas tahtmise jätkata ja endast rohkem anda. Võistluste tõttu tuli koolist ära olla. See mõjutas õpiedukust ja eks sellega seoses sain ka õpetajatelt kriitikat. Vaatamata kriitikale jätkasin jalgrattaspordiga.

Kaheksandas klassis tuli mul isegi järeleksam matemaatikas teha. See mõjus mulle rängalt, öösel kodus nutsin ühe korraliku peatäie patja. Järeleksam tuli teha augusti viimastel päevadel. Peale minu oli teisigi saatusekaaslasi. Enne seda tegi Kurepapi (Edgar Kurg) meiega paar nädalat trenni, sedakorda matemaatikas. Eksam sai siiski tehtud.

Sporditegemistes saad ikka treenerilt ja teistelt tagasisidet. Kui kriitika on konstruktiivne ja aitab tulemusi parandada, siis on see omal kohal.

Arvan, et mul on üsna hea närvikava , aga tuleb tunnistada, et on olnud ka nõrkusehetki. Pean siinjuures märkima, et Aavo Pikkuusil oli tugev närvikava ja suur võidutahe, ta on talent, kelle saavutused ja tulemused on Eesti spordiajalugu.

Olulisematest inimestest minu sporditegemises oli kindlasti kergejõustikutreener Leo Tulev, kes oli rahulik ja väga toetav, mulle lausa isakuju. Muidugi Jüri Kalmus, kes oli jalgrattatreeneriks ja Aili Kalmus, kes elas mulle kaasa ja oli väga toetav.

Paremaid tulemusi võistlustelt

Alustasin treeninguid 1967. aasta sügisel. Esimesed võistlused, kus osalesin, olid 30. juuni -2. juuli 1968. aastal ENSV koolinoorte meistrivõistlused Elvas ja tulin seal 20 kilomeetri eraldistardist teiseks. Samal võistlusel tulime 50 kilomeetri meeskonnasõidus (koosseisus Aleksander Lepik, Olev Suurkivi, Avo Vahtra, Madis Bolšakov/Kivilo) esimeseks.

Tartus 1968. aastal toimunud Eesti NSV noorsoo meistrivõistlustel tulin 100 kilomeetri ühisstardist teiseks Kalle Kaupmehe järel.

Samal aastal toimusid Kiievis NSVL noorte meistrivõistlused, kus noormeeste 20 kilomeetri eraldistardist sõidu lõpetasin 31. kohal. See oli mu esimene üleliiduline võistlus.

ENSV koolinoorte meistrivõistlustel 1969. aastal Viljandis võitsin noormeeste 20 kilomeetri eraldistardi, samal võistlusel tulin teiseks 75 kilomeetri ühisstardist.

NSV Liidu koolinoorte meistrivõistlustel 1969. aastal Jerevanis tulin 75 kilomeetri ühisstardist sõidus seitsmendaks.1969 . aastal täitsin ka meistersportlase normi.

Jerevani võistlus jääb kahel põhjusel eriliselt meelde. See oli mu üleliiduline parim tulemus ja võistlusega samal ajal astus USA astronaut Neil Amstrong esmakordselt Kuu pinnale.

Ränk võistluspäev

Eks neid seiku ja seiklusi ikka oli ka. Üks eredam lugu on 1969. aasta suvest kui olin Olustveres treeninglaagris. Treener, Jüri Kalmus, soovitas mul Tartusse sõita ja osaleda järgmisel päeval 100 kilomeetri grupisõidus treeningu mõttes. Distants algas Tartust, sõideti 50 kilomeetrit Viljandi suunas ja siis keerati tagasi Tartu poole.

Oli selline plaan, et mina Tartusse tagasi ei sõida vaid liigun pöörangult Olustvere suunas. Sõitsin eelmisel õhtul jalgrattaga Elvasse, olin öö kodus ja hommikul sõitsin Tartusse. Sain numbri ja puha ning alustasin võistlust. Mul oli spordikott, mis sai tehnilise abi autole. Ma spurtisin ette, võtsin numbri ära ja läksin oma kotti võtma ja siis autojuht ütleb mulle: “Kuule, aga poisid tõstsid sinu koti Tartus maha, sinna stardipaika tee äärde.”

Mul ei jäänudki muud üle kui teha läbi täisvõistlus ja sõita Tartusse koti järele, kuid mul puudus number, mistõttu kohtunikud õiendasid, et tulgu ma trassilt maha. Tartus võtsin oma koti ja algas tagasisõit Olustverre. Tühja kõhuga kadus absoluutselt jõud kehast, jalad ja käed muutusid vatiseks. Maanteel nägin, et teel oli sõitnud auto, mille koormast oli pudenenud rabarbereid. Võtsin ja sõin neid siis, aga see tegi näljatunde veel hullemaks. Olustverre jõudsin öösel, Jüri Kalmus tuli mind otsima ja sõitis tsikliga vastu. Sel päeval sõitsin läbi üle 200 kilomeetri.

Jalgrattaspordiga ma pärast sõjaväge enam ei tegelenud. Tekkisid seljaprobleemid, mis ei lasknud pikki distantse sõita, ja siis tuli juba pereelu ja nii ta läks.

Ma ei mõtle sellele, mis oleks võinud teisiti olla või paremini minna. Ja kui oligi mingi soov, unistus tol ajal, mis ei täitunud, siis nüüd ei oma see enam mingit tähendust. Elu on elu ja läheb omasoodu edasi.

Soovitusi sportimisel

Kindlasti soovitan tegelda spordiga, eriti tervisespordiga. Kui on võimeid ja tahtmist, siis minna ka tippsporti, kuid see tee ei ole kerge ja vigastused võivad jätta jälje, nii et hiljem ei suudagi enam sporti teha. Samas saavutused ja tipptulemused on rõõmu ja joovastust tekitavad. Tippspordis on vaja tugevat närvikava ja head toetajameeskonda. Teismelise eas on vajalik, et ei toimuks ületreeningut. Kui treener utsitab tagant ja teismeline soovib saavutust, siis võib juhtuda, et pingutab end üle, võivad tekkida vigastused, mille tõttu ei saagi enam jätkata. Vanemate eeskuju ja perega koostegemine on kahtlemata sporditegemistele kaasa aitav.

Tegin ise trenni suurtel koormustel, endale sageli armu andmata. Sageli läksin trenni piisava toiduvaruta kaasas. Sõitsin läbi 100 ja enam kilomeetrit igasuguse ilmaga. Energiakulu oli suur, sageli tuli näljatunne peale ja siis tekkis nõrkus ning väsimus, aga koju tuli ka tagasi jõuda.

Tol ajal ei olnud tehnilisi võimalusi, isegi riietega oli probleeme. Sõitsin kaua üsna vana jalgrattaga. Ise tuli jalgrattakumme parandada, sest uusi ei olnud võtta. Võidusõiduratta kummi parandamine oli nagu peen operatsioon.

Külmal perioodil panime riiete alla kaitseks ajalehti põlvede piirkonda, alakõhu, rindkere ja selja piirkonda. Tolleaegne ajaleht oli teistsugusest paberist kui praegu. Ajalehepaber oli pehme, suure imavusega ja hoidis keha soojas.

Peres on sporti

Nooruses töötasin Elva vetelpäästes ja olen töötanud ka tuukrina. Mõnda aega harrastasin ka talisuplust. Oma naisega tutvusingi Elvas, Verevi järve ääres. Abiellusime 1976. aastal. Abikaasa on nooruses tegelenud kergejõustikuga, suusatamisega ja naisvõimlemisega. Meil on kolm tütart: 1977.,1979. ja 1986. aastal sündinud.

Vanem tütar Kristina tegeles teismelise eas samuti jalgrattaspordiga. 1994. aastal tuli ta Eesti meistrivõistlustel neidude 10 kilomeetri eraldistardist teiseks ja võitsid koos Siiri Plaaniga neidude 15 kilomeetri naiskonnasõidu.

Keskmine ja noorem tütar ei ole aktiivse võistlusspordiga tegelenud, pigem tervisespordiga. Vanema tütre tütred on tegelenud iluvõimlemisega. Elavad Soomes. Üks tütretütar kuulus Soome naiskonda rühmvõimlemises. Osales maailmakarika ja maailma meistrivõistlustel. Keskmise tütre elu on viinud Rootsi. Tema kaks tütart tegelevad iluuisutamisega.

Praegune tegevus ja sport

Olen pensionil, toimetan tasapisi mesilastega. Kooliajast alates tegelen fotograafiaga. Olen pildistanud loodust, inimesi, sündmusi ja hooneid, ka selliseid, mida paljusid enam ei ole olemaski.

Oleme abikaasaga veidi reisinud mööda Euroopat, käinud ka Aasias.

Iga päev jalutan, kõnnin. Aktiivne sport on minu elust lahkunud. Põhjuseks on terviseprobleemid, eiti põlveliigeste kulumine, seljavalud, aga tuleb tunnistada, et ka mõningane mugavus.

Elva sporditegevust jälgin niipalju, et olen käinud Elvas toimunud spordisündmusi pildistamas. Aga väga aktiivselt ei jälgi ja ei osale spordiüritustel. Elva on väga hea koht spordi tegemiseks. Kui on treenereid ja kui on noori, siis on kõik võimalik. Mida nooremalt alustada, seda tõenäolisem on, et tegeldakse terve elu.