Aleksander Keerov

Meistersportlane maanteel ja jääl

Sündinud olen 24. veebruaril 1939. aastal, poisikesena elasin Peipsi ääres Raigla külas. Mul oli ka kolm aastat noorem vend. Esimesed jalgrattasõidud olid juba väikese poisikesena. See oli pärast sõda. Ei osanud ma veel rattaga sõitagi, kui külamehed saatsid mu rattaga nelja kilomeetri kaugusel asunud poodi suitsu järele. Seisin meeste jalgrattal ühe jalaga pedaalil ja teisega siis tõukasin hoogu. Vahepeal läks hoog nii suureks, et sai kukutud ka. Peaasi, et aga rattaga sõita sai, sest ratast mul endal ei olnud. Varsti hakkasin juba ratta raami alt (altraami) sõitma, üle rattatoru veel ei ulatanud.

Esimesed treenerid Herbert Rand ja Silvi Laurits

Sihikindlam spordiga tegelemine algas siis, kui õppisin Räpina Aiandustehnikumis aiandus-mesinduse erialal. Lõpetasin kooli 1957. aastal ja see oli Räpina aiandustehnikumi esimene lend. 1956. aastal tõi esimesed kiiruisud kooli tolleaegne spordiühingu Jõud (tollel ajal spordiühing Kolhoosnik) jalgrattatreener Herbert Rand. Tegime poistega Võhandu jõele uisuvälja, seal siis tritsutasime. Herbert Rand näitas, kuidas sõita. Järgmisel aastal võttis uisutreener Silvi Laurits mind oma treeninggrupi. Algas tehnika õppimine ja võistlustel osalemine. See oli aastatel 1956 – 1958, enne sõjaväkke minekut.

Herbert Rand tõi mulle ka kolmekäigulise jalgratta ning 1957. aastal sõitsin juba spordiühingu Jõud koondises. Sellel ja järgmisel aastal tulime koos Ülo Jänese, Einar Sanderi ja Herbert Rannaga Eesti meistrivõistlustel 100km meeskonnasõidus teiseks. 1958. aastal võistlesime üleliidulistel võistlustel, kus jäin silma armee spordiklubi treeneritele ning jalgrattatreeningud jätkusid sõjaveteenistuses Riia Armee Spordiklubis (Riia ASK).

Hiina limonaad tegi karuteene

Sõjaväeteenistus kestis kolm aastat. Eestlasi oli seal palju, igal spordialal – oli võrk- ja korvpallimängijaid, maadlejaid, tõstjaid, motomehi… Jalgratturitest olid Sulev ja Rein Sonk, oli ka korvpallur Jaak Lipso, kes läks hiljem mängima AKSK-sse, võrkpallur Peeter Tammaru – hiljem tuntud reporter. Elasime ASK spordiklubis, sõjaväevormi kandma ei pidanud. Võistlusi oli väga palju. Eraldistardist tulin Läti meistriks, 75km ühisstardist sõidus tulin teiseks, teise koha saime ka võistkondlikult Balti velotuuri mitmepäevasõidus. Täitsin ära Nõukogude Liidu meistersportlase normi. Relvajõudude esivõistlustel oli koos suurem mass jalgrattasportlasi eesotsas Nõukogude Liidu parimatega. Tolleaegne Liidu koondis koosneski armeespordiklubi (AKSK) meestest.

Oli mul ka ebaõnne. Viimasel võistlusel enne Rahvaste Spartakiaadi jõime enne starti tolleaegset ergutusjooki, mida apteegis müüdi – gitaiski limontšik (hiina limonaad). Olime koos leedulase Iljanoviga teistel pikalt eest ära sõitnud, lõpuni veel kümmekond kilomeetrit, kui mul halb hakkas. Tulid külmavärinad ja imelik lööve nahale, mõtlesin, et on mürgistus. Läksin ettejuhtunud jõe äärde vett jooma. Iljanov võitis sõidu, mina jäin ilma koondise kohast Rahvaste Spartakiaadil ja uuest korralikust rattast. Oleksin aga võinud julgelt lõpuni pingutada, sest mingit mürgistust polnud. Oli allergiline reaktstioon, mis taandus.

Sõjaväe ajal õnnestus mul osaleda ka kiiruisutamise võistlusel, kus 3000m sõidus sain kolmanda koha. Uisutamas käisin jalgrattatreeneri teadmata hilja õhtul spordiklubi jäähallis. Päeval ei tohtinud seal pikkade kiiruiskudega sõita, sain siis õhtuti harjutada. Võistlused tegin ära, sain 3000m kolmanda koha ning jalgrattatreenerilt kõva peapesu. Need minu hilisõhtused salajased kiiruisutamised ei sobinud jalgratta treeningkavaga kuidagi kokku.

Une pealt Eesti meistriks

Kui 1962. aasta veebruaris sõjaväeteenistusest pääsesin, osalesin märtsikuul spordiühingu Jõud võistlustel kiiruisutamises ja sain 3000m distantsil kolmanda koha. Ei jäänud sellega rahule, sõit ei klappinud kuidagi. Põhikonkurendid olid Valdo Matela, Vello Volmer, Hans Könning, Aleksander Mandri.

Eesti meistrivõistlustel jalgratta mitmepäevasõidus tulime samal aastal Jõudi koondisega Eesti meistriks. Võistkonnas olid veel Väino Kereme, Vello Heamägi, Kalju Koch, Kalev Ojaste ja Peep Jöffert.

Kiiruisutamise Eesti meistrivõistlusi peeti Sillamäel. Aastatel 1969 ja 1970 Ants Antson võistlustel ei osalenud ja mul õnnestus võita. Muidu oli ikka tema alati võidumees. Olime sageli stardis kõrvuti – tema ligi kahemeetrine, mina lühike, 1.71 pikk. Sillamäel olid alati tribüünid venelastest publikut täis, elasid innukalt kaasa. Karjusid alati mulle, mitte Antsonile. Minu perekonnanimi meeldis neile rohkem.

Esimest korda tuli Eesti meistritiitel 10 000m distantsil mul sõna otseses mõttes une pealt. Tegin soojenduse ära, stardini oli aega ja läksin riideruumi, viskasin pingile pikali, uisud jalas, panin käed pea alla ja jäin tukastama. Magasin sügavalt. Oli mind seal juba starti kutsutud, mina midagi ei kuulnud. Kui neljanda kutsumise peale starti ei ilmu, võetakse maha. Meeskonnakaaslane Mesi Ilmar tuli vaatama, kus ma olen, raputas mind – hõigati viimane kord juba! Nagu tribüüni alt välja jooksin, sain kohe starti ning läksin ja võitsin 10 000metrit ära. See võit oli magusam kui uni!

Arbi järve uisurada ja kange mees Richard Anton

Elvas toimusid Eesti ja Elva karikavõistlused ning ametiühingute vabariklikud ja spordiühingu Jõud meistrivõistlused. Kohalik spordimees Vello Volmer tuli „Jõudi“ meistriks koguni 32 korral, meestest võidutses ka Hans Könning ja naistest Tiiu Berggren. Ega minagi Elva uisurajal kunagi alla kolmandat kohta ei jäänud. Mitmevõistluses lõin pikkade distantsidega. Kõige nõrgem ala oli mul 500m, kus konkurentideks Vello Volmer, Hans Könning, Ants Saks.

Elvasse tulid treeninglaagrisse ja võistlustele kokku Eesti parimad uisutajad eesotsas Ants Antsoniga. Antsoniga koos mul küllalt siin Arbi järvel võidu kihutatud.

Treeninglaagris olles puhastasime siin endale ise ka uisurada. Silvi Laurits oli koondise treener, tema pani ka käed külge. Richard Anton oli selline mees, et ega tema abi ei kutsunud. Tema tegi üksinda. Tervet rada ei jõua aga ju üksinda korras hoida.

Mina vaatan – oli lund tuisanud, tema üksinda seal jälle ajab… Ütlesin, et kutsume kedagi appi, peaks hulgakesi seda tööd tegema, palju ta üksinda ikka jõuab. Aga tema näitas, et tema teeb kogu aeg. Ega tema õppust ei võtnud, ei kuulanud, mis nõu teised annavad. Ta ei kuula ära, aga ega ta ei ütle sulle vastu ka. Teeb oma. Richard oli kange mees. Kangekaelne ja põikpäine.

Alguses oli raja puhastamiseks traktori küljes terashari. Kui mõni traat oli katki läinud ja jääle jäänud, siis kui sellest üle sõidad, tõmbab uisutera ära. Ütlesin Antonile, et on probleem. Tema vastu, et ei ole siin traate midagi. Aga kui sõitsid jälle üle katkise traadi, siis uisud tegid – kõšš….ja läksid jälle koju uiske teritama. Rääkisin asjast Kommunaalettevõtete Kombinaadi direktorile Helmi Tomingale, et hankigu plastmasshari. Tema oli energiline ja sporti toetav inimene, saigi siis korralik hari ja probleem lahendatud.

Spordimetoodikul oli palju jooksmist-tegemist

Aastatel 1968 – 1980 olin Elva EPT-s spordimetoodik-instruktor. Selleks tuli läbi teha ka instruktor-metoodikute kvalifikatsiooni kursus, mida korraldas VS Jõud.

Esialgu olin EPT töökojas varustaja. Tööle võttis mind spordimehena Elva EPT tolleaegne peainsener Sulev Saar, kes ise oli meistersportlane maadluses. Tollel ajal kutsusid ettevõtted ja ka majandid enda juurde tööle kõvemaid sportlasi, kes siis spartakiaadidel ettevõtet esindasid ja kõvasid punkte kokku ajasid. Elva EPT-s olid tööl näiteks ka vabariigi tasemel kõvad suusatajad Matti Mallo ja Kalev Pulla. Enne spordimetoodiku kohale asumist töötasin veel meistrina kolmandas jaoskonnas, kus juhatajaks oli ka kõva spordimees Ivar Olševski.

Spordimetoodiku üheks suuremaks tegemiseks oli võistluste korraldamine ja läbiviimine. Ja võistlusi oli palju. Korraldasime EPT-s jaoskondadevahelisi võistlusi, olid asutusesisesed mõõduvõtmised erinevatel aladel, traditsioonilised asutuse suve- ja talispordipäevad, lisaks Elva linna, rajooni ja ka vabariiklikud võistlused. Sporditegevus käis hoogsalt aastaringselt, nii suvel kui talvel. Ja tegijaid jätkus igale alale. Suvespordipäevade kavas oli kindlasti võrkpall, muu hulgas ka köievedu, sangpommi rebimine,vägikaikavedu. Lisaks spordialad ja mängud lastele. Talispordipäeval oli jaoskondadevaheline võistlus kindlasti reesõidus, oli suusatamine ja sai välja mõeldud põnevaid talviseid teatevõistlusi. Näiteks suuskadel ilma suusakeppideta mäest alla laskmine ja suuskadel mäkke tagasi, nii kuidas keegi siis oskas.

Kaks korda aastas – suvel ja talvel toimusid kokkusaamised-mängud Jõgeva, Põltsamaa, Nuia ja Elva põllumajandustehnikakoondiste vahel (nelikkohtumised), kus oli muu hulgas kavas ka bridžimäng, male, kabe, mälumäng, lauatennis, koroona. Suvel kergejõustik, talvel suusatamine ja muidugi võrkpall – igal aastaajal.

Väga palju tegemist oli spordimetoodikul VTK normide täitmisega ja selle hullu dokumentatsiooniga, paberimajandusega. Kõik töötajad erinevates vanuseklassides pidid tookord VTK normid täitma. EPT-s oli töötajaid 400-500, suvekuudel 600 ringis.

Siis veel „Jõudi“ liikmemaksude kogumine. EPT ametiühingu esimees oli Tõnu Viilup, sain ametiühingult toetust ja need „Jõudi“ liikmemaksud ära makstud. Spordimetoodikute vahel oli ka sotsialistlik võistlus. Liikmemaksude kogumiselt teenisid punkte. Sain veel „Jõudi“ parimaks spordimetoodikuks.

Nagu mujalgi, osalesid ka EPT spordis ikka ühed ja samad inimesed ja nemad tegid võistlustel lisaks enda spordialale hea meelega kõiki teisi alasid, kui vaja. Näiteks spordipered Tiiu ja Paavo Karp ning Miia ja Endel Kitsnik olid kõvad orienteerujad. Tiiu Karp mängis ka võrkpalli ning Paavo Karp oli jooksumees, Miia Kitsnik mängis koroonat, malet ja kabet, Endel oli samuti kõva käsi kabes ja males ning hinnatud mälumängija.

Sageli tuli võistkonna kokkusaamiseks ka inimesi „ära rääkida“. See oli väga tüütu tegevus. Käid ja palud inimesi võistlustele tulema, et ole täitsa ja palun tule. Üks ütleb, et mees ei luba võistlustele tulla, teine ütleb, et naine ei luba tulla. Tuli võistlustelt koju, napsine, naine jälle pahane. Aga pärast võistlusi oli ju bankett, söögid-joogid. Mõni oli kindla sõnaga, mõni tahtis rohkem rääkimist. No lubasin vastutada nende eest siis. Asjaaajmist oli pidevalt ja igasugust. Pidid olema ka hea diplomaat.

Elvas ei saanud EPT pallimänguvõistkondadele võimla aega, kooli võimla oli nii ülekoormatud. Kauplesime siis käsipalli- ja võrkpallimängijatele Rannu kooli võimlasse trenniajad. Rannu kooli direktoriga sain hästi läbi, vastuteeneks andis EPT oma bussi kooli käsutusse.

Spordimetoodiku töö oli mulle kontimööda. Ratast sõitsin ka ja tegin ise võistlustel kõiki spordialasid kaasa. Mul oli asjaajamistega nii palju jooksmist, ega trenni ei olnud vaja tehagi. Kui spordimetoodiku töö lõpetasin, olin mõnda aega veel EPT-s autojuht, seejärel spordikoolis majandusjuhataja. Viimane töökoht enne pensionile jäämist oli Edelaraudtee Tartu depoos majandusjuhataja. Praegu elan Võrtsjärve ääres Väike-Rakke külas.

Praegune tegevus ja sport

Rattaga käin ikka sõitmas. Ülepäeviti, kolm-neli korda nädalas. Sõidan kodust Rannu poole minema,Valgutasse, siis keeran tagasi, tuleb umbes alla 50 kilomeetri. Paras distants, hoiab vormis. Rattaüritustel ma enam ei käi. Viimati käisin Tartu Rattamaratonil, sõitsin lühemat, 22km distantsi. Kui korralikku ettevalmistust ei ole, pole mõtet punnitama minna.

Mõned aastad tagasi ikka osalesin jalgrattavõistlustel, maratonisarjas sain oma vanusegrupis teise koha. 2019. aastal osalesin Tartu linnatänavatel toimunud rattasõiduvõistlusel, 69 kilomeetrit oli distants ja kõik Tartu linna tõusud sees. Tegin endale liiga. Sai üle pingutatud. Ma ei ole nii rasket sõitu sõitnudki, vandusin ennast, et üldse sõidule registreerusin. Samal aastal oli mul päris huvitav rattaüritus Olerex IV Sõprade Sõit ümber Tartu linna, kus tuli mööda sõita kõikidest Olerexi tanklatest. Mina olin sellel sõidul esimest korda, imestasin, et sõidan, sõidan – jälle tankla!

Võib rahule jääda

Oma parematest tulemustest rääkides, siis eks need Eesti meistriks tulemised kiiruisutamises ongi minu kaalukamad tulemused. Hõbedat ja pronksi ka saadud, samuti jalgrattasõidus. Võib rahule jääda.

Ega mina treeningul fanaatiliselt trenni ei vuhkinud. Uisutrennis ma mitte kunagi ei sõitnud 10 000 meetrit läbi. Selg jäi valusaks ja mis ma punnitan. Võistluste ajal võtsin ennast kokku, võidutahe oli suur. Suu kuivas kui sõitsin. Kui esimene kurv oli, sain lund suhu ampsata, siis hakkasin uhtma ja seljavalu läks meelest.

Rattasõidus läksin ka ikka alati võitma. Pean tunnistama, et ma olin laisk treenija. Kui ma oleks ikka sellist trenni teinud nagu Kochi Kalju, oleksin kindlasti kaugemale jõudnud. Aga ei olnud sellist fanaatilist trennitahet.