Aivo Roonurm

Laskesport pakub elus meeldivaid emotsioone

Sündinud olen Tartus 12. aprillil 1965. aastal. Esimene kodu oli Nõgiarus, kus ema oli lasteaias kasvataja ja meditsiiniõde. Sama aasta lõpus eraldati isale ühetoaline korter Elvasse Väike-Nõlvaku tänava uude majja. Sellest ajast ei mäleta ma muidugi ise midagi. Esimesed mälestused on juba naabermajast, kus meil oli kahetoaline korter ja seejärel kohe Kirde tänava maja korterist.

Elva koolist TSIKi

Esimesse klassi läksin 1972. aastal. Esimene klassijuhataja ja õpetaja oli Helbe Ots, kes mängis ka hästi klaverit ja oli sporti toetava elustiiliga. Alates neljandast klassist 1975. aasta sügisel, oli klassijuhataja Tiit Ustav, kes on olnud tubli võrkpallur. Meie klass oli sportliku vaimuga. Hinnas olid kõrged kohad kooli krossijooksu- ja suusavõistlustel.

1979. aastal kutsuti ja sügisel läksin õppima Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK) kaheksandasse klassi. Seal olid kooli- ja klassikaaslasteks paljud hilisemad Eesti tuntud sportlased ja treenerid, näiteks olümpiavõitja Tiit Sokk, kellega hiljem juhuse tahtel sõitsime 1984. aastal läbi Riia jaotuspunkti ajateenistusse. TSIKi lõpetasin 1983.a kevadel.

Mida oled alustanud, pead jätkama

Meie peres perekondlikke sportlikke traditsioone ei olnud. Isa õppis 7-klassilises maakoolis ja nagu ikka, on tegelenud kõikide aladega ning esindanud kooli rajoonivõistlustel.

Kui isa järjekindla põnevusega televiisorist 1970ndate aastate Tallinna „Kalevi“ korvpallimänge vaatas, innustas see mindki. Isa meenutab, et kaotuse puhul olevat ma võtnud asja nii südamesse, et pisarad silmis ja olevat vajanud lohutamist. Mäletan, et meie juures käisid ka isa sõbrad Toomas Uba suusaülekandeid MM ja OM võistlustelt vaatamas ja kommenteerimas.

Minu esimese sportliku edu järel hakkas isa päris tõsiselt huvituma minu tulemustest ja treeningute sisust-mahust. Ema oli neutraalselt toetav. Tagantjärele on oluline see, et nad lubasid mul 14-aastaselt Tallinnasse õppima ja juba 15-aastaselt esmakordselt Venemaa võistlustele minna. Nüüd, ise lapsevanemana, mõistan nende tollaseid hirme ja muresid.

Oluline oli isa roll toetuses, tema sõidutas ka trenni ja võistlustele. Isa tõi mind maalt vanavaemate juurest mitu korda 70 kilomeetri kauguselt pühapäevaks Elvasse trenni, sest treeningut ei tohtinud vahele jätta. Isa oli ka see, kes vist kuuendas klassis keelas mul minna jalgrattatrenni. Nagu tookord teistelgi minuealistel poistel, tekkis ka minul kiusatus minna jalgrattasõitu proovima, sest Jüri Kalmuse treeningutel käijad said „võiduka“ koju. Isa ütles, et sinu ala on laskmine ning mida oled alustanud, pead ka igal ajal jätkama. Tollel ajal ei olnud õnneks teemaks see, et vanemad oleksid pidanud oma raha eest elitaarset varustust ostma.

Vahetasin maailmameistritel ja olümpiavõitjatel märklehti

Ühegi teise spordialaga peale laskmisega ma tõsisemalt tegelenud ei olegi. Rahvaspordi tasemel olen muidugi proovinud. Ülikooli lõpetamine andis lisaerialaks kehalise kasvatuse. Eks selle õppekava läbiminegi sundis paljude suvealadega tegelema. Talialadest pidin rohkem tegelema tolleaegse VTK mitmevõistlusega. Sai mõnedel maakonna ja üleriigilisel võistlusel osaletud.

Laskmine tuli juhuslikult, kuna paljud meie neljanda klassi poisid juba käisid lasketiirus, siis tekkis minulgi huvi. Kuigi olin mõne poisi poolt „ette ära karistatud“ – ei tohi tiiru minna. Polevat enam vabu relvi, kõik olevat ära juba „ära jagatud.“ Õnneks nii ei arvanud tollane noor treener Tõives Raudsaar, kes midagi minus nägi. Mul hakkas kohe teistest paremini minema. Varsti kadusid treeningult kõik need ära, kes mul algul keelasid proovima minna.

Minu jaoks oli suuna seadmisel õigele rajale otsustavaks treeneri antud 1972. aasta väljaanne „Laskesport“. Raamat, mis sisaldas maailma, NSVL ja Eesti laskmise ajalugu, avaldas väga sügavat mõju. Lugesin selle vist kolm korda kaanest-kaaneni läbi. See, et Eesti oli olnud aastatel 1937-1939 ametlikult maailmameistrivõistluste medalisaaki arvestades maailma parim laskemaa, mõjus ikka väga. Siis ma ei teadnud asja tähendust, aga ma olen lähedalt näinud paljusid neid, kellest oli juttu NSVL laskmise ajalooraamatus – paljukordseid maailmameistreid ja olümpiavõitjaid. Treeninglaagrid olid neil Elva lasketiirus ja siit mindi NSVL võistkonnaga otse nii Montreali kui ka Moskva olümpiale. Mina käisin neile tiirus treeningute ajal märklehti vahetamas.

Oma pere ja sport

Abiellusin 31-aastaselt õpetajannaga. Abikaasa Kaire on ise kogu aeg olnud tervisesportlane. Ise ei ole ta küll võistlusspordiga tegelenud, kuid terviseõpetuse õpetajana on meie kolmele lapsele ka oma harrastustega eeskujuks olnud. Ta on olnud palju aastaid osaline ka Eesti Olümpiaakadeemia tegevuses.

Minu poeg ja kaks tütart on kõik vähem või rohkem tegelenud laskmisega. Vanem tütar Kairi-Liis on olnud seni edukaim. Ta on olnud individuaalne Eesti noortemeister ja võitnud ka juuniorite ja noorte Eesti meistrivõistluste hõbe- ja pronksmedaleid nii individuaal- kui ka võistkonnaarvestuses. Ta on paaril korral esindanud Eestit ka maavõistlustel ja korra olnud Euroopa noorte võistkondlike karikavõistluste võistkonnas eel- ja poolfinaalvõistlustel.

Psüühika määrab sageli rohkem kui võimed

Kogukond ja kaasaelajad on kahtlemata olulised innustajad. Mina ei ole olnud sellisel tasemel, et üldsus oleks minu tulemustest olnud huvitatud.

Sportlasi üldiselt kiitus ja kriitika kindlasti väga mõjutavad, mind eriti mitte. Pole lihtsalt olnud sedavõrd olulisi võistlusi, et keegi oleks võtnud mind kritiseerida.

Eriline vastutus on võistkonnavõistluses. Olen ilmselt olnud hea võistkonnavõistleja ja „oma“ alati ära teinud. Ei mäleta, et oleks kedagi alt vedanud. Närvisüsteem on laskmises eriti oluline. Kuigi igal spordialal on tipus kitsas ja psüühika määrab sageli rohkem kui muud võimed. Minu psüühika ja enesevalitsemine pole ilmselt olnud sellisel tasemel, mis oleks viinud päris tippu. Võib-olla pole see võimaldanud realiseerida kogu selle hetke oskuste pagasit ja sportlikku vormi. Teadmisi spordipsühholoogiast ja eneseregulatsiooni meetoditest on olnud rohkem kui oskusi võistluse käigus selle kasutamiseks ja selgete mõtetega pead.

…ei ühtki kulda

Ma ei jõudnud kunagi päris tippu. NSVL ajal olin MSK (meistersportlase kandidaat) järgu sportlane, meistrinormi täitsin (2004) ja tunnistuse sain (2006) alles Eesti Vabariigi klassifikatsiooni järgi. Rahvusvahelisel tasemel, kui nii võib öelda NSVL aja kohta, sain individuaalselt NSVL olümpiareservi ja spordiinternaatkoolide meistrivõistlustel (sisuliselt noorte sisemeistrivõistlused) 1982. aasta märtsis Lvovis lamades harjutuses individuaalselt 17. koha. Eesti noorte ja juunioride meistrivõistlustelt on umbes kuus-seitse medalit, ei ühtki kulda. Olen 1982. aasta Eesti koolinoorte suvespartakiaadi võitja poiste spordipüssi standardis. Rasketes ilmaoludes tuli ülekaalukas võit. Mäletan, et juhtusin eemalt pealt nägema tulemuste stendi juures, kuidas Tõives Raudsaar uhkusega teistele selgitas, et tegelikult on võitja ikkagi „minu poiss“, kuigi ametlikult olid märgitud treeneriteks Tallinna mehed. Oli siiralt hea meel seda näha. Eesti täiskasvanute seas jäi individuaalselt parimaks viies koht. Mul on ka neli võistkondlikku täiskasvanute pronksmedalit.

Pärast pausi tagasi laskejoonele

Esimene tagasilöök sportlase teel tuli ülikooli esimese kursuse lõpetamise järel, 1984. aastal, kui mulle teada antud kindlast kohast Riia ASKs jäin ilma. Tiit Sokk läks ajateenijate jaotuspunktist ASKsse, mind saadeti Viljandisse õhudessanti. Valida oli ka Dobele tankivägede vahel. Olin nii löödud ja pettunud, et lubasin endale, et treeneriõpingute järel ei hakka kunagi treenerina tööle kättemaksuks neile, kes mind sisuliselt petsid ja asju lõpuni ei ajanud.

Laskespordialal tuli arengusse kaheaastane sunnitud paus. Ajateenistuse lõpu eel tuli mulle külla tollane värske Tartu Rajooni Laste- ja Noorte Spordikooli direktor Olaf Pruuli ja veenis mind üle võtma suurmeister Ave Nigulist vabaks jäävat treenerikohta spordikoolis. Nii juhtuski, et 21-aastaselt alustasin täiskohaga treenerina ülikooli päevases õppes. Hakkama sain. Laskmine jäi tagaplaanile kuni vist kuni 1992. aastani. Uuesti laskma hakkasin oma Põlva kolleegi innustusel ja tema relvaga 1995. aastal. Sain ootamatult toetajad Põlva Kodukaitsest ja selle likvideerimise järel Kaitseliidu Põlva Malevast. Jõudsin taas Eesti püssimeeste 10. – 20. koha püsitasemele. Olin mitmel korral ka meistrivõistlustel finaalis. Päris lõpetanud laskmisega polegi veel. Osalen igal aastal Eesti meistrivõistlustel harjutuses 60 lasku lamades, kohad on seal 20.-30. vahel. Veel eelmiselgi aastal täitsin esimese klassi laskuri normi – korralik rahvasportlane.

Tõsisem laskespordiga tegemine lõppes 2012. aasta kevadel, kui trauma ja kaelaradikuliidi järel ei saanud enam vasaku käe tõttu püstiasendist lasta. See välistab ka õhupüssiharjutuse ja standardite laskmise. Ka prilliklaaside suurendused lähevad aina suuremate numbritega.

Parimad tulemused ja elamused kohtunikuna

Käesoleval ajal olen poole koormusega treener ja poole kohaga bussijuht. Vahel harva olen käinud ka rahvusvahelistel võistlustel kohtunikuks, kui kutsutakse ja ajagraafik võimaldab. Lisaks vabatahtlik tegevus Ülenurme Gümnaasiumi Spordiklubi juhatuse liikmena. Klubi tähistas eelmisel aastal 25. tegevusaastat. Olen selle klubi asutajaliige ja juhatuse liige olnud katkematult asutamisest alates.

Mul on olnud õnne, et olen saanud töötada kutsealal, mis on mind lapsest saadik köitnud ja rohkem rõõmu kui muret pakkunud. Olen tunnetanud treenerina seda, et tegelen hobiga. Tööpäeva justkui ei olegi. Treeneritöö on rohkem loominguline kui kehalise kasvatuse õpetaja tegemised (olen mõlemat ametit pidanud, seepärast võin võrrelda). Treener on justkui aednik, kes pistab võrse mulda. Seejärel kastab, väetab mõõdukalt, kaitseb otseste kahjurite ja kaudsete kahjulike mõjurite eest. Viljade valmimiseni kulub palju aastaid ja lõikuseni ei pruugigi jõuda. Sageli lõikavad treeneri kasvatatud (elu-) jõulise taime vilju juba teised isikud. Samal ajal ei tohi treener olla kade „anda ära“ lootustandev talent, kellele mujal terendab parem ja viljakam kasvupinnas. Kui mind ei oleks ka lubatud/suunatud neli aastakümmet tagasi Elvast Tallinnasse, oleksid asjad tõenäoliselt hoopis teised.

Ma olen kasvatanud kolm meistriklassi laskurit, kes on olnud korduvalt Eesti juunioride koondise liikmed ja neljal korral osalenud Euroopa meistrivõistlustel. Paraku suurema eduta (parim on olnud Mario Merirand 2004. Münchenis vabapüstolis – 39. koht). Õpilased on võitnud Eesti MV täiskasvanute, juunioride, noorte arvestuses individuaalselt iga värvi medaleid ja püstitanud Eesti noorte/juuniorite rekordeid.

Võib-olla olen spordis „kõige kaugemale jõudnud“- sõna otseses mõttes ja kaudselt, hoopis kohtunikuna. Sooritasin 2002. aastal ISSF kohtuniku eksamid ja olen suutnud seda taset hoida tänaseni. Mul on B-litsents nr 4307. See on võimaldanud osaleda kohtunikuna 2002. a maailmameistrivõistlustel ja kohtunikuna/žürii liikmena 1998., 2005., 2014., 2016. Euroopa meistrivõistlustel ja mõnel aastal Soome meistrivõistlustel.

Olen pälvinud ühel korral laskespordis ka Eesti „Aasta kohtuniku“ nimetuse, sain 2020. aastal Eesti Olümpiakomitee presidendi tänukirja.

Nii et, meeldivaid emotsioone on ikka palju rohkem olnud. Kasvõi see, et minu osalusega laskevõistluse vahetuses on püstitatud üle kümne maailmarekordi. Rekordi sündi ja pinget oma silmaga näha on suur elamus.

Takistavad tegurid treeneritöös

Treeneri mured on ikka aastakümneid olnud samad kui õpetajalgi. Väike palk ning ka ühiskonnas üldiselt madalavõitu aktsept. Pole vist teist nii reglementeeritud treenerikutset kui laskespordi treener. Lisaks EKR kehtiva kutse nõuetele on vajalik ka relvade eest vastutava isiku kehtiva tunnistus, laskeinstruktori tunnistus, isikliku relvakandmise luba, isikliku ja asutuse relvaluba ning lasketiiru tegevusluba (koos tervise- ja päästeameti kooskõlastusega), Euroopa tulirelva passi kehtivuse nõue (muidu ei saa relvi Eestist välja viia). Iga uue tulirelva soetamisel kolm dokumenti politseiga. Oehh, kas saidki kõik propuskid ja bumaagad loetletud? Lisaks EKR 6. taseme kehtiva kutse tagamiseks nelja aasta vältel 60 tundi erialase täiendkoolituse nõue (osa sellest välismaal). Lisaks tüütav projektipõhine rahastamine ja spordiklubi aruandluse nõue võrdselt suurte äriühingutega. Kõike peab tegema seesama poolekohaga treener!

Ei ole vaja luua endale välise mõjul pettekujutlusi „sportimisest“

Kõige tähtsam on vajadus ja tahtmine liikuda. Õige spordiala juurde jõudmine käib läbi isikliku kogemuse. Vanematel on kindlasti toetav ja suunav mõju. Hea on isiklik positiivne praktiline eeskuju. Samas ei peaks lastele peale suruma oma isiklikke eelistusi (isale meeldib jalgpall, poiss sõltumata kehakujust ja -konstitutsioonist ning jõu-kiiruse eeldustest peab samuti huvituma jalgpallist ja kõvasti mängima; ema sõbrannade tütred käivad kõik iluvõimlemises, kuidas siis meie tütred ei ole rühmvõimlejad?! Jne).

Halb on see, kui vanem püüab oma isiklikke täitumata unistusi läbi laste realiseerida. Hea on see, kui vanem soovitab ja suunab oma lemmikala juurde. Nõustab, lahendab tehnilisi probleeme jagab taktikalisi võistluskogemusi jne. Kui lapsele ikkagi ala ei meeldi või eelistab teist, peab nõustuma ja last toetama.

Kõige olulisem on tänapäeval eristada terad sõkaldest. Nö „uued alad“ – igasugused kandmised ja viskamised, „e-sport“, mingite arusaamatute kes-teab-kust kultuuridest pärit „võitluskunstid“, mis kõige enam sarnanevad tavalise tänavakaklusega vms, tuleks juba eos välistada. Need „uued alad“ rikuvad noorte väärtushinnanguid, kulutavad asjatult ajalist ja rahalist ressurssi. Valima peaks ikka klassikaliste, saja aastase kullaprooviga kaasaegsete olümpiamängude alade seast.

Kõik soovid ei täitu

Nii nagu mul tekkis 11-aastaselt unistus võistelda 1930ndate aastate Eesti maailmameistrite kombel rahvusmeeskonnas, seda oleks tahtnud kogeda. Olen küll võistelnud muudel rahvusvahelistel madalama tasemega võistlustel, aga selline soov ja unistus on jäänud realiseerimata. Kui olnuks võimalus 1984. aastal jätkata poolprofessionaalina, siis ehk võinuks see õnnestudagi. Treenerina tahtnuks töötada vaid treeneri ametikohal, vähemalt täiskoormusega, täielikult pühendununa. Ka kõige kõrgemal, teaduslikel alustel metoodika ja tehniliste vahenditega.

Elu on just nii läinud, et tuleb leppida tuntud laulu sõnadega „..kõik laevad ei saa randa, mis merel sõidavad, kõik mõtted ei lähe täide, mis meeles mõlguvad.“

Elva spordieluga olen püüdnud ikka kursis olla. Olen olnud Tartumaa Spordiliidu juhatuse liige 18 aastat. Eks sealt on tulnud tulemusi. Rohkem tean laskurite saavutustest ja tegijatest. Vahel imestan isegi, et nii väikesest kohast pärinevad olümpiavõitja ja maailmameistrid ning medalivõitjad mitmelt alalt.

Põnev on olnud vastata mälumängu küsimusele – milline on kõige enam (tali-)olümpial esindatud Eesti linn meie olümpiadelegatsioonis. Elva, ja tema laskesuusatajad jne.

Heameel on teada, et Elva vald valiti 2019. aastal Eesti kõige sportlikumaks omavalitsuseks ja on Euroopa parim spordilinn 2021. aastal!