Aivar Nigol

Laskesuusatamise MM Eestis – see on nagu OM medalivõit

Tegevusi oli nii palju!

Olen sündinud (29.05.1965) ja kasvanud Elvas. Meie peres on veel minust kaks aastat vanem õde Maire. Lapsepõlves olid mängukaaslasteks onu- ja tädilapsed. Palju aega veetsime Laane tänava naabrilastega õues mängides ja sportides, pidasime ka ägedaid rahvastepallilahinguid. Kogunesime majade ette tänavale, kuhu tõmbasime mänguväljaku piirid ja mäng võis alata.

Naabripoistega mängisime sõjamänge, vahel mõtlesime ennast indiaanlasteks. Kinos olime indiaanlastest filme näinud ja raamatutest lugenud, see kõik tundus nii huvitav. Suviti käisime tööl kolhoosi põllul lisaraha teenimas.

Palju aega veetsime Verevi rannas, kus tollel ajal kogunes palju noori. Mängisime vees kulli, tegime vettehüppeid, ujusime, sõitsime paadiga, püüdsime kala. Vahel seiklesime metsades, käisime ka seenel ja marjul. Tegevusi oli nii palju!

Kui sain kuue aastaseks, siis ostis isa mulle esimese jalgratta. Nüüd oli hea võimalus jalgrattaga maale kolme kilomeetri kaugusel elanud vanatädidele ja vanaemale külla minna.

Kooliaastad

Koos lasteaiakaaslastega astusime 1972. aastal Elva Keskkooli 1 c klassi. Meie klassijuhatajaks oli õpetaja Armilde Sarapuu, kes peale meie teise klassi lõpetamist läks pensionile. Tema asemel tuli klassijuhatajaks õpetaja Maie Laasmaa, kelle juhendamisel lõpetasin 8. klassi. Mina ja klassiõde Tuuli Pede olime viielised. Edasi jätkasin kooliteed Elva koolis, klassijuhatajaks õpetaja Evelyn Maldar.

Pärast keskkooli lõpetamist otsustasin minna EPAsse metsandust õppima. Konkurss oli sinna väga tihe. Pingutasin, et keskkooli lõputunnistuse hinnete keskmine oleks parem kui 4,75, mis tagas kahe eksamiga ülikooli sissepääsu. Tegin sisseastumiseksamid viitele ning minust oligi saanud üliõpilane. EPA lõpetasin 1990. aastal. Vahepeal, aastatel 1984-1986, läbisin ka armeeteenistuse.

2003. a lõpetasin Tartu Ülikooli avaliku halduse magistrina.

Esimesed kokkupuuted spordiga ja pere osa sporditeel

Rüblik olen ma kogu aeg olnud, mulle meeldis joosta ja rattaga sõita ning alati tahtsin olla teistest kiirem. Võistlusmoment tekitas mõnusa surina, see meeldis. Sportlik hoiak oli meie perekonnas olemas. Isaga tema noorusajast rääkides meenutas ta oma meeldivamat spordiala – kergejõustikku, kus sprindis ja kaugushüppes oli ta olnud päris hea.

Ema huvitus spordist väga ja on suur spordihuviline siiani. Vaatab spordiülekandeid ning elab Eesti sportlastele tulihingeliselt kaasa. Kui on võistlustules olnud meie laskesuusatajad, siis ta alati räägib mulle oma muljetest.

Spordiala valik

Meelde on jäänud meie kehalise kasvatuse õpetaja Arno Ots, kes suunas sportima ja julgustas võistlustest osa võtma. Alguses olid kehalise kasvatuse tunnid need, kus proovisime erinevaid spordialasid.

Mind tõmbas kõige enam jooks ja esimesed võidud tulidki krossijooksus. Olin 500 m jooksus kõige nooremas vanuserühmas rajoonis kiireim. Sellest sain innustust, hiljem olin tugev nii 800, 1000 kui 1500 m distantsidel ning võistlesin nii rajooni kui vabariiklikel võistlustel.

1976. aastal astusime poistega Elva Laste ja Noorte Spordikooli. Esmalt käisin kaks kuud laskmas. See oli aga minusuguse jaoks liiga igav. Teed lasketiirus enamuse aja niiöelda kuiva trenni, lamad ja sihid.

Vahetasin ala ning läksime poistega laskesuusatamise trenni. Teeneriks oli Sulev Kirsimägi, hiljem Rein Pedaja. Treeningrühmas olid väga erinevad poisid, ühed, kes olid niiöelda priimused ja teised, kes seda ei olnud. Meist kujunes eriline sõpruskond, innustasime üksteist treeningutel, osalesime ühistes treeninglaagrites, võistlustel. Olime alati oma pundi ja Elva eest väljas.

Võistlemas käisime rajooni ja vabariiklikel võistlustel nii suusatamises kui laskesuusatamises. Auhindadest on alles diplom, mille sain noorteklassis suvebiatloni üleriigilise võistluse võitmise eest.

Sportides pidasin oluliseks eneseületust. Treenisin rõõmuga, sport pakkus mulle õnnetunnet ja rahulolu.

Kogukonna tugi ja kaasaelajate roll

Elvas oli sporditegemine au sees. Kool väärtustas sporti ning pakkus tolles ajas parimaid võimalusi. Elva Laste- ja Noorte Spordikool oli parim spordikool, koos parimate treeneritega loodi võimalusi noortele treenimiseks. Koolis oli võimalik tegeleda saalialadega, spordikoolis oma põhialaga.

Uisutamine oli ka populaarne. Arbi järvel olid loodud head võimalused ja seal toimusid ka võistlused kiiruisutamises. Spordile elati kaasa ning sporti ja sportimist toetati.

Vähetähtis ei olnud ka muu huvitegevus. Proovisin astuda Elva muusikakooli aga ebaõnnestunult. Laulmisega oli samamoodi. Mulle öeldi, et Aivar sina ära laula vaid tantsi. Nii sattusingi Juta Värk käe alla. Esimene üldlaulupidu ja -tantsupidu oli 1975. aastal.

EPAs kuulsin, et on olemas rahvatantsuansambel „Tarbatu“. Otsustasin proovida ning juba kahe kuu möödudes olin esindusrühma tantsija. Pagas oli Elva Keskkoolist all ning see aitas palju. „Tarbatu” juhendajaks muide oli Elvast pärit Enn Madi, legendaarne tantsujuht ja õpetaja. Ansamblitantsija olin 1986-1992.

Tantsimist jätkan tänaseni Nuustaku sega-rahvatantsurühmas. Eesmärk on jõuda 2025. aasta üldtantsupeole. Pingutame ja teeme selleks usinasti trenni.

Eeskujud spordis

Eeskujud olid Eesti sportlased. Lapsepõlves paelusid lood meie maadlejatest. Hiljem, kui juba tegelesin krossijooksuga, oli vaimustav vaadata, kuidas jooksis Enn Sellik. Olümpiamängude ja talialade maailmameistrivõistlusi jälgisin. Juha Mieto oli sümpaatne. Vaatasin huviga hokit ja suusahüppeid ka. Laskesuusatajaid siis veel väga ei teadnud, kuna infot saime rohkem suusatajate kohta. Kaija Parve, Matti Paavo ja Even Tuudeberg olid laskesuusatajatest need nimed keda teadsime.

Oma pere loomine ja sport

Abiellusin aasta enne ülikooli lõpetamist, abikaasa Hepp on perearst. Tööle suunati mind Otepääle Pühajärve metskonda. Sealt liikusin Otepää linnavalitsusse.

1991. aastal sündis poeg Andreas ja 1996. aastal tütar Andra Helena. Lastele huvitegevuseks ja arendamiseks võimaluste loomine on mind lükanud tegutsema. Otepää legendaarse laskesuusatamise treeneri Ants Orassoni poeg Magnar ja minu poeg Andreas sattusid ühte klassi õppima ja olid pinginaabrid.

Kuna Otepääl oli laskesuusatamise noortetegevus soikunud, siis otsustasime luua OTI Spordiklubi Zahkna Tiimi. Tiimi kuulus 25-30 noorsportlast. Klubi noorsportlaste tulemused olid nii head, et juba nelja-viie tegutsemisaasta järel olime parim laskesuusatamise klubi Eestis. Klubi noorsportlasi teati. Kõige tähelepanuväärsem oli Grete Gaimi saavutus, kui ta 2012. aastal tuli Kontiolahtis noorte maailmameistriks. Meie klubi noorsportlased ei olnud ainult head laskesuusatamises, vaid võisteldi ka murdmaa- ja mäesuusatamises.

Andreas on lisaks laskesuusatamisele tulnud medalile mäesuusatamises, mänginud noorteklassis heal tasemel golfi ning olnud päris tugev ka murdmaasuusatamises. Andra Helena on tegelenud ratsutamisega. On olnud tervisliku ja aktiivse hoiakuga. Teda on paelunud rohkem rahvusvaheline suhtlus, keeled, kultuur ja ajalugu.

Sport on meie peres oluline. Spordiga tegelevad meie lapsed ja minia, lapselapsed on aktiivsed ning sportlikud.

Palju panustame ühiskondlikkusse tegevusse. Otepää linnapea ja vallavanemana panustasin erinevate spordivõistluste edukasse korraldamisse. Olen kuulunud Klubi Tartu Maraton ja suusatamise MK etappide korraldusmeeskonda. Koos Otepää omavalitsuse, spordikeskuse ja entusiastidega algatasime uue hüppemäe ehitamise Tehvandile. Koostöös riigi ja Eesti Suusaliiduga allkirjastasin Otepää esindajana sihtasutuse Tehvandi Spordikeskus asutamislepingu ning sellest on tänaseks kujunenud rahvusvahelise tasemega spordikeskus.

Olen Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni juhatuse liige ja laskesuusatamise Eestis toimuvate rahvusvaheliste võistluste peakorraldaja. Olen olnud 15 rahvusvahelise võistluse korraldusmeeskonna juht. Ees ootavad 2026. aasta laskesuusatamise maailmakarikaetapi korraldamine ja 2027. aasta maailmameistrivõistlused Otepääl.

Jätkan tegevust ka kohalikus omavalitsuses, hetkel Otepää vallavolikogu aseesimehe ja planeerimise ning spordikomisjoni esimehena.

Kaalukamad tulemused spordikarjääris

Märkimisväärseid tulemusi mul sportlasekarjääris ei ole. Sport on mind kandnud läbi senise elu. See on hobi ja väljakutse, eneseületamine ja uute eesmärkide seadmine.

Pean oluliseks oma tegevusi spordimaastikul – olen OTI Spordiklubi asutaja , laskesuusatajate Zahkna Tiimi eestvedaja, Eesti Laskesuusatamise föderatsiooni juhatuse liige ja president ning rahvusvaheliste võistluste peakorraldaja. Koos Hillar Zahknaga saime 2022. aastal riigi spordipreemia edukalt korraldatud laskesuusatamise maailmakarikaetapi eest.

2027. aasta laskesuusatamise maailmameistrivõistluste korraldusõiguse saamine on nagu spordis olümpiamedali võitmine. See on suur tunnustus meile kui võistluste korraldajatele ja tervele Eestile.

Soovitusi sportimisel nii algajatele kui vanematele

Sport on puhas rõõm. Sport on tervis, sport on kehakultuur. Arvan, et sportimisel on inimese arengule suur mõju. Vaimu ja keha arendamine tagab parema toimetuleku ja edukuse.

Sporditegemise tulevikuvõimalused Elvas

Jälgin huviga Elvaga seotud sportlasi ning spordialasid. Elva traditsioonilised alad nagu jalgrattasport, kergejõustik, laskmine ja talisport, sealhulgas laskesuusatamine, on Elva tulevikuvõimalused.

Traditsioonid ja kogemus loevad. Elvas on väga head tingimused sportimiseks ja puhkamiseks. Seda tuleb hoida ja edasi arendada.