Airi Pärn

Klubi alustamine oli raske, aga alla ei andnud

Sündisin 6. septembril 1967. aastal Tallinnas. Kooliaastad möödusid Pärnus. Esimesed kuus aastat Lydia Koidula nimelises II Keskkoolis (praegu Pärnu Koidula Gümnaasium). Seejärel tegin katsed Tallinna Spordiinternaatkooli – TSIK (praegu Tallinna Spordikolledž) ning jätkasin õpinguid seal alates 7. klassist. Pärast keskkooli asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehakultuuri erialale, kus õppisin kolm aastat. Lõpetasin aga Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas.

Kuna minu lapsepõlve ajal veetsime enamuse ajast õues, siis võibki nimetada seda aega sportimiseks. Vanemad olid enamus ajast tööl ning spordialaseid peretraditsioone meil ei olnud. Esimeseks kokkupuuteks tõsisema sporditegemisega võib nimetada seda hetke, kui treener mind kehalise kasvatuse õpetaja soovitusel koolis üles otsis ning kergejõustiku trenni kutsus. Olin siis kolmandas klassis ja esimeseks treeneriks oli Linda Rannap. Tema suunas mind ka Tallinna TSIK-i, kuna nägi minus tugevat sportlast.

Elasin Pärnus ning seal oli kergejõustik väga hinnas ja populaarne. Tulemused olid ka head. Usun et õige valik, sest treeningud olid väga mitmekülgsed. TSIK-is olid meil valikainena sportvõimlemise tunnid. Võimlemisega hakkasin tegelema Tallinna Ülikoolis, kus mind värvati naisvõimlemise rühma. Sealt saigi alguse huvi võimlemise vastu.

Aeroobikast võistlusspordini

Perekond elas mu sporditegemisele muidugi kaasa ning toetas, aga tol ajal oli sportimine väga loomulik osa elust. Sain üksjagu ise hakkama.

Tutvusin 1986. aasta suvel oma tulevase abikaasa Rain Pärnaga, kui mina olin üliõpilasena laagris ja tema tegevsportlasena (kahevõistlus ja suusahüpped) tolleaegses Dünamo laagris Vana-Otepääl.

Abiellusime 1988. aastal ja perre sündis poeg Illimar. Mõned aastad jätkas Rain tegevspordiga ning mina tegelesin õpingutega. Poeg Illimar astus isa jälgedesse juba viieaastaselt. Tütar Noella-Madleen sündis aastal 1996 ning hakkas samuti varakult, juba kolmeaastaselt, tegelema võimlemisega Spordiklubis Airi.

Kuidagi iseenesest läks nii, et minust sai treener. Töötasin Elva lasteaias liikumiskasvatajana siis, kui Eestisse oli värskelt tulnud selline treeningviis nagu aeroobika, mis kogus väga populaarsust täiskasvanute seas. Läbisin teatud koolitused, nõudlus oli väga suur ning minust sai aeroobika treener 1990. aastal. Mingil hetkel hakkasin tegelema laste tantsuliste treeningutega ja tasapisi lastevanemate soovil ka võistlusspordiga – ilu-ja rühmvõimlemisega.

Treeneritöö mured ja rõõmud

On palju rõõmu ja on ka muresid. Rõõmu toovad eelkõige lapsed. Veedame väga palju aega koos treeningutel, võistlustel, laagrites – lapsed on siirad, rõõmsad, tähelepanelikud, loovad kõiges oma olemuses. Kui on toetav ning pühendunud pere tublide töökate laste taga, siis on kindel, et neist saavad tublid sihikindlad sportlased ning samuti on nad ka elus samasugused. Vot see teeb palju rõõmu kui näed oma sportlaste arengut ja edasijõudmist. Murekoht on muidugi see, et liiga kergelt loobutakse sporditegemisest, eriti siis kui muutub raskemaks, antakse alla. Sport on eelkõige ettevalmistus kogu eluks ja peamine õpetus mitte alla andma – minu meelest.

Spordiklubi Airi on tegutsenud juba 24 aastat ja läbi aegade on olnud palju häid tulemusi ja väga andekaid õpilasi. Side nendega on täiesti olemas. Esimese võistlusrühma õpilastega saame kokku jõulude ajal ning see on hästi vahva. Minu õpilaste seast on sirgunud klubisse ka abilisi-treenereid ja see on hästi tore. Treeneritöö Elvas ei erine treeneritööst mujal Eestis, aga mulle näib, et väikesemates kogukondades on isegi parem side laste- ja lastevanematega.

Kui 1998. aastal klubi asutasime, tegutses Elvas veel spordikool. Algus oli väga raske, sest klubi loomine oli küllaltki uudne tegevus. Saaliaegu oli raske saada, mäletan, et esimesed ajad sain kuidagi tutvuste kaudu hangitud võrkpallide eest, mis olid defitsiit ning andsin need koolile. Oli pikk tõestuse ja hakkamasaamise periood. Tuli ka klubitegevusele peale maksta, aga alla ei andnud. Rõõm oli, et klubiga oli nõus liituma iluvõimlemise treener Tatjana Joosep, kes on endine väga tugev iluvõimleja ning töötas sel ajal kehalise kasvatuse õpetajana Elva Gümnaasiumis. Rühmvõimlemine arenes tollal väga jõuliselt Eestis ning meie koos sellega. Oli rõõme ning muresid, kuid samas põnev.

Tänu uuele spordihoonele on ka võimlemise treeningtingimused tunduvalt paranenud. Elvas saab korraldada suuremaid võistlusi ja laagreid. Varem pidime kasutama nende korraldamiseks Nõo Spordihoonet. Meie erialal on ka balletitunnid ning uue spordihoone balletisaalis on neid ülihea läbi viia. Murekoht on ainult saaliaegade suur puudus. Huvilisi lapsi on vägagi palju.

Kahju on hetkel sellest, et kimbutab covid ja sellega on seotud piirangud. SC Airi Junior Team pidi 2020 aasta hooajal osalema MK etappidel rühmvõimlemises, kuid covid tuli vahele ning suur ettevalmistus ja töö läks luhta. Kasahastani MK etapile olid juba piletidki taskus. Vot see jääb kripeldama küll. Ja muidugi on sporditegevus tänaseni häiritud.

Edasi viib töökus ja pühendumus

Minu soovitus sportimiseks on, et kui midagi teha – teha pühendunult. Nii elus kui spordis tuleb ikka hetki kui on väga raske. Ei ole vaja kergelt loobuda ja alla anda. Usaldada treenerit, teha temaga koostööd igal hetkel. Ei pea olema kohe alustades kõrged kohad ja medalid. Minu kogemus näitab, et edasi jõuavad need, kes alustavad madalamalt, aga töökuse ja pühendumisega jõutakse kõrgemale. Muidugi ei pea olema eesmärgiks alati saavutussport. Treeningutel järjepidev käimine annab mitmekülgset arengut, head sõbrad ja sisukat tegevust.

Elva on minu meelest suurepärane koht sportimiseks. Palju on häid entusiastlike treenereid. Lõpuks on meil oma spordihoone, käsil on ujula projekt. Muidugi võiks rekonstrueerida Elva linna staadioni ja suusahüppemäe. Palju on looduslikke järvi ning matkaradu. Elva on vägev koht sportimiseks.