Aino Randver

Särav persoon

Olen sündinud 4. detsembril 1944. aastal Tartu linnas. Vanemate surma tõttu sattusin viie aastaselt erinevatesse lastekodudesse. Viimaseks sai Tõrva linnas looduskaunis Pokardi orus asunud Helme lastekodu. Koolis käisime Tõrva Keskkoolis, kus alustasin spordiga. Tegin peamiselt kergejõustikku ja käisin akrobaatika trennis. Tõrva koolis oli tugev kergejõustikutreener ja õpetaja Ernst Pertel, kelle käe all treenisin. Tema oli oma ala fanaatik ja südamega töö juures. Utsitas lapsi tagant spordile. Meie lennust läksid paljud õppima ülikooli kehakultuuri erialale.

Spordi osa oli minu lapsepõlves suur, sest olime palju õues. Niipea, kui õppetunnid lõppesid, mindi kohe Pokardi orgu sportima. Mängisime palli (laptuu, pesapall, rahvastepall), jooksumänge (trihhvaa, peitusemäng) ja palju teisi liikumismänge. Väga palju käisime suviti ujumas Vanamõisa järves, talvel suusatasime. Kehalise kasvatuse õpetaja juhendamisel käisin palju võistlustel, lisaks koolivõistlustele esindasin kooli ka rajoonivõistlustel. Tulemused olid head, olin ikka esikolmikus, aga meistersportlast minust ei saanud ja rajooni rekordeid ma ei teinud. Põhiliselt tegin kergejõustiku viievõistlust.

Pärast keskkooli lõpetamist 1964. aastal astusin Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda, mille lõpetasin 1968. aastal. Ülikoolis algas minu õige sporditegemine. Sisseastumise tegin kergejõustiku erialal, aga läksin üle sportvõimlemisse, mille lõpetasin meistrikandidaadi normi täitmisega. Pärast ülikooli lõpetamist töötasin ühe aasta Tartu spordiühingus “Kalev“ õppe-spordiosakonna instruktorina ning seoses abiellumisega tulin 1969. aasta sügisel Elva kooli kehalise kasvatuse õpetajaks.

Mulle meeldib lastega töö ja neile rõõmu valmistada. Eriti veel kui oled neile midagi selgeks õpetanud ja oled saanud nii mõnelegi sisse süstida spordipisiku, siis on tunne hea! Algusaastatel tegelesin lisaks õpetajatööle ka laste treenimisega. Olid tüdrukute rühmad, kellele pärast koolitunde õpetasin sportvõimlemist. Käisime Tallinnas esinemas, kus lapsed tegid “Noor võimleja” kava. Koolis olid igal aastal võimlemisvõistused, kus oli sees vabakava, akrobaatiline etüüd, hüpe üle kitse, rööbaspuud, poom. Kavad õppisime selgeks teisel veerandil kui õppekavas olid kehalise kasvatuse sisetunnid.

Meenutusi kehalise kasvatuse tundidest

Kui Elva kooli tööle tulin, oli direktoriks Arvo Mälberg. Tema oli erudeeritud inimene ning soodustas koolis sporditegemist. Direktorina tundis ta huvi, kuidas lastel ja koolil spordis läheb. Pärast Mälbergi lahkumist tuli direktoriks Albert Aavasalu ja seati sisse õpetajate jaoks perfokaardid, millel tuli kuupäevaliselt märkida, kus võistlustel õpetaja osales ja mida peale tundide andmise veel tehti. Selle põhjal jagati pedagoogidele preemiaid ja autasusid.

Spordiklassi tuli õpilasi Elvasse kaugematest Eesti nurkadest, koolil oli internaat Aino Kalda majas. Kui mina kooli tulin, olid minu hoolealusteks ka Elva kooli viimase spordiklassi tüdrukud Marianne Menning (Laatsit), Linda Koik (Menning), Maarika Viirand ja teised. Spordiklasse käidi kontrollimas kõrgemalt poolt vabariigi tasemel. Tallinnast haridusministeeriumist sõideti kohale Tšaikaga, kontrolliti koolis kehalise kasvatuse olukorda ja spordiklassi kehalise kasvatuse tunde. Testiti laste kehalist arengut ja selle järgi anti luba spordiklasse avada.

Elva keskkool oli spordis tugev ning olid välja kujunenud traditsioonilised koolisisesed spordivõistlused. Sügisel ja kevadel peetud kergejõustikuvõistlustel oli kavas 60m,100m, 400m jooks, kaugushüpe ja kõrgushüpe karjapoisi stiilis. Karjapoisi stiilis ehk üleastumishüppel maanduti liivale. Spordipäevaks anti õpilastele koolivaba päev.

Teine veerand – võimlemisveerand

Detsembris toimusid võimlemisvõistlused. Kavas oli noorte kolmanda järgu kavadega riistvõimlemine ehk sportvõimlemine. Kavad õpetati lastele selgeks teisel veerandil kehalise kasvatuse tundides. Kavas oli vabaharjutus muusika saatel, harjutused poomil ja rööbaspuudel, akrobaatikakava ning toenghüpe. Tüdrukutel oli toenghüpe üle kitse, poistel üle hobuse ja lisaks vabaharjutusele veel harjutus rõngastel ning kangil.

Kavade selgeksõppimisel oli iga tund lastega tihedat tööd. Sellest võimlemiskavast jäi lõpuks järele ainult toenghüpe üle kitse ning akrobaatikakava ja tegime lastega veel ka omakoostatud püramiide. Eesti NSVs oli sportvõimlemine au sees, Tallinnas toimunud võistlustel osalesid ka meie kooli võimlejad. Kui kooli õpetajaks tulin, alustasin kohe ka tüdrukute võimlemistreeningutega, Elva tüdrukud olid Tallinnas võistlustel alati auhinnasaajate hulgas.

Kolmas veerand – suusa- ja uisuveerand

Kolmas veerand oli koolis suusa- ja uisuveerand, võimlas peeti ära ka klassidevahelised võistlused rahvaste- ja korvpallis. Klasside vahel käisid ägedad pallilahingud, saal oli pealtvaatajaid pilgeni täis, kohtunikel oli raske tegutseda. Koolivaba päev anti õpilastele talvel suusa- ja uisuvõistluste pidamiseks.

Suusatamine toimus Kulbilohus, uisutamine Arbi järvel, kus Richard Antoni ettevõtmisel oli ilus ringrada tehtud. Kulbilohus toimusid ka iga-aastased maakonna koolidevahelised suusavõistlused . Kolmandal veerandil toimusid tunnid eranditult õues kas suusatades või uisutades, paljud lapsed tulid kooli oma suuskadega. Koolil oli ka oma suusa- ja uisubaas, koolimaja kõrval väike majake, mida lapsed kutsusid Kämbi onniks.

Baasis olnud suuski pidid kehalise kasvatuse õpetajad igal aastal tõrvama. Olid olemas ka pilliroost suusakepid. Uiskudest olid poistele hokiuisud, tüdrukutele niinimetatud pansid. Iluuiske ei olnud, neid toodi Leningradist, mõnel tüdrukul siiski olid iluuisud. Lapsed sõitsid hästi ja oskasid suusatada. Suusatamise tunnis (45 min.) jõudsime üle Verevi järve minna, rajad olid tüdrukutel 3km ja poistel 5km üle järve mäenõlvadele rajatud. Suusarajad sõitsid õpetajad ise suuskadega sisse, kõrvale sõideti eraldi ka kepirajad. Rada mõõtsime 50-meetrise mõõdulindiga. Õpetaja Arno Ots suusatas mõõdulindi ühe otsaga ees ja teine õpetaja siis taga. Nii said rajad sisse sõidetud ja mõõdetud.

Spordiriietus oli tollel ajal nigel – puuvillased laiad dressipüksid, seanahast suusasaapad, mis alailma kannad veriseks hõõrusid. Koolis toimus igal aastal ka suusamatkapäev, mida tänapäeval enam ei ole. Nüüd on õpilaste suusatamiseoskus vähene ja pole suuskigi. Väikestel, 1-3 klassi lastel oli rohkem isiklikke suuski, aga mida suuremad õpilased , seda vähemaks suusaomanikke jäi. Ajad on teised. Nõukogude ajal lapsed vabal ajal suusatasid ja uisutasid, nüüd on televisiooni, arvuti ja nutiajastu, ei jätku aega värskes õhus viibimiseks. Varematel aastatel küsisid lapsed peale koolitunde õpetaja käest palli ja mängiti klasside kaupa koolimaja juures palli, mida nüüd enam näha pole. Lapsed tuuakse autoga kooli ja viiakse autoga koju.

Nõukogude ajal olid sportimistingimused nigelad. Spordikool oli barakitaoline hoone Arbi järve kaldal, polnud spordisaali ega midagi. Nii kool kui ka spordikool kasutasid koolimaja väikest võimlat, kuhu pidid kõik spordikooli ja koolitrennid ära mahtuma. Vaba tundi seal polnud, sest ka Elva elanikkond tahtis pärast tööd sportida. Riik soosis sporti – kooli treeningud ja spordikool olid lastele tasuta. Nüüd on kõik tasuline, kes jõuab maksta, kes ei jõua. Varem olid lapsed nii tugevad, et neile sai korraldada klasside kaupa suusamatku. Algklassidega sõitsime rongiga Vapramäele ja sealt alustasime suusamatka tagasi Elvasse. Tingimused sportimiseks olid viletsamad kui praegu, aga sporti tehti hästi ja kõvasti. Tartu maakonna koolide vahel toimusid suured rebimised igal võistlusel, Elva keskkool oli peaaegu alati esikohal. Sport oli au sees, üks vaba aja veetmise vahendeid. Elva kool sportis!

Akrobaatika ja tants käsikäes

Võimlemishuviliste tüdrukutega tegime hoolega trenni ja huvitavaid esinemiskavasid. Võimlemis- ja liikumiskavadega oli tüdrukutel esinemisi ka koolipidudel ja kooli kultuurhommikutel, mille korraldajaks oli Elva kooli raamatukogujuhataja Ruth Mälgi. Tema tutvustas lastele kirjanikke, esineti deklamatsiooniga, näidendite, kahekõnede ja liikumiskavadega.

Esitasime muinasjututegelaste tantse – Pipi, Punamütsikese-, kollitants, lisaks erinevad akrobaatilised kavad. Et Pipidel patsid hästi püsti seisaksid, panime tüdrukutele traadid pähe ja punusime patsi ümber traadi. Jalga sai must ja punane sukk, mis kinnitati toredate trippidega.  Riietega oli tol ajal kitsikus – olid mustad võimlemistrikood, millele kleepisin apteegist ostetud plaastriga kaunistusi. 1983. aastast läks kostüümidega lahedamaks – õmblesin lastele punasest loosungiriidest seelikud. Näärideks panime sädelevad kaunistused ka külge.

Käisime esinemas mitmel korral Tartus noortemajas „Sõprus“, kus kohtusime ka nukunäitejuhi Ferdinand Veikega. Spagaadid, sildringid, kätelseisud – kõik olid meie tüdrukutel käpas. Need kaunid esinemised ilmestasid Elva keskkooli pidusid. Klassijuhatajana tegelesin oma klassi tüdrukute tantsu- ja võimlemiskavadega ning esinesin 2000. ja 2001. aastal ka ise koos nendega.

Kaks korda nädalas võimlesin õhtuti kooli võimlas õpetajate ja haigla töötajatega. Õpetajad esinesid liikumiskavadega oma kohvik-klubi õhtutel ja igakevadistel väljasõitudel.

Õpetaja puhkus pioneerilaagris ja TPL-is

Kui kooliaasta maikuu lõpus läbi sai, läksid lapsed pioneerilaagritesse, kus õpetajad rakendati kas kasvatajateks, instruktoriteks, metoodikuteks või vanempioneerijuhiks. Oli valikut, mida teha, laagris möödus õpetajal üks suvekuu, puhkuseks jäid kaks suvekuud. Töö- ja puhkelaagris (TPL) käisid Elva lapsed juunikuus Hellenurme kolhoosi põldudel kapsaid ja kaalikaid kõplamas.

Olime koos õpetaja Helve Kuresooga aastaid TPLis juhendajad õpetajad. Hommikul kell 8 kogunesid õpilased koolimaja õue, sealt viis buss Hellenurme. Töö algas sepikojas kõblaste teritamisega. See tehtud, viidi meid põllule. Ühe meetri kõplamise hind oli 0,5 kopikat, kõplamine koos harvendamisega oli üks kopikas meeter. Tööpäeva pikkus oli neli tundi. Kokku teenisid lapsed kuu jooksul 30 rubla. Lastele meeldis TPL, kus sai tasuta lõunasöögi ja hea töö puhul anti iga päev ka kommikarp. Bussisõit oli tasuta, kuu lõpus käisime ära ka ekskursioonil Lätimaal. Laste jaoks oli kõige tähtsam, et taskus oli omateenitud raha.

Võimlemine on naise tervise ja ilu pant

Kui Elva kooli tööle tulin, alustasin kohe ka naisvõimlemisega, millest on väljakasvanud nüüd innukate võimlemis- ja liikumishuviliste seltskond Ainokad. Võimlemishuviliste nimekiri läbi aastate on pikk. Algusaastatel oli palju võimlejaid kooli õpetajaskonnast – Ilme Muru, Aino Tamm, Galina Pustõlnik, Ruth Martsoo, Eugenie Rebane, Luige Raudsik ja paljud teisedki. Nende hulgas ka kauaaegne Elva kooli raamatukoguhoidja Ruth Mälgi, kes on võimlemitunnis kaastagev alguspäevadest tänaseni – 52 aastat!

Lisaks õpetajatele olid võimlemas ka tervishoiutöötajad. Eraldi treeningud olid veel kaubandustöötajatele. Omaaegse ETKVL-i süsteemi vabariiklikel spartakiaadidel oli kavas ka rühmvõimlemine ning käisime kaubandustöötajate võimlemisrühmaga ka Tallinnas rühmkavade võistlustel esinemas. Kuldsel vene ajal pidid ju kõik asutused sporti tegema ja end näitama, selle üle peeti arvestust ja toimusid nii kohalikud kui ka vabariiklikud spartakiaadid.

Meil läks väga hästi – saavutasime alati kas esimese või teise koha. Tallinnas imestati väga selle üle, kui meie Elva võimlemisrühm lõi üle Tallinna suurte asutuste rühmad. Pakkusime kõigile toreda üllatuse ja saime kiita: „Nii väike Elva – tuleb ja võidab!“

Võimlemis- ja liikumiskooslus Ainokad tegutseb tänaseni. On kaks rühma, ühed noored ja teine eakad daamid, kõigile jõukohane sport. Meil on rühmas traditsioonid ja aktiivne seltsielu. Ainokatel on oma lipp, tõotus, regilaul, ühtne treeningvorm. Hooaja ava- ja lõpupeod peame Peedul kauaaegse rühmaliikme, endise Nõo kooli õpetaja Virve Saare juures, kus perenaine kostitab meid nõgesesupiga. Seal peame ka spordipäevi koos sauna ja suplusega Elva jões. Meie ühised ettevõtmised ja tegemised on mul üles tähendatud arhiivi, mille pealkirjaks on “Võimlemine on naise tervise ja ilu pant”.

Lood on kõik kenasti kirja pandud, lisaks veel fotod. Erinevate tähtpäevade puhul teeme päevakohase laulu, kus laheda huumoriga aasitakse läbi oma tegevused ja tegelased. Võimlejaid premeerin tähtpäevadel aukirja ja kuldsete šokolaadimedalitega. Tähistame rahvakalendri tähtpäevi, teeme stiilipidusid, käime matkamas ja korraldame käsitöönäitusi. Igal kevadel saavad Ainokad tunnistuse hinnanguga, kuidas on aasta jooksul võimelnud. Uutel Ainokatel tuleb vastu võtta tõotus ja täita ülesanne “mängleva kergusega jalg kaela taha”.

Meie võimlemisrühma tegemised on äramärkimist pälvinud ka vabariiklikul tasemel. Kahel korral oleme saanud tunnustuse Eakate Festivali konkursil “Aastad täis sära ja väärikust” – Ainokad said 2012. aastal auhinna spordikategoorias ning juhendaja kaks aastat hiljem tunnustuse persooni kategoorias.

Sel aastal läheb meil koos tublide naistega juba 52. võimlemishooaeg ja see aeg toob mulle väga ilusaid mõtteid – mis kõik tehtud on ja mis veel tulemas. Palju tööd on ikka ära tehtud jah, nagu elutöö kohe. Aga niipalju kui jalg tatsub ja tahtmist jätkub, tegutseme aga edasi.

Vaadates praegust Elva spordielu võib rõõmuga tõdeda, et Elvas on väga head võimalused sporditegemisel. Saab väljas ja võimlas, uhkes spordihoones harrastada erinevaid spordialasid. Aastal 1969, kui mina Elvasse õpetajaks tulin, olid sportimiseks kitsad olud. Ainult Tartu maantee koolimaja väike võimla ja Arbi järve kaldal asunud pisike spordikool. Sinna pidid ära mahtuma kõik treeningud ja tunnid. Praegusel ajal on tee vaba tegelemiseks spordiga ja igaüks saab valida talle meelepärase spordiala. Tuleb ainult tahta ja olla püsiv ning ammutada spordist jõudu ja tervist.