Agu Tani

Kui keha on vormis, aitab hästi mõttetreening

Olen sünnilt Tartu poiss, sündinud 10. juulil 1940. aastal. Õppisin Tartu 2. Keskkoolis, Elvasse tulin elama pärast sõjaväeteenistust 1965. aastal.

Esimesed vettehüpped Tartus Emajõe ujulas

Kui 1957. aastal vettehüppespordi juurde tulin, siis oli Tartus Emajõel võrdlemisi korralik torn, mis oli sõltuvalt veetaseme seisust 5-6 meetrit kõrge. See asus ujulas, kabiinide poolsel kaldal.

Juhtus nii, et sattusin juhuslikult sinna ujulasse ja vaatasin, et mehed hüppavad, hüppasid parasjagu 3-meetri hoolaual. Imestasin, et kuidas nad teevad õhus saltosid ja iga kord sukelduvad pea ees! Ja siis ütles treener Mihkel Leibur: „Poiss, mis sa vahid seal – mine torni!“

Mina läksin, tegin kõik ära, mis nad käskisid. Järgmisel päeval viidi mind juba Käärikule treeninglaagrisse, kus oli treeneriks Harri Tammpere. Tema oli tegelikult suusataja, aga tollel ajal oli niimoodi, et talvel nad suusatasid ja suvel harrastasid veesporti. Mina ei olegi Harri Tammperet (1949.aaastal Eesti MV pronksmedal 3-meetri laualt) üldse hüppamas näinud. Olles põhikohaga ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppejõud, tegeles ta vettehüpetega niiöelda hobi korras.

Eesti meister 1957-1968

Alustasin vettehüppetega alles 17-aastaselt, aga mul oli aasta aega akrobaatika põhja all, treener oli endine tsirkuseartist Feliks Tamberg. Emajõel oli mingi torn olemas, Elvas oli kümne meetri torn ja meie treeninglaagrid toimusid põhiliselt kas Elvas või Käärikul. Aga esimesed Eesti meistrivõistlused 1957. aastal, millest ma osa võtsin, toimusid Tõrvas. Seal oli ka kümne meetrine hüppetorn hoolaudadega. Olin paar kuud harjutanud Käärikul ja tulnud juba Eesti koolinoorte meistriks. Võistlejaid oli tookord 30 ümber.

Kümne aasta jooksul alates 1958. aastast tulin ma igal aastal Eesti meistriks. Meistritiitli pärast võisteldi ühe meetri hoolaua, kolme meetri hoolaua ja tornihüpetes. Kuna mul oli akrobaatika põhi all, siis sain teistega võrreldes kerge vaevaga kõik need hüpped, mis vaja sooritada oli, selgeks õpitud.

Treenisime suvel põhiliselt Elvas, talvel Tartus Mitšurini (Lai tn) tänava võimlas. Punasest telliskivist ehitatud endises kirikus. Nüüd tagantjärele mõeldes on hämmastav see, et kui kõigi teiste Nõukogude Liidu vabariikide vettehüppajad treenisid aasta ringi sisebasseinides ja ainult suvel väljas, siis meie saime treenida ainult suvel vettehüpetes ja talvel hüppasime batuudil (mis oli vana tsirkuseaegne) või kuiv-hoolaua pealt laevöö abiga. Tegime vettehüppeid niiöelda kuival maal. Arvestades seda, et teised said aastaringselt sisebasseine kasutada, on meie muidu tühised saavutused siiski märkimisväärsed. Kuival maal vettehüppamist saab võrrelda näiteks sellega, kui tennisemängija vehib lihtsalt peegli ees reketiga … ja platsi peale ei saagi.

Kui 1966. aastal valmis Tallinna „Kalevi“ siseujula, siis saime seal harjutada kaks aastat. Siis kehtestati Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadiks uus punktide arvestamise süsteem, mis tähendas seda, et punkte said ainult kuus esimest võistkonda. Võistkondadele hakati punkte andma olümpiasüsteemi järgi. Nõukogude Liidu spordi hindamise süsteemi alus oligi tegelikult Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaad. Sellega tõmmati 1968. aastal Eestis vettehüppamisele kriips peale. Ja veepallile ka. Sest ei olnud mingit lootust, et veepallurid ja vettehüppajad oleksid Nõukogude Liidus tulnud esimese kuue hulka. Seda kaheksateistkümne koondise hulgas! Ja isegi sellele vaatamata, et üks eestlane – Mait Riisman – tuli 1980. aastal veepallis isegi olümpiavõitjaks. Ning Eestist välja kasvanud vettehüppaja Arkadi Višnjakov tuli hiljem Nõukogude Liidu relvajõudude meistriks vettehüpetes.

Elva oli minu teine kodu

Elva oli vettehüppajatele nagu teine kodu, isegi rohkem, meie suved möödusid kõik Elvas. Meid toitlustati Elva vanas sööklas ja me olime väga tänulikud kõigile nendele Elva söökla kokkadele. Käitusime viisakalt ja nemad olid meie vastu väga lugupidavad, andsid meile parimat toitu, nagu tollel ajal üldse võimalik oli. Aga märkimist väärib võib-olla see, et Elva oli ju suviti paksult juute täis, kes olid siia kogunenud peamiselt küll Leningradist, aga ka Moskvast. Elva oli niivõrd kuulus koht juutide jaoks, et teda tunti paremini kui Tartu linna („Elva on see imeilus suvituslinn väikese Tartu kõrval!“). Selle männimetsa, hea õhu ja järvede poolest.

Elva kujunes minu jaoks hiljem elamiskohaks ja treening toimus tavaliselt kaks korda päevas. Elva Verevi järv oli hästi sümpaatne – hüppetorn ja hoolauad olid väga meeldivad ja treeningule läksime rõõmuga. Elasime tavaliselt 1958. aastal valminud koolimajas, magasime põrandal mattidel. Mõnikord ka Elva kooli õpetaja Saare korteris, mis asus ka koolimajas.

Elva vettehüppajatest

Elva kooli õpetaja kolm poega – Aivo Saar, Kalle Saar ja Mati Saar tegelesid kõik vettehüpetega. Neist noorim, Mati Saar, tegeles võrdlemisi vähe selle alaga, kuid osales ka Eesti meistrivõistlustel. Minu üks paremaid sõpru Kalle Saar on kahjuks meie hulgast juba lahkunud. Ta treenis ja võistles minuga koos üksteist aastat, tulles mitmel korral Eesti meistriks. Kõige vanem vendadest, Aivo Saar, tuli enne meid mitmel korral Eesti meistriks. Elva mehed olid veel vettehüppajad Jaak Madi ja Raivo Ereline, kes väga vapralt harrastasid seda sporti ja esinesid ka Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadil. Aga paraku nad Eesti meistritiitlini ei jõudnud.

Üks väga tähelepanuväärne Elva vettehüppaja oli Silvi Ploom-Perv, kes töötas pärast aktiivse vettehüppespordiga lõpetamist pikki aastaid Elva kooli kehalise kasvatuse õpetajana. Ülejäänud vettehüppajad tulid põhiliselt Tartust, kusjuures nende hulgas oli erakordselt palju hambaarste. Treener Harri Tammpere sattus miskitmoodi ülikoolis nendega kokku ning meelitas nad vettehüpete treeningule. Nõnda alustasid stomatoloogid vettehüpetega küll juba üsnagi küpses nooruses, üliõpilastena. Aga hüppama hakkasid kenasti, kuna kõigil neil oli ka mingisugune võimlemisalane treenitus eelnevalt olemas.

Verevi järve ujula oli keskne koht

Nimekamaid ujujaid sellel ajal enam Elva Verevi järve ujulast välja ei koorunud, aga millegipärast kõik, kes seal olid tegelesid vettehüpetega. Veesport oli Elvas väga populaarne. Kui toimusid Eesti meistrivõistlused ujumises või siis Eesti-Soome maavõistlus ujumises, siis tulid Tallinnast ja Tartust niisugused tublid ujujad nagu Mati Eliste, Olav Lukin, Endel Edasi, Gunnar Päron, Endel Press ja teised.

Elva oli ju paksult juute ja muidki suvitajaid täis. Ma arvan, et kõige rohkem meelitas inimesi suvel Elvasse Verevi järve ujula oma hüppetorni, hoolaudade, basseinide ja ujumissildadega. Kahtlemata meelitasid Elva Verevi järve äärde vaatemänguliselt kõige rohkem vettehüppajad. Meie treeningud toimusid kaks korda päevas ja neid oli huvitav vaadata. Riskantset spordiala ikkagi meeldib rahvale alati rohkem vaadata ning hästi sooritatud vettehüpe on väga efektne ja kaunis! Meie treeningute ajal olid Verevi järve ujumissillad paksult rahvast täis.

Igal aastal augusti alguse said omaaegse Eesti koondise vettehüppajad taas kokku. Oli plaan taastada Elvas Verevi järvel 10-meetri hüppetorn koos hoolaudadega. See on ka Elva linnavalitsuses vastukaja leidnud, sest Verevi järve eksistents ilma korraliku hüppetornita – see ei sobi! Selle õilsa ajaloolise ürituse eestvedajaks on Aivo Saar, sünni poolest Elva mees. Temal on energiat ja lootust üldse Eestis ka vettehüpped kui spordiala taastada. Loomulik oleks torn palkidest ehitada. See kestaks kolmkümmend aastat ja rohkemgi. Meie endiste vettehüppajate seas on ka arhitekt Veigo Kukkur. Asjatundja lööb kaasa!

Vettehüpped on eriti nõudlik spordiala

Treeningute ja võistluste periood Elva Verevi järve ujulas on üks meeldivamaid aegu mu elus üldse. Seepärast, et noor inimene tahab ennast tunda tugevana ja tervena. Vettehüpped on niisugune ala, kus nannipunnid hakkama ei saa. Vettehüppaja on hüppamise ajal ju õhus, kus tal ei ole mingit tuge, tal ei ole kusagile võimalik ennast toetada või kusagilt mujalt abi saada kui oma kehast ja iseenda osavusest. Ta peab oma kehaga suutma kõik vigurid ära teha – kõik saltod ja kruvid, mis on ette nähtud. Selles mõttes vettehüppaja peab olema justnagu õhuakrobaat tsirkuses. Ta peab väga hästi tunnetama oma keha, samal ajal peab tal olema piisavalt julgust – aga vettehüppajal ei tohi olla hulljulgust. Vettehüpete praktika on näidanud, et kõik hulljulged saavad oma „matsu“ kätte ja siis kas loobuvad üldse või saavad vigastada. Vettehüpped on spordiala, mis nõuab ka väga otsustavat meelt ja väga selget mõistust, head analüüsivõimet. Tean omast käest, et vettehüppajal tuleb enne hüpet täiesti selgelt ette kujutama, mida ta tegema peab. Kui ta seda ette ei kujuta, siis ta hüpata ei saa või läheb see hüpe lihtsalt nässu.

Nii et selles mõttes on vettehüpped kui spordiala väga erandlik. Kui näiteks jooksja lihtsalt jookseb ja nii analüütiliselt ta siiski mõtlema ju ei pea, siis vettehüppaja ei saa lihtsalt hüpata, ilma mõtlemata, ta peab täpselt teadma kõike, mida ta teeb.

Praegu saame vaadata vettehüppeid televisioonist ja võimalik on teha videojäädvustusi. Kui meil siin Elvas oleks video võimalus olnud, oleksime kindlasti palju kaugemale jõudnud – hüppad ära ja näed kohe ise, mida sa valesti või siis õigesti tegid.

Hindamisel puudub objektiivsus

Nii nagu iluuisutamine ja võimlemine on ka vettehüpped spordiala, kus võistlejaid hinnatakse kohtunike poolt punktidega. Ja kahjuks toimub seal sageli mingisugune sohimäng, halb „poliitika“… Olin kord Moskvas rahvusvahelistel võistlustel ise tunnistajaks. Enamuse kohtunikebrigaadist moodustasid vene rahvusest kohtunikud. Meeste tornihüpetes olid enne viimast hüppevooru võiduks võrdsed šansid kolmel vettehüppajal – venelane Roman Brenner (rahvuselt juut), üks sakslane ja Mehhiko sportlane. Mõistagi hindasid vene kohtunikud Roman Brenneri viimase hüppe üle, sakslase ja mehhiklase hüpped hinnati aga alla.

Roman Brenner sai võitjana auhinnaks meeletult suure kristallvaasi, sakslane ja mehhiklane said väiksemad. Aga autasustamispjedestaalil andis Roman Brenner oma suure kristallvaasi üle Mehhiko sportlasele, kuna ta sai aru, et tegu on kohtunike pettusega. Ja ma ei ole oma elus nii tugevat publiku aplausi kuulnud, kui siis, sest kogu see pealtvaatajaskond koosnes endistest ja tegevatest vettehüppajatest, kes said väga täpselt aru, kuidas asjalood tegelikult olid ja kes oli tegelik võitja. Roman Brenner on väga aus inimene, kes on üle inimlikust väiklusest ja pettusest.

Noorte vettehüppajate valikust

Kui „Kalevi“ siseujula 1966. aastal valmis sai, anti meile ka võimalus noori vettehüpete spordiala juurde meelitada. See oli aga keeruline. Vettehüppeid tuleb alustada hiljemalt 7-aastasena, veel parem 5-6 aastaselt, aga selles eas lapsed tavaliselt ei oska ujuda. Käisime koolides, otsides vettehüpete jaoks sobivaid lapsi, kuid enamasti pidime nad kõigepealt ujuma õpetama. Väljalangevus oli erakordselt suur. Selle kahe aasta jooksul, mil püüdsime meeleheitlikult vettehüppajaid kasvatada, suurt midagi välja ei tulnud. Oli ainult üks vene poiss, Arkadi Višnjakov, kes oli tõeliselt andekas ning sobiv selle spordiala jaoks. Mulle tundub tänaseni, et vene rahvusest lapsed ongi sobivamad niisuguse spordiala jaoks nagu vettehüpped. Ja kiita tuleb ka vene rahvusest lapsevanemaid, sest kui nemad on lapse juba kusagile treeningule pannud, siis nad hoolitsevad ka selle eest, et laps treeningul käiks ja ei muutuks laisaks, et nad ikkagi treeniksid piisavalt tõsiselt ja aitavad treeneril omaltpoolt seda rasket kasvatuslikku tööd teha.

Eesti rahvusest lapsed on sageli liiga ära hellitatud ja kardavad rohkem, vene lapsed on julgemad. Ühe vettehüppaja koolitamiseks algajast kuni meistersportlaseni kulub vähemalt 7-8 aastat, see spordiala on niivõrd nõudlik. Minul läks kiiremini, aga minul oli ju tugev akrobaatika treeningute põhi all. Mingisugust tippsportlast vettehüpete alal minust ei saanud. Kui ma oleksin seitsmeteistkümnenda eluaasta asemel alustanud seitsme aastaselt, siis oleksid minu tulemused tõenäoliselt paremad olnud. Sest ujuma õppisin ma juba viieselt.

Olen ka Moskvas ja tugevas Saraatovi vettehüpete erikoolis käinud jälgimas, kuidas noori treenitakse. Venemaal oli väga jõhker valiku metoodika kasutusel. Moskvas toodi umbes nelikümmend last korraga basseini, nad aeti vägisi kõik 10 meetri kõrgusesse hüppetorni ja kästi sealt alla hüpata! Kusjuures lapsed oskasid vaevalt ujuda, olid arvatavasti esimese klassi lapsed. Vettehüpete treeningule võeti vastu ainult need, kes julgesid sealt 10-meetri tornist jalad ees alla hüpata. Enamus muidugi ei julgenud, aga neid sunniti.

Saraatovis oli väga tugev vettehüppe koolkond ja seal oli valik samamoodi, kehtis niisugune „davai-davai!“ meetod. Keegi ei küsinud, kas sa tahad või sa ei taha, kas sa julged või ei julge … Öeldi: „Sa pead hüppama!“ ja need, kes pidama jäid, võeti treeningule. Aga kui ma treeneri käest küsisin, et milline väljalangevuse protsent on tema vettehüppajate valikul, siis ta ütles, et kui saab sajast õpilasest ühe treeningule, on hästi saadud … Aga enamasti on nii, et tuhandest läbiproovitud lapsest võib-olla ühe leiab niisuguse, kellest saab meistersportlane.

Täiskomplekt medaleid veteranide MMilt

Kui käisin veteranide Euroopa- ja maailmameistrivõistlustel, siis ma vahepeal ei olnud kakskümmend viis aastat üldse hüpata saanud, kuna ei olnud võimalust. Käärikul enam hüppetorni ei olnud ja Elva Verevi järve ujula torn oli ka juba maha võetud, kuna ta ilmselt hakkas lagunema.

Juhuslikult kutsuti mind 1993. aastal Tartu kutsekooli poolt Soome appi, et ma tõlgiksin seal vajalikku teksti kutsekooli juhtidele. Ja juhtumisi ma trehvasin seal kohe kokku ühe Soome juukselõikuse ja muu ihuhoolduse kooli direktoriga, kes hobi korras oli vettehüpete treener. Kuna tuli jutuks, et ka mina olen vettehüpetega tegelenud, siis ta teatas, et vettehüpete veteranide maailma meistrivõistlused on seal kohe-kohe tulemas ja kutsus mind ka võistlema. Ütlesin talle, et ma ei ole kakskümmend viis aastat üldse hüpanud, kuidas te seda ette kujutate? Tema kutsus mind basseini ja näinud mind hüppamas, ütles: „Sobid suurepäraselt veteranide maailma meistrivõistlustele, kuigi sa ei ole kaua aega hüpanud!“ Ja nii ma siis sinna võistlustele läksingi. Sain oma vanuseklassis kaks hõbemedalit ja ühe pronksmedali, mis oli mulle endale ka suureks üllatuseks. Kui ma kahekümne viie aasta järel esimest korda jällegi hoolauale ja torni sattusin, tundsin ennast algul küll nagu oleksin olnud märg pesu tuule käes… Aga õige tunnetus tuli üllatavalt ruttu tagasi.

Minu vanuseklassi võitja oli üks ameerika lennufirma juhtivtöötaja. Küsis mu käest, et mitu korda nädalas treenin. Vastasin, et ma ei ole kakskümmend viis aastat üldse hüpanud. Ameeriklane oli hämmelduses ega saanud sellest aru. Seletasin, et mul lihtsalt ei olegi kusagil hüpata! Aga ma olen mõttes ja kujutluses läbi elanud, kuidas ma kunagi hüppasin.

Kui toimus autasustamine ja ma sain oma teise hõbemedali, siis see ameeriklane andis poodiumil oma võidetud kuldmedali mulle, võttis minu hõbemedali endale ja ütles: „See on austusest eesti rahva vastu, kes on nii visalt võidelnud oma vabaduse eest!“ Kuna ma ise sain kaks hõbemedalit ja ühe pronksi ning ameeriklane vahetas oma kulla minu hõbeda vastu, siis nüüd on mul täiskomplekt medaleid maailma meistrivõistlustelt.

Sain nendelt võistlustelt huvitava kogemuse. Tegin nii-öelda omal nahal läbi selle, et niimoodi on võimalik ka oma vaimu treenida, mõeldes selle peale, kuidas ma üht või teist hüpet teen – siis üldiselt piisab sellest, kui keha on vormis, siis mõttes treenid ja suudad siiski need hüpped ära hüpata, mis ette nähtud on.