Agu Lamp

Elva spordikoolist Nõukogude Liidu meistriks

Olen sündinud Elvas 6. juunil 1952. aastal ja elukohaks on Elva jäänud ka siis, kui käisin tööl Pärnu EPT-s ja Tartu ATP-s (Auto ja Taksopark). Esimesed mälestused endast on, kui sain viie aasta sünnipäevaks nahktallaga sandaletid, millega siis uhkeldades tänaval jooksin. Lasteaia kohta me ei saanud ja sinna ma ei pääsenud, olin kodus kasvada, aga kadestasin neid, kes seal said käia. Kodudes kasvavaid lapsi oli ümbruskonnas piisavalt, kelle seltsis sai hommikust õhtuni mängitud ja ka sporti tehtud. Eredalt on meeles ema hõik igal õhtul: “Mai ja Agu tulge koju!“. See kutsung oli enamjaolt ikka pimedas. Oli see vast ikka enne kooli, kui naabritänava vanemad poisid, Tõnu ja Meelis Kopp, korraldasid meie-ealistele võistlusi kergejõustiku aladel. Auhinnad olid läbi kopeeri aetud ja värvipliiatsitega värvitud Stalini-aegse diplomi koopiad.

Talved möödusid kodulähedases orus, kus sai põhiliselt suusahüppeid tehtud. Esimesed suusad olid jalgatorgatavate sidemetega. Kunagi hiljem osteti perspektiivitundega pikad suusad, laiad ja rasked, kannasidemetega. Ei läinud palju aega kui suusatamisoskused alla jäid ja suusanina ära murdsin. Edasi sai sõidetud plekiga paigatud suuskadega. Juhtus veel, et võtsin salaja ema töö juurest saadud suusad ja nendelgi murdsin nina.

Medal tuli varuvõistlejana

Spordikooli astusin neljanda klassi sügisel. Kuni lume tulekuni mängisime jalgpalli ja veidi ka jooksime. Siis jagas treener suusavarustuse ja ütles, et kohtume kevadel. Treener, Heino Mäesalu, oli tollal veel ise tegevsportlane (tema jäi minu ainsaks treeneriks). Esimene suusavõistlus oli 1964. aasta detsembris Haanjas, siinkandis tookord lund polnud. Rääkisime omavahel, et peab olema küll„Vene ime“ V-seeria (oli tookord televiisoris huvitav dokumentaalfilm), kui seal suusatada saame. Muidugi oli seal lund piisavalt. Minu võistlus lõppes üllatuslikult oma vanuseklassis teise kohaga. Üllatuslikult sellepärast, et võistlema pääsesin varuvõistlejana, katsevõistlusel olin omadele kaotanud. Kaotuse põhjus oli aga tehniline, minu suuskadel oli kahest poolest koosnev side. Kuna suuskadel oli palju kruviauke, ei püsinud kruvid sees, side läks laiali ja kang, mis saabast kinni hoidis, lendas lumme. Kahjuks juhtus sedasi kaks korda. Siis aga tuli jätkata vaid ühe suusaga. Tänu sellisele ebaõnnele, jäin ka võistlusvarustusest ilma.

Esimese teatevahetuse esimene

Esimest püssiga võistlust ei mäleta, kuid ükskord Rakvere võistlusel juhtus nii, et seisin stardijoonel ilma püssita. Kohtunik naeris, aga midagi ei öelnud. Taipasin asja ära ja kuna spordikooli buss ei olnud kaugel, jõudsin õigeks ajaks püssiga starti. Esimese medali sain laskesuusatamises noorte meistrivõistlustel, teise kohaga teatesõidus. Edasi läks nii, et mida vanemaks, seda rohkem võistlusi ja vähem kooliskäimist. Suuremad võistlused Nõukogude Liidu piirides tulid alates 1968. aastast. Olin NL noorte meistrivõistlustel murdmaasuusatamises 10 km disantsil kuues ja teatesõidus olime teised. Sõitsin esimest vahetust ning siit jäigi esimese vahetuse sõitmine mulle külge pikaks ajaks. Järgmisel aastal juba koos püssiga NL noorte meistrivõistlustel saavutasime Elva poistega teatesõidus esikoha. Sõitsin esimest vahetust ja sain oma vahetuses parima aja.

Järgmisel aastal sõitsin neljadel üleliidulistel võistlustel esimest vahetust ja lõpetasin selle alati esimesena. Selline hea esitus ei lõppenud aga tagasilöögita. Nimelt tuli sõjaväeteenstus ja kuna mind oli märgatud, võttis võimukas CSKA [AKSK -Armee Keskspordiklubi] mu enda ridadesse. Teenistuskohaks sai Riia ASK, mis aga oli oluliselt viletsamate tingimustega kui olnuks spordiühing Dünamo, kus olin enne ja pärast sõjaväge.

Talvel mõned suusasõidud, suvel jalgratas

Abiellusin 25-aastaselt. Pere kasvas peagi neljaliikmeliseks, tuli mõelda, mida ja kuidas edasi. Kolm viimast spordiaastat kuulusin spordiühingusse Jõud (NL-is Urožai). Eestis oli see spordiühing tugev ja teiste hulgas arvestatav, Nõukogude Liidu Urožai oli aga kindlasti viimasel kohal. Võib-olla seegi kergendas mul spordiga lõpetamist.

Pärast kolme aastat tööd Pärnu EPT-s asusin tööle Tartu ATP-sse. Kõigepealt oli tarvis käia bussijuhi kursustel, seejärel töötasin bussijuhina. Kuni pensionini pidasin aga taksojuhi ametit. Viimastes töökohtades sai osaletud nii asutusesisestel kui ka asutustevahelistel võistlustel, kuid ilma lustita. Osalesin mõned korrad Tartu maratonil ja korra Finlandiahiitol, kuid ikka motivatsiooni puudusel isuta. Praegusel ajal teen vaid jalutuskäike. Talvel olen ka mõned suusasõidud teinud, suvel lisaks veidi jalgratast.

Elva eluga võib rahule jääda, linn on väike, asjad saab aetud jalgsi. Sportimise koha pealt võiks juurde tulla noortele huvipakkuvaid spordikomplekse, siseujula, sisehall sportmängudele. Hea oli kuulda, et maratoniraja lõpuosa võib saada kunstlume tootmiseks vajalikud seadmed.