Ago Marvardt
- Juunioride MM meeskondlik kolmas koht 1988. aastal.
- NSVL juunioride MV individuaalne esikoht 1988. ja 1989. aastal.
- NSVL MV meeskondlik teine koht 1990. aastal.
- NSVL MV individuaalne kolmas koht ja meeskondlik esikoht 1991. aastal.
- Lillehammeri Taliolümpiamängudel 1994. aastal individuaalne viies ja meeskondlik neljas koht.
- Kahel MK etapil kolmas koht (1986. ja 1987. aastal).
- Kahevõistluse MM Trondheimis 1997. aastal neljas koht.
- Eesti Meistrivõistlustel kahevõistluses kolm individuaalset esikohta ja üks meeskondlik esikoht.
- Eesti Meistrivõistlustel suusahüpetes kaks esikohta ja suvistel meistrivõistlustel kaks esikohta.
- Eesti parim meessportlane 1994. aastal ja Eesti parima võistkonna liige 1994. aastal.
- 2017. aastast Otepää kahevõistluse MK korralduskomitee juht.
Tippsporti ei pea tegema, aga sportima peab küll!
Sündisin 11. augustil 1969. aastal Elvas, kus alustasin kooliteed 1976. aastal ja lõpetasin siin põhikooli. Edasi jätkasin õpinguid TSIK-i Otepää filiaalis.
Spordiga hakkasin sihipäraselt tegelema kolmandas klassis kui Elvasse tuli treeneriks Tõnu Haljand ja pani välja kuulutuse, et alustab suusahüppetreeninguid. Esimesena pani nime kirja Indrek Puhalainen. Siis olid seal veel Toomas Born ja teisi tuttavaid poisse . Aasta oli siis 1978. Mul on kaks vanemat venda Tiit ja Teet ja need tegid Heino Mäesalu juures laskesuusatamist. Algul oli mõte minna ka laskesuusatamisse, aga hüppamine tundus põnevam. Jäingi selle ala juurde, teisi alasid pole eriti proovinud. Vanemad on alati meie sportimist toetanud, aga sundinud ei ole – lasid meil ikka ise rohkem otsustada. Võistlusi käisid muidugi vaatamas ja kaasa elamas.
Õppimisega mul koolis raskusi polnud. Kui põhikooli lõpus hakkasid sportlikud tulemused juba sinna üleliidulise koondise tasemele küündima, siis Tõnu Haljand soovitas Otepää TSIKi minna, et sportlik areng jätkuks. See oli mõistlik plaan, sest järjest rohkem tuli koolist eemal treeninglaagrites ja võistlustel olla ning Otepääl oli sellega arvestatud. Pärast TSIKi lõpetamist 1987. aastal tegelesin tõsiselt ainult spordiga ja edasi õppima läksin alles 1999. aastal, kui olin sportlaskarjääri juba lõpetanud.
Olümpiamängud jäid viimaseks võistluseks
Pärast 1998. aasta Nagano olümpiamängude fiaskot polnud enam tahtmist edasi trenni teha. Naganos ei suutnud end tervena hoida ja sinna nahka see läks. Olümpiamängud jäid ka minu viimaseks võistluseks. See otsus – lõpetada aktiivne sporditegemine, tuli suhteliselt lihtsalt, sest ootused olümpial olid suhteliselt kõrged ja pettumus väga suur. Tahtsin rahulikult oma eluga edasi minna. Algas pereelu ning 2000. aastal sündis meil esimene tütar Margaret, hiljem teine tütar Keira Olivia.
Kõige kaalukamateks tulemusteks oma sportlaskarjääris pean ise muidugi 1994. aasta Lillehammeri OM-i viiendat kohta ja 1997. aasta Trondheimi MM-i neljandat kohta. Kahjuks poodiumile ei pääsenud, aga kahtlemata olid need kaks minu tipphetke sportlaskarjääris. Eks natuke ikka kripeldab, et medalit ei saanud, aga samas annan endale aru, et andsin endast kõik, mis oli. Mul polnud sellist taset, et oleksin suutnud olla läbi kogu hooaja kõrges mängus. Suutsin hooajal vormi tipu saavutadagi vaid ühel korral. Hüpped olid mul oluliselt paremad kui murdmaasuusatamine. Kui praegu võrrelda Kristjan Ilvesega, siis tema on universaalsem kahevõistleja. Kui tal mõlemad alad õnnestuvad, siis poodiumile jõudmine on tema puhul täiesti reaalne.
Kui olin veel tippsportlane, siis igasugune kiitus ja kriitika mõjutasid mind üsna palju. Võtsin asja ikka väga südamesse. Nüüd võtan asja rahulikumalt ja kui on asjalik kriitika, siis püüan sellest õppida. Mingit erilist vajadust meedias figureerida mul praegu küll pole. Loomulikult kui on vaja tööalaselt oma üritusi promoda, siis ma seda ka teen, aga niisama meediasse enam ei kisu. Tahaks rahulikult ja vaikselt elada oma elu. Las need, kes peavad veel ennast tõestama, esinevad ka.
Elu pärast tippsporti – ettevõtlus ja sport
Pärast tippspordikarjääri lõpetamist astusin EBSi ja lõpetasin 2004. astal Rahvusvahelise Ärijuhtimise eriala. Aastatel 1985-1991 olin kirjas spordiühingu „Dünamo” treener-instruktorina, aga sealt sain ainult palka, tegelikult olin tookord ikka profisportlane.
Aastatel 2000 – 2002 olin Audentese Spordikooli juhataja ja ühtlasi ka asutajaliige.
Alates 2001. aastast tänaseni olen FIS suusahüpete võistuste stiilikohtunik ning igal aastal olen olnud ikka mõnel MK etapil hüpete stiilikohtunik.
Olen tegelenud põhiliselt oma erialal – äriga. Algul olin Tallinnas Adidase poes müüja, seejärel Tartus Adidase kaupluse juhataja ning aastatel 2003 – 2007 sporditarvete kaupluse WestSport juhatuse liige ja müügijuht. Siis ostis Sportland kaupluse WestSport ära ning olin kaks aastat spordijalatsite ja nahktoodete müügiga tegeleva firma A@A Develop OÜ juhatuses. Seejärel aastatel 2010 – 2012 Adidas Baltic SIA Eesti filiaali müügijuht.
Alates 2014. aastast olen Eesti Suusaliidu juhatuse liige ja aastast 2017 kahevõistluse MK Otepää etappide korralduskomitee juht. Kahjuks ei ole igal aastal olnud võimalik neid etappe lumepuudusel korraldada. Aasta 2021 on alles teine kord kui see nüüd teoks sai. Tulevikus on natuke lihtsam, sest sõltume ilmastikust vähem. Kunstlund saab toota konteineriga ka plusskraadidega.
Selle aasta MK etapil osalesid ka naised. Kahjuks Eestil siin võistlejaid välja panna pole.
Ise püüan ennast ka ikka sportlikus vormis hoida – suusatan, mängin tennist ja golfi, ujun. Suvel on golf number üks ala minu jaoks. Suusatornist ma alla hüpanud pärast Naganot ei ole ja tõenäoliselt vabatahtlikult seda enam ei tee kah. Eile just presidendiproua [Kersti Kaljulaid] küsis, millal ma viimati suusahüppetornist hüppasin, siis ma vastasin ka, et kui president käsib, siis ma hüppan, aga vabatahtlikult mitte.
Mu tütred on ka väga sportlikud. Margaret on väljapaistev ujuja. Aastal 2019 läks ta Ameerikasse ülikooli biokeemiat õppima ja trenni tegema. Ta oleks pääsenud isegi MM-ile, sest norm oli täidetud, aga ta ei hakanud selle kolme päeva pärast nii pikka reisi Ameerikast Dubaisse ette võtma. Teine tütar Keira Olivia on ka tegelenud mitme spordialaga – ujumise, iluvõimlemise, tantsuga ja mängib ka golfi . Ta on ka kunstihuviline ning me püüame selles vallas igati tema silmaringi laiendada ja mitte ainult spordi peale mõelda. Turundusvallas töötav abikaasa tegeles ka kunagi laskesuusatamisega ja on ka siiamaani hästi sportlik. Tippsporti ei pea ju tegema, aga sportima peab küll!
Oma endises kodulinnas Elvas käin ikka vahel, sest mu vanem vend Tiit elab siin. Elva arenguid jälgin ka, sest see on ju minu lapsepõlvemaa. Elva oli ja on spordilinn! Ehitati uus spordihoone ja kui see ujula ka kunagi valmis saab, siis spordiga tegelemise võimalused avarduvad veelgi. Muidugi ootan, et Elva suusahüppemäed saaksid rekonstrueeritud ja lastel oleks head võimalused minu kunagise meelisalaga tegeleda. Sooviksin, et võimalikult palju lapsi saaksid siin oma spordipisiku, sest võimalusi ja eeskujusid Elvas ju jätkub!
