Vello Volmer
23.07.1935 Viljandi – 06.09.1984 Elva
- 1968 – NSV Liidu maaspordiühingute individuaalne meister.
- 1968 – Eesti võistkondlik meister VSÜ „Jõud“ meeskonnas.
- 1974 – Eesti meister harjutuses esimese möödalasuni.
- 1968 – Eesti meistrivõistluste individuaalne hõbemedal kaarrajal.
- 1976 – Eesti meistrivõistluste individuaalne pronksmedal kaarrajal.
- 1978 – Eesti meistrivõistluste individuaalne pronksmedal kaarrajal.
- 1980 – Eesti meistrivõistluste individuaalne pronksmedal kaarrajal.
- 1968 – NSV Liidu meistersportlane jahilaskmises kaarrajal.
- 1981 – VSÜ Jõud auliige.
- 1982 – VSÜ Jõud teeneteplaat.
- 1963-1979 Lõuna Kõrgepingevõrkude Elva jaoskonna juhataja.
- 1979-1984 Elva Laskespordibaasi direktor.
- 1982-1984 Eesti jahilaskmise noortekoondise treener.
- 1966-1984 Eesti jahilaskeföderatsiooni presiidiumi liige.
Ville Oengo intervjuu Eevi Volmeriga 21. jaanuaril 2015 Elvas
Vello Volmer sündis Viljandimaal Paistu vallas. Vello Volmeri sportlasetee algas jalgrattasõidu ja kiiruisutamisega Viljandis. Ta kuulus kümme korda Eesti koondisse kiiruisutamises ja kui Ants Antson 1964. aastal tuli Innsbruckis olümpiavõitjaks, siis Eesti meister sellel aastal oli Vello Volmer.
Tema kõige paremad tulemused kiiruisutamises on elvalasena saavutatud, suurtel võistlustel Elvas Arbi järve jääl. Kohalikud mehed on Richard Antoni üles kiitnud. See asi oli nii: kui mina tulin Elvasse, tegutses siin Tartu rajooni kommunaalkombinaat, mina olin haljasmajandi juhataja. Meie tööde hulka kuulus näiteks Tartu rajooni koolide haljasalade hooldamine.
Täitevkomitee esimeheks oli tookord väga spordilembeline mees – Evald Kaldalu. Kui vabariiklikud uisutamise treeninglaagrid Elvas olid, siis meie majutasime sportlasi, võõrastemaja allus meie asutusele. Tasustas Tartu rajooni täitevkomitee.
Kommunaalkombinaat pidi selle Arbi järve kiiruisutamise raja tegema ja korras hoidma. Richard Anton oli viimaks tööl Tartu rajooni Elva staadioni meistrina – suvel staadionil, talvel uisurajal. Aga see ei olnud nii, et keegi vaid lükkas käsitsi järve peale sisse väikese uisuraja, selle hooldus toetus riiklikule rahale. Kommunaali mehed tulid hommikul kella viie ajal välja uisurajalt lund ära ajama. Ja et kell üheksa saaks juba võistelda, oli jää kastetud.
Selles suhtes nüüd on arusaamine kõigil linnapeadel, nagu oleks üksainuke Richard Anton teinud rahvusvaheliste võistluste tasemele vastava liuvälja – üksikisikuna. Nii kõva mees! See ei olnud ju nii. See arusaamine, et Elvas ei ole uisurada, aga vaat kui leiaks ühe niisuguse Richard Antoni taolise, siis saaks! See ei ole nii. Ükskõik kus riigis – spordil on alati raha taga olnud.
Jahilaskmine oli tõsine töö põhitöö kõrval
Tulime Vello Volmeriga Elvasse elama 1963. aastal. Mina olin Tartus üliõpilane, Vello oli Tallinnas elektriinseneriks õppinud ja töötas Lõuna Kõrgepingevõrkude Elva jaoskonna juhatajana. Laskmas käidi alguses Mahlamäel lasketiirus, pärast nad tegid teise juurde, enam-vähem samas kohas. Selleks, et ise lasta saaks, arendas Vello Volmer jahilaskmist oma põhitöö kõrvalt, seda juba enne, kui ta Elva Laskespordibaasi direktoriks sai. Tegelikult leiva perele tõi ta ikka elektrivõrkudest. Ka teised mehed, kes jahilaskuritena ei olnud Elva elanikud, tegutsesid ühiskondlikus korras.
Elva jahilaskurid ja ka kiiruisutajad esindasid kogu aeg Tartu rajooni ja seetõttu kippus jääma üldine mulje, et nad nagu ei olekski elvalased. Aga jahilaskurid ja laskurid on lisaks ka ise veel tagasihoidlikud inimesed, kes ei esitle asju, mis neid ennast puudutab, nad lihtsalt tegutsevad.
Vello Volmer oli Eesti noortekoondise treener, koondisse kuulus ka poeg Jaak ja nad olid kodust kaugel treeninglaagris. Vello tuli ise laagrist tagasi, poisid jäid edasi treeninglaagrisse. Mul oli mure – ta jättis 13-14 aastase Jaagu sinna Venemaa põhja, püssiga seljas, ilma igasuguse hooleta ja lennukiga tagasi tulek, issand jumal! Isa tuleb koju, mina küsima: „Kus mu laps on? Nüüd otsekohe lähed järgi!“ Aga muidugi ta järgi ei läinud ja õnneks läks kõik hästi.
Aastal 1984 oli Elva Laskespordibaas niivõrd rahvast täis, Armeenia jahilaskurid ja… Karl Kontor märgib ka ära, et sellel ajal, aastatel 1979-1984, need viis aastat majandas lasketiir niimoodi ära, et nad isegi investeerisid. Kõik, mis need majakesed-putkad on sinna ehitatud – need telkmajad tehti juurde. See on ikka niivõrd tõsine töö. Aga nüüd on kogu aeg üks viu-viu – raha ei ole, keegi ei saa.
Kui see jahilasketiir Elvasse tuli, Elva kommunaalkombinaat ju haljastas seal ja olin ka võistlustel abiks kohtunikuna. Kui veel taimereid ei olnud, oli vaja ju käsitsi avada, kui jahilaskur ootel ütles: „Dai!“ Siis pidi käsitsi lülitama, et masin taldriku välja viskaks. Nüüd on see automaatne. Oli üks Tõravere observatooriumi peenmehhaanik, kes aitas selle üles panna – Paldor Teekel. Tema oli Elvas babtistikoguduse õpetaja, laupäeviti tema usk ei lubanud töötada. Oma aja ta oli jahilasketiirus 1970ndatel aastatel.
