Tiiu Karp (Rämmar)
Peaaegu kogu Elva elanikkond panustas sporti
Töötasin Tartu Rajooni Sidesõlme Elva Sidejaoskonnas telegraafis. Ega sealt töö juurest ei saanud kuidagi ära käia, kui need suvespartakiaadid olid. Meie töö oli vahetustega ja eriti suvel, kui linn oli paksult suvitajaid täis, oli meil tohutu töökoormus. Töötada tuli lausa topeltvahetustes. Richard Anton käis meil töö juures rahvast spartakiaadile organiseerimas. Kui Anton ikka väga pinda käis, siis kambaga käisime mingil ajal staadionil ära ja tegime alad ära. Ega meie asutuses sellist spordivaimsust polnud nagu näiteks kommunaalis, kooperatiivis või metsamajandis, kus eestvedajad olid spordihuvilised aktiivsed inimesed Helmi Tomingas, Luule Karo, Ellen Peik. Ja EPT-s oli ju palgaline spordimetoodik olemas.
Ükskord tuli Anton meie juurde päris varahommikul, siis, kui postiljonid ka enne posti välja vedamist postkontoris kohal olid. Pani kõik töötajad käsi kõverdama. Kätekõverdused oli üks spartakiaadi võistlusaladest ja protokolli pandi kirja, mitu kätekõverdust igaüks tegi. Meie töötajad seal seelikuis, kleitides, kõrge kontsaga kingad jalas, ei tähendanud midagi, tegid kõik ära. Nii palju elevust oli sellega! Anton käis teistes asutustes ka, hüppas sisse ja – kõik kätekõverdusi tegema!
Möll käis, see oli elu!
Esimesed spordielamused Elvas olid mul võrkpalliväljakul, Luule (Karo) kutsus mängima. Palliplats oli staadioni kõrval, kus praegu on tenniseväljakud. Luule oli tookord just Elva Koopeariivi tööle suunatud. Pärast tööd sai seal mängimas käidud, huvilisi oli palju. Hea liivane väljak oli, aga üks pool palliplatsist jäi alati märjaks. Sealsamas oli ka korvpalliväljak, kus ka alati tegevus käis, staadionil tehti kergejõustikku. Seal oli selline ajaviitmise koht, kus rahvas koos käis. Ega see spordielu oli tol ajal omaette elu, tehti innuga, rõõmsalt. Rahvas tegutses rohkem väljas, ei olnud telekad ja mobiilid kõige tähtsamad. Elu käis ju lapsest saadik õues. Elva suvespartakiaadidel staadion kubises inimestest, möll käis – see oli elu!
Ükskord oli jälle linna suvespartakiaad ja Elva haigla spordi eestvedaja kirurg Herold Saare ettevõtmisel sõitis haigla personal staadionile kohale punase risti autoga. Tõukasid seal kuuli ja hüppasid kaugust valgetes kitlites, kingad jalas. Lõbu käis ka asja juurde. Herold Saare oli ka kõva spordimees, oli kolleegidele eeskujuks. Tema oli Antoni kõrval Elva linna kange spordihing. Ega teiste asutuste omad löödi ka kontorist staadionile, kes kingade ja viigipükstega. Tegi oma alad ära ja asutusel punktid jälle kirjas. Oli ikka kõva asutustevaheline mõõduvõtmine nendel võistlustel ja iga punkt oli hinnas. Suvespartakiaad kestis mitu päeva, igal päeval olid erinevad alad. Igal alal selgitati individuaalne ja võistkondlik (autustevaheline) paremusjärjestus.
Vahelduseks matkamine
Minu põhialaks oli orienteerumine. Meil oli oma seltskond, sai üheskoos palju aastaid käidud neljapäevakutel, vabariiklikel võistlustel. Olid Remmetid (Endel ja Virve) ja Kitsnikud (Miia ja Endel), Vilma poeg Margo Luksep hakkas ka koos meiega käima.
Ühel aastal sai käidud ka Lenini-nimeliste kolhooside ja sovhooside vabariiklikul spartakiaadil (vaat, milliseid võistlusi tookord peeti!), kus osalesime Paavoga orienteerumises Kureküla eest. Orienteerumist sai tehtud kõvasti üle paarikümne aasta.
Kõige kauem olen võrkpalli mänginud, põhiliselt Elva EPT naiskonnas. Esialgu sai talvehooajal mängitud Elva kooli võimlas. Ruumi oli seal vähe ja võimla madal, pall lendas kogu aeg lakke. Kui aga Rannu kool valmis sai, oli seal võrkpalli mängimiseks ümbruskonna ainuke korralik võimla ja Rannus käisime aastaid harjutamas.
Talvel sai suusatamas käidud. Kulbilohus olid suusarajad sisse aetud, olid 3km, 5km ja 10km rajad. Igal pühapäeval kell 11 saime kambaga Puki talu piimapuki juures kokku ja siis läksime suusatama. Sõitsime kolme- ja viiekilomeetrisel ringil, kümme kilomeetrit tundus meie jaoks liiga pikk olevat, suusatasime võimetekohaselt ja mõnuga. Tookord korraldati ka mitmesuguseid suusamatkasid, ka nendel olime ikka platsis.
Spordiradadel ja võrkpalliväljakul pingutamisele oli mõnusaks vahelduseks mägimatkamine. Vaat need matkad olid alles elamused! Ega mägedes käimisega on nii, et kui korra ära käid, siis tahad ikka ja jälle tagasi. Tekib sõltuvus ja muudkui tahad jälle minna! Muu hulgas sai ära käidud ka matkal Karakumi kõrbes.
Nüüd hoolitseb minu tervise ja vaimuerksuse eest õpetaja Aino Randver, kes on loonud imelise liikumishuviliste seltskonna Ainokad. Aino on tõeline spordihing ja entusiast, särav inimene, kelle võimlemistundidest saab alati kaasa lisaks tervisele ka kuhjaga elurõõmu.
Nüüd, tagasi vaadates – mõelda vaid, kui paljud inimesed panustasid tookord Elva linna sporti, peaaegu kogu elanikkond! Aeg oli siis teine ja vaimsus teine. Lugupidamine oli ka – sporditegijad esindasid ikka hea meelega Elva linna väikelinnade spartakiaadil ja teistelgi võistlustel. Peeti lugu spordist ja oma Elvast.
