Tiit Kepp

Spordi- ja muusikahing

Sündinud Elvas 15. mail 1969. aastal, lõpetanud Elva Keskkooli 1987.aastal.

Esimese kokkupuutena spordiga meenuvad Arno Ots ja Helbe Ots. Meenub Arno eriline osavus rööbaspuudel võimelda ja see, kuidas ma teda alati väljaspool kooli kohates sigaretiga nägin. Siis ei olnud selles midagi erilist, aga nüüd tundub see kuidagi teistmoodi. Meenuvad just minu talispordi tegemised. Uisutamine Arbi jääl, sporditegemised kooli staadionil ja suusatamine. Lisaks sellele, et me igal koolipäeval kooli ja koju kokku üle kahe kilomeetri kõndisime (üle mägede ja läbi orgude), ei teinud me seda kunagi niisama. Tavaliselt oli kelk kaasas ja muusikakooli mäe nõlv ei jäänud kunagi vahele. Kui kelku polnud, kasutasime ranitsat.

Peretraditsioonid olid sellised, et kõikidel Elvas korraldatud spordivõistlustel proovisime kohal olla. Enamalt kaasaelajad, sest sellel ajal oli igapäevaselt spordiga tegeleja vaid minu õde, kes oli tugev kergejõustiku heitealadel ja mängis võrkpalli.

Võistluse võitis seltskonnaelu

Nii nagu enamus Arbimäe poisse, sattusin ka mina kahevõistluse trenni ja minu esimeseks treeneriks sai legendaarne Tõnu Haljand. Enamus ajast möödus Otepääl Apteekri mäelt hüpates või Elva hüppemäe nõlva nühkides. Hiljem, kui Elvas uus suusahüppemägi valmis ehitati, sai selgeks, et hüppamine on minu jaoks keeruline ala ning Rein Pedaja kutsus mind laskesuusatrenni. Veetsin mitu aastat suvel Vaikse järve äärses metsas joostes ja lasketiirus püssi lastes. Kuna ma samal ajal mängisin ka Elva kooli ansamblis, tuli teha valik. Seltskonnaelu võitis selle võistluse.

Ema toetas väga minu sporditegemisi. Ta oli isegi pisut kurb, kui ütlesin, et valin muusika. Pikad õhtud, maha magatud nädalavahetused – need ei olnud tema arvates see, mida üks noor mees vajab. Aga kokkuvõttes oli ta rõõmus, et ma olin aktiivne edasi. Lõppudelõpuks oli minu varakult treeninguga harjunud keha ka edaspidi aitamas kooli korvpallikoondist ja korra-paar isegi jalgpallikoondist.

Kogukonna toest ja kaasaelamisest mäletan seda, et me korraldasime Arbimäe ja Kaseküla või Kesklinna vahelisi spordivõistlusi. Need olid alati kirglikud. Tegime ise valmisehitatud muruplatsil, Arbimäe staadionil, pidevalt salatrenni. Mängisime seal ka tennist ja võrkpalli. Panime veel ise võrkpallivõrgud üles ja samas kõrval asunud muruplatsil mängisime ka jalgpalli. Eeskuju ja kogukonna koostöö ning ettevõtlikkus töötasid imehästi.

Motivaatoriks oli varustus, iidoliks treener

Ega me sellel ajal väga ei mõistnud, mis on kriitika. Kiitus oli edasiviiv jõud ja dopinguks ka kohe kindlasti. Mäletan, et Tõnu ei olnud kiitusega kunagi kitsi. Erilise motivaatorina toimis tollel ajal varustus. Varustust oli vähe ja professionaalset varustust oli vaid üksikud ühikud. See, kui sulle mingiks võistluseks vähe paremad suusad eraldati näitas kindlalt seda, et olid midagi juba saavutanud ja et treener ootas minult midagi enamat. Uute suuskade või mütsi poole tasus rügada! Närvid olid korras. Puudusid teised faktorid, mis oleksid võinud psüühikat mõjutada. Ainus, mis natukene sportimist segas, oli puberteet ja mõtted, mis aeg-ajalt tüdrukutele läksid. Aga nii nagu ma juba kirjutasin, lahendasin mina isiklikult selle küsimuse nii, et läbi muusika liikusin sellele teemale kiiremini ligemale.

Eeskujud spordis oli Tõnu Haljand. Kui ma sain teada, et ta on olümpial võistelnud, siis muutus ta minu jaoks kohe iidoliks number üks. Hiljem Ago Markvardt, Andrus Ilves. Kuna olime sportimist koos alustanud, siis hiljem oli pidev eesmärk Ago ja Andruse tulemus üle lüüa. Enamjaolt see ei õnnestunud. Päris alguses siiski ma ühe 2 km suusadistantsi – kui ma õigesti mäletan – Agost eespool lõpetasin, aga võib olla on see lihtsalt üks minu tahtemeenutus.

Parim saavutus – Tallinna Lennujaama Spordiklubi asutamine

Minu auhinnariiuli kaalukamateks medaliteks on Eesti hõbedased medalid ja need olen välja võistelnud enda teises nooruses ja pigem rahvaspordi egiidi all. Nooruspõlves tulime Elva kooli võistkonnaga Tartu rajooni meistriteks päris mitmel võistkonnaspordi alal. Olime rajooni meistrid mitmel korral nii korvpalli- kui ka jalgpallikoondisega.

Mulle väga meeldis ka laskesuusatamise trennis käia. Mõtlen sellele tihti. Kuigi olen realist ja mõistan, et oma kasvu (tänaseks ligi 2 m) juures olen teinud ilmselt ikkagi õiged valikud.

Tõsisest sporditegemisest loobumist kaalusin tegelikult päris kaua. Usun, et terve ühe hooaja proovisin veel paralleelselt teha sporti ja mängida ansamblis.

Enda suurimaks tulemuseks sportlaskarjääris loen seda, et olen MTÜ Tallinna Lennujaama Spordiklubi asutajaliige ning aastaid kuulusin selle juhatusse ja orgkommiteesse. Just nendel aastatel valiti Tallinna Lennujaam kahel aastal järjest Eesti sportlikumaks ettevõtteks – 2015. ja 2016. aastal.

Klubi toimib ka täna, kuigi oluliselt tagasihoidlikumalt. Lennujaama Spordiklubi tulemustest on märkimisväärne, et tulime kahel korral Tartu Maratoni Kuubiku võitjateks üldkokkuvõttes. Sinna alla kuuluvad suusa-, ratta-, jooksu- ja rulluisumaratonid, mida korraldab klubi Tartu Maraton.

Tallinna Lennujaama Spordiklubi sai loodud 15 aastat tagasi. Klubisse kuuluvad siiani mitte ainult Tallinna lennujaama töötajad, vaid kõik lennundusvaldkonna kogukonna töötajad, kes soovivad. Esialgu oli selle tegevuse mõte rohkem rahvaspordi populariseerimine, aga hiljem kasvas sellest välja ikka tulemustele suunatud klubitegevus. Üks huvitavaim minu korraldatud üritus oli üle 10 kilomeetri pikkune Perimeetri jooks, mis toimus ümber Tallinna lennujaama maandumisraja.

Plaan oli korraldada iga-aastane jooksusari ümber kõikide Eesti lennujaamade. Ajasin seda sarja koos jooksuguru Donatas Narmontiga. Asi takerdus juriidika taha, kuna rahvusvahelised lennujaamad (ja neid on Eestis mitu) on julgestuspiirangu alad ehk siis Lennuamet ning teised julgestusorganisatsioonid pidasid projekti liiga keeruliseks. Meie ise nii ei arvanud. Kahjuks piirdusime esialgu ainult ühe jooksuga Tallinnas, kuid idee elab edasi ning kes teab, millal seda traditsiooni võiks jätkata!

Olen nüüd eralennufirma Diamond Sky kommertsjuht. Sport kuulub ka täna minu pühapäevarutiini. Seda nii tugitoolispordi kui päevase suusaringi või ülipika jalutuskäigu või rattaringina. Kõik minu lapsed on samuti spordiga seotud. Olgu selleks jalgpalli trenn lasteaias või hilisem tantsutrenn. Mina ise olen osalenud igal aastal vähemalt ühel rahvatriatlonil, rattamaratonidel, jooksuüritustel. Harjumaal toimuvatest suusaüritustest võtan osa alati kui aega leian.

Kui on eeskujusid, sirguvad ka tipud

Minu soovitused nii algajatele kui vanematele sporditegevuses oleksid järgnevad: Sporti saab teha hingega. Peab tegema südamega. Kindlasti tuleb teha kirega. Need kolm asja tuleb enda peas paika panna ja kindlasti ei tohiks just lapsevanemad neid asju omavahel segamini ajada.

Jälgin hoolega Elva spordielu, elan väga elvakatele kaasa. Alates Altia spordiklubist, kuni Elvast sirgunud triatleetideni ja kuni tippsportlastest laskesuusatajateni välja. Väga uhke tunne on alati, kui mainitakse, et keegi sportlastest on Elvas üles kasvanud. Kuigi olen enda elust üle poole elanud juba Elvast väljas, tunnen siiani uhkust ja vahest ka muret siinsete sportlaste käekäigu pärast. Olen varasemalt jõudumööda aastaid toetanud ja aidanud Kristjan Ilvest. Teinud koostööd Eesti Suusaliidu ja teiste spordiliitudega. Usun, et niikaua kui on eeskujusid, on Elva spordi tulevik võimas!