Tatjana Joosep

Õpetan seda, mida tean ja oskan

Olen sündinud 30. novembril 1959. aastal Tallinnas, mis oli minu kodulinnaks kuni 1982. aastani. Õppisin aastatel 1977-1981 Tartu Ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas ja viimasel kursusel abiellusin kursusekaaslase Mihkel Joosepiga. Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind Kalinini rajooni spordikooli iluvõimlemistreeneriks. Olin väga rahul ja tahtsingi Tallinnasse tööle jääda. Olin tookord ise tippvõimleja ja mul olid võimlemisgrupis väga head lapsed.

Töötasin seal aasta, siis jäin lapseootele ja tuli otsustada, kas Tallinn või Elva. Mihkel oli kogu aeg võistlustel ja laagrites, meil oli nagu külastusabielu. Mõtlesin, et proovin, tulen Elvasse. Minu jaoks olid pereasjad esikohal. Käärdi alevikus oli Mihklile suurmeistri tiitli puhul korter eraldatud. Iluvõimlemistreenerina ma Elvas aga tookord kandepinda ei leidnud. Elva spordikoolis olid oma tugevad alad välja kujunenud, oli mõttetu avada iluvõimlemisosakonda siin tühjale kohale. Elva kooli direktor Vello Namm võttis mind 1985. aastal tööle kehalise kasvatuse õpetajana. Vahelduva eduga töötasin kehalise kasvatuse õpetajana ja kasvatasin oma neli poega suureks. Võimlemistreenerina jätkasin, kui Airi mind oma spordiklubisse juhendama kutsus.

Koostöö oli edukas, peagi olid võimlemishuvilised tüdrukud rühmvõimlemisvõistlustel osalemas ja hakkasid ka auhinnad tulema. Panime rõhku koreograafiatundidele ja koostasime elementiderohkeid huvitavaid võimlemiskavasid. Unistasime tookord Airiga, et need tüdrukud, kellega oleme nii palju aastaid juba tegelenud, et nad jätkaksid meie tööd. Ja see unistus täitus ka.

Neli aastat järjest teine koht

Mina alustasin oma sporditeed iluuisutamisega viieaastaselt. Selle ala harrastamiseks ei olnud tookord häid tingimusi, oli kinnine katusealusega jääväli Kadriorus. Võimlemistreener Anu Simson (minu esimene treener) nägi mind uisutrennis ja pakkus võimalust tulla üle iluvõimlemisse. Olin esialgu väga nördinud. Neli aastat juba iluuisutamisega tegelenud ja äkki mingisugune võimlemine, see ei sobinud minu plaani. Ometi jäin võimlemistrenni pidama ja tegelesin sellega üksteist aastat. Pärast 7. klassi lõpetamist sain Eesti võimlemiskoondisesse, olin siis 14- aastane. Esimene võistlus oli üleliiduline koolinoorte spartakiaad.

Oli kaks tugevat treenerit, kes mind edasi viisid – Tallinnas Eesti noortekoondise kauaaegne treener Reet Tiik ja ülikooli ajal väga tuntud Tartu treener Maire Kamarik, kes oli tol perioodil mulle ka nagu ema eest.

Eesti koondises olin aastani 1980. Ülikooli viimasel kursusel lõpetasin sportlaskarjääri, tegelesin seejärel naisvõimlemisega. Tartu Ülikooli naisvõimlemisrühmaga käisime ka üleliidulistel võistlustel, rühmas olid veel näiteks Kadri Liivak, Inga Neissaar. Meil oli tugev rühm, treeneriks oli kauaaegne võimlemiskateedri õppejõud Linda Martis, kellelt olen palju õppinud.

Mul on palju medalivõite Eesti meistrivõistlustelt üksikaladel, kolmel korral olen võitnud Eesti Karikavõistlused, kolmel korral tulnud spordiühingu Kalev meistriks…Aga on midagi, mis on ikkagi kripeldama jäänud – neli aastat järjest teine koht Eesti meistrivõistlustel mitmevõistluses! Nagu nõiaring minu jaoks. Kõige napimalt kaotasin ükskord 0,05 punktiga! Neli ala võitsin ära, üks vedas alt. Kas kurikas või hüpits. Kõik need neli aastat olid võitjad erinevad. Põhikonkurent oli minu kursusekaaslane Kai Vooglaid (Esna). Kui ma hiljem Airi spordiklubis treenerina töötasin, oli ka temal Pärnus oma klubi Rüht. Ja siis oli tema oma tüdrukuterühmaga jällegi minu tüdrukutele konkurent. Naljaga võib öelda, et oli meil võistlemise ajal nii-öelda kana kitkuda, kitkusime siis treeneritena edasi.

Sporditegemist peaks alustama võimlemisega

Kehalise kasvatuse õpetaja töö Elva koolis oli minu jaoks silmaringi laiendav. Tegevus oli mitmel spordialal, õpetamise kandepind palju laiem kui treeneritöös. Elvas on fantastilised looduslikud tingimused kehalise kasvatuse jaoks ja sportimiseks! Õppisin ise uusi alasid juurde, mida kehalise tunnis tegime, näiteks orienteerumine, mida õppisin täiesti nullist kolleegide Sassi (Aleksander Menning) ja Helve (Riisalu) kõrval. Õpetajatöös on omad tõusud ja mõõnad, plussid ja miinused. Koolis anname baasõpet erinevatel spordialadel. Kõigile ei pruugi kõik meeldida, selle pinnal tekivad konfliktid. Muresid on, aga kõik on lahendatavad. Ka lastel aastatega arusaamad muutuvad.

Treenerina on mul soov õpetada lastele seda, mida ise tean ja oskan. Oluline pole mitte niivõrd egoistlik esikoht ja selle saavutamine, vaid teha ilu. Võimlemises on väga oluline laste ilumeele arendamine.

Soovitan emadele, et enne, kui laps valib kindla spordiala, mis talle meeldib, pange ta alustuseks võimlema. Las saab aastagi võimlemist. Siit on juba kerge minna edasi ükskõik, mis alale. Saab oskuse valitseda oma keha ja liigutusi. Võimlemine õpetab distsipliini, enesevalitsust, enesekontrolli, ilumeelt.

Elu parim saavutus treenerina

Lahkusin spordiklubist Airi aastal 2012 ja jätkasin treeneritööd Tartus võimlemisklubi Rütmika Võimlemiskoolis, töötades paralleelselt ikka edasi kehalise kasvatuse õpetajana Elva Gümnaasiumis 7.-12. klassides. Periood 2012 – 2019 aastad oli minu elus kõige produktiivsem. See oli seitse aastat väga huvitavat ja tõhusat tööd klubi Rütmika erinevate tugevate rühmadega koostöös tugevate treeneritega, mitmed edukad rahvusvahelised võistlused välismaal ja samuti tiitlivõistlused Eestimaal. Sellega kaasnes medalitesadu ja austus treenerina.

Aastal 2019 jätsin hüvasti Elva Gümnaasiumiga ning Tartu klubiga ja suundusin tööle Tallinnasse. Õppeaastal 2019 -2020 töötasin ainult võimlemisklubis Piruett, aga sügisest 2020 lisandus treeneritööle kehalise kasvatuse tundide andmine koolis.

Praegu töötan Tallinna Linnamäe Vene Lütseumis kehalise kasvatuse õpetajana 10.-12. klassides ja olen Tallinna võimlemisklubi Piruett rühmvõimlemise treener.

Elu kõige suurem saavutus treenerina tuli sügisel 2021. See oli rühmvõimlemise (AGG) maailmameistrivõistlustel juunioride võistkondlik pronksmedal! Medali saavutamisse panustasid kolm Eesti kõige suuremat võimlemisklubi ja kolm rühma – Tartu VK Rütmika rühm Siidisabad, Tallinna VK Piruett Junior Team ning Tartu VK Janika rühm Violett. Võistkondlikusse arvestusse läksid kõigi kolme MM-il võistelnud tiimide teenitud punktisummad. Riikide juunioride võistkondliku arvestuse võitis Soome, teiseks tuli Venemaa. Kokku võistles 22 klubivõistkonda 15 riigist. VK Rütmika Siidisabad võistkonna jaoks kulmineerus juunioride tihe võistlus medalite eest kõrge neljanda kohaga.

Treenerina sain pronksmedali ja olin üliõnnelik, sest panustasin koguni kahte klubisse, algul seitse aastat koostöös teiste treeneritega Tartu VK Rütmika rühma Siidisabade ja seejärel kaks ja pool aastat Tallinna VK Piruett Junior Teami ettevalmistusse. Eesti Võimlemisliit avaldas kõigile kolme rühma võimlejatele ja nende treeneritele siirast tänu suurepärase tulemuse eest rühmvõimlemise maailmameistrivõistlustel 2021. aastal. Selle saavutusega rikastasime Eesti võimlemise ajalugu.

Jätkan töötamist Tallinnas nii kaua kui on jaksu ning sõidan ikka Elva ja Tallinna vahet iga kahe nädala tagant. Elvasse tulen ükskord tagasi, sest seal on KODU – koht, loodus, millest Tallinnas olles puudust tunnen, rahu ja mälestused.