Rein Pedaja

Minu õpilane jätkab minu tööd – elu läheb edasi

Olen sündinud 23. mail 1952. aastal Jõgevamaal Järve külanõukogus. Nüüd on see koht Maarja-Magdaleena. Esimesed neli klassi õppisin kodust kolme kilomeetri kaugusel asunud Särje algkoolis. Talvel käisin kooli suuskadega. Naabrimees oli puutöömees ja meisterdas minu vanematele vendadele püti laudadest suusad – pütilauad. Mul lubati siis nende pütilaudadega talvel iga päev läbi metsa kooliteed sõita.

…kus siin on ikka mäed ja rajad!

Edasi läksin õppima Järve Keskkooli, kus lõpetasin kaheksa klassi. Elasin kooli internaadis. Seal olid poisid-kambamehed, kellega käisime kogu aeg sporti tegemas. Möllasime pallimängudega, jooksime ja suusatasime. Internaadis oli ka tõstekang, mille peal jõudu katsusime. Kes jõuab rohkem rebida, kes tõugata – see võistlus käis kogu aeg. Koolis olid ka võimlemiskang ja rööbaspuud üleval, kus turnisime pidevalt. Kehalise kasvatuse õpetajaks oli tolleaegne Eesti paremaid keskmaajooksjaid Mart Kurs.

Kaheksandas klassis tuli kehalise kasvatuse õpetajaks Elvast pärit Alja Kivi. Tänu temale ma tegelikult Elvasse spordiklassi õppima tulingi. Tema ema elas Elvas ja ta tõi meie kooli kümmekond spordihuvilist last Elvasse kaheks päevaks suusatama. Vaatasin siis, et oh-hoo, kus siin on ikka mäed ja rajad! Kui sealt Kanahaua mäest alla tulid, siis olid silmad märjad ja oli tegu, et püsti jääda.

Kaheksandas klassis tulin ka Jõgevamaa noortemeistriks suusatamises. Minu esimesed liimitud suusad olid nimega Tallinn. Suusad Estonia oli siis unistus. Maakonna võistlustel vaatasin, kuidas mehed Estoniatega sõitsid, siis oli mõte, et saaks ise ka ometi kunagi selliste suuskadega sõita!

Spordiklass läks laiali, sporditegevus jäi

Elvasse spordiklassi tulin Jõgeva koolist üksinda. Katsed olid konkurentsitihedad – õpilasi üle Eesti koos. Siin tutvusin hea võistlus- ja treeningkaaslase Matti Paavoga, kellega koos hiljem ka 1981. aastal Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetasime. Spordiklassis olime suusatajad Mattiga kahekesi ja elasime ka internaadis ühes toas, kus oli üheksa poissi. Elamistingimused olid kesised. Pesemisvõimalusi suurt polnud. Talvehommikul oli vesi kraanikausis külmanud. Saime hakkama.

Kümnendas klassis pudenes suur osa õpilasi spordiklassist ära, spordiklass läks laiali ning ülejäänud õpilased jagunesid kahe teise paralleelklassi vahel. Spordialad jäid aga alles. Kehalise tunde oli meil rohkem ja need olid hea treeningu eest. Õpetaja Arno Ots oli väga tugev õpetaja, oma ala autoriteet – nõudlik ja õiglane. Kui õpilasel asi kohe välja ei tulnud, ei hakanud ta kunagi halvustama, vaid ütles, et harjuta ja proovi veel. Arnold Ots oli ise sportvõimleja ning täpne ja range ka sellel alal. Ega selle võimlemisega nägime kõik omajagu päris palju vaeva. Kerge polnud, aga mis vaja, saime ikka hakkama.

Õppisime Otsa juhendamisel kõiki spordialasid. Kui Elvasse tulin, ei osanud ma ujuda. Tookord käisime ujumistundides Verevi järves pioneerilaagri ujumisbasseinis heade ilmadega veel septembrikuuski ujumas. Sain ujumise selgeks ja hiljem ülikoolis ei valmistanud see ala mulle enam raskusi.

Kehalise kasvatuse tunnis oli kohustuslik spordiriietus. Kellel ei olnud, kutsuti direktori juurde. Ja ega siis direktori juures käimine ei olnud naljaasi. See oli suur karistus. Need, kes käisid, värisesid ukse taga. Direktor Arvo Mälberg oli aga tegelikult sõbralik mees. Tundis alati huvi, et kuidas läheb.

Elva poisid „Dünamo“ üleliidulises noortekoondises

Elva spordikoolis oli minu esimeseks treeneriks Heino Mäesalu. Meeles on esimene treening. Jooksime Vellavere 15 kilomeetri ringil, see oli meie jaoks ränk rada. Kõvad suusatajad Kalev Pulla ja Artur Hunt jooksid ees. Maha ei saanud ju jääda, raskusi oli aga grupis püsimisega. Veremaik oli vahepeal suus. Mäletan, et mina ja Matti olime lõpus ikka päris läbi. Algasid ka jõutreeningud ja imitatsioonijooksud Vapramäe järskudel tõusudel. Pärast neid treeninguid oli esimesel kahel nädalal trepist ikka päris raske üles-alla kõndida – jalad olid haiged.

Laskesuusatamisega hakkasin tõsisemalt tegelema 11. klassis. See oli huvitavam kui murdmaasõit ja lisaks hakkasid kohe ka medalid tulema. Käisime üleliidulistel „Dünamo“ noorte meistrivõistlustel, kus võitsime medaleid individuaalsõitudes ja teatevõistlustel. Mina, Matti Paavo, Agu Lamp. Meid arvati „Dünamo“ üleliidulise koondise liikmeteks. Olime hea meeskond ka meeste klassis, ega Eestis meil vastaseid ei olnud. Matti Paavo jõudis kõige kaugemale – Nõukogude Liidu koondisesse ja võitis 1972. aastal juunioride MMil hõbemedali.

„Dünamo“ noortevõistlustel, mis peeti Otepääl ja Kirovo-Tšepetskis, oli ühel aastal nii, et Otepääl võitis kõik alad (kolm distantsi ja teatesõit ) Agu Lamp, Kirovo-Tšepetskis mina. See oli 11. klassis.

Heino Mäesalu pani rõhku tehnikale

Heino filmis oma filmiaparaadiga üleliidulistel rahvusvahelistel võistlustel kõvemate sõitjate tehnikaid ja näitas meile. Treeningutel filmis ta meie kõikide tehnikat ning pärast analüüsisime seda kõik koos. Talvel staadionil ja suusarajal laugemal tõusul ning sügisel imitatsioonitreeningutel tegi ta kõva tehnikatrenni – viimistles ja õpetas. Et tabada, mis on suusatehnikas oluline, mida peab rõhutama. Mäesalu tegi selles osas koostööd ka suusatehnika arendaja ja pedagoogi Hans Grossiga, kes pani selle õpetuse kaante vahele raamatusse „Klassikaline suusatamine“. See on klassikatehnika raudvara.

See on ikka rohkem poiste õnnestumine

Ülikooli viimasel kursusel, 1980. aastal, tulin Elva spordikooli laskesuusatamise treeneriks. Treener Sulev Kirsimägi lahkus spordikoolist ja kutsuti mind tema asemele. Kuna mul oli järgmisel aastal nagunii vaja töökohta leida, siis sees sobis mulle. Minu esimesed õpilased olid Raimo Raudik, Aivar Nigol, Heidy Purga, Helen Laks, Kalle ja Toomas Märtson.

Tüdrukute murdmaasuusatamise treener oli Helve Riisalu, töökaaslaseks spordikoolis veel kahevõistlejate treener Tõnu Haljand. Tema oli tookord Elvas A ja O. Suurem osa poisse pürgisid ikka kahevõistlejateks. Uus ala ja oskus seda poistele serveerida tõi selle ala juurde palju tublisid noori, tulid tulemused ja kerkisid sporditähed nagu näiteks Ago Markvardt. Poisse oli Haljandi trennis palju, suusahüppemägi oli lapsi täis! Tõnu oli südamlik inimene ja innustav eeskuju poistele.

Kui treeneritööga alustasin, siis loobusin tõsisemast võistlusspordist. Küll aga käisin väikelinnade spartakiaadidel Elva linna eest sõitmas ja osalesin Tartu maaspordi talimängudel ning teistelgi enda jaoks sobivatel võistlustel. Vormi peab ju ikka hoidma.

Kui ma Elvasse treeneriks tulin, siis tegin ka poistega siin omavahel võistlusi kaasa. Minu esimesel viiel tööaastal poisid minust jagu ei saanud. Võisin iga kell trennipoisid üle sõita. Seda rõõmu polnud mul aga (võib öelda, et õnneks) kauaks – noored laskesuusatajad muudkui kasvasid ja arenesid. Rolandi ja Indrekuga võidu sõitmisest võisin küll ainult und näha.

Treenerina on minu põhimõte see, et kui inimene tahab, siis ta teeb ja kui ta ei taha, siis ei tee niikuinii. Sporti peab mõistusega tegema. Ei saa lapsi sundida, ei tule sellest midagi head välja. Tuleb proovida õpilastega hästi läbi saada, neid igati innustada. Suhtuda ja hinnata positiivselt. Võtan asju rahulikult ja huumoriga.

Oma treeneritöö parimaks õnnestumiseks ning suurimaks töörõõmuks on olnud Indreku ja Rolandi tulemused. Ja muidugi Vancouvery taliolümpiamängudel 2010. aastal Eestit esindanud Elva Suusaklubi teatevõistkonna saavutatud 14. koht koosseisus Priit Viks, Kauri Kõiv, Roland Lessing, Indrek Tobreluts. Väga tubli saavutus ju! Seda ei saa nüüd küll ainult minu õnnestumiseks pidada, see on ikka rohkem poiste õnnestumine.

Rõõmustav oli ka 2014. aastal Sotši taliolümpiamängudel Elva laskesuusatajate neljaliikmeline osalus Eesti laskesuusakoondise koosseisus. Priit Viksi asemel võistles seal Kalev Ermits. Mängude avatseremoonial kandis Eesti lippu Indrek Tobreluts.

Tagasi vaadates seni tehtule võib öelda, et peaksin vist rahul olema. Aktiivne sporditegemine sai lõpetatud kui oli näha, et suuri edasiminekuvõimalusi enam pole. Treeneritöö mulle meeldis ja meeldib praegugi. Sellel on ka tulemusi olnud. Minu õpilane jätkab minu tööd Elva Suusaklubis – nii et, elu läheb edasi. Roland saab lastega väga hästi hakkama. Kõik hoiavad teda.

Treeneritöö ja mesilased jäävad

Praegune seis Elva laskesuusatamises on lootustandev. Mina käin praegu Roland Lessingul abis. Olen Rolandile toeks treeningute läbiviimisel ja käin kaasas võistlustel. Saan ka natuke palka selle eest, aga põhitreener on ikkagi Roland. Treeningutel on meil kokku 30 last, peaaegu pooled neist tüdrukud. Nüüd läks laskesuusatamine noorte osas üle õhkrelvadele ja nii saavad lapsed juba 7-aastaselt laskesuusatamisega tegelema hakata. Varem sai kuulipüssi kätte anda alles 12-aastasele. Selleks ajaks olid paljud väga andekad juba mõne teise spordiala enda jaoks leidnud. On ka võistlusi noorematele – Even Tudebergi võistlussari. Aastas on viis-kuus võistlust. Ala iseenesest on ju põnev!

Meie treeningutel käib lapsi Elvast, Tartust, Nõost, Kongutast ja mujalt vallast. Praegu ongi põhirõhk noorematel, vanemad on läinud Otepää Audentesesse edasi treenima. Seal on võimalused õppetöö ja sporditegemise sidumisel paremad. Nimetada võiks siin Joonas Vähit ja Kardo Denisjukki.

Otepää sai nüüd 2027. aasta laskesuusatamise maailmameistrivõistluste korraldamise õigused ja see on kahtlemata suur stiimul. Miks ei võiks seal esineda ka mõni meie suusaklubi õpilane.

Suur abi on meil lastevanematest. Suur osa neist on ise kunagi spordiga tegelenud ja nüüd soovivad, et ka nende lapsed ei oleks ainult arvutis või telefonis, vaid saaksid ka korraliku füüsilise koormuse. Näiteks Raimo Raudik oli ise noorena hea laskesuusataja ja nüüd käivad trennis tema kolm last ning Raimo on alati võistlustel kohal ja sageli ka trennis. Ta on meil nagu kolmas treener. Ja selliseid lapsevanemaid on teisigi.

Ise ma ei plaani küll veel treeneriametist loobuda. Aitan Rolandit nagu saan ja talvel kui mesilased magavad, jääb seda vaba aega piisavalt.

Mesilaste pidamine on minu hobi ja mõnus vaheldus treeneritööle juba üle paarikümne aasta. Mesilased rahustavad. Kui taru juures õiendad, siis millelegi muule ei mõtle. Katsud mesilasi üle kavaldada ja mee neilt kätte saada – vaat see on hea adrenaliinilaks! Päriselt mesinikuks hakata mul aga plaanis ei ole. Mesindus on minu jaoks täielik müsteerium ja mesinikud suured autoriteedid.

Suur abi Otepää suusamajast

Trenni teeme nädalas viis korda, noorematega kolm korda. Loodame, et Tervisespordikeskusesse tuleb noorte laskesuusatajate jaoks eraldi lasketiir, see oleks suur abi meie treeningute läbiviimisel. Tore, et Elval on uus spordihoone, see kahtlemata avardab spordiklubide võimalusi. Meil kahjuks seal veel oma treeningaega pole. Kasutame halva ilmaga Tervisespordikeskuse jõusaali. Suur abi on meil kindlasti Otepää suusamajast, mille kasutamise lepingut sai hiljuti pikendatud. Majas on üsna normaalsed tingimused, olemas on keskküte, kivisöega ise kütame. Talvel peab kogu aeg keegi kütmas käima. Matti Mallo on vahel abis käinud. Rendime võimalusel ka maja välja. Suvel on seal jalgratturid käinud. Varem kui Roland (Lessing) ja Indrek (Tobreluts) veel trenni tegid, siis me lausa elasime seal, aga praegu on meil seal põhiliselt nooremad ja teeme ka treeninglaagreid. Transpordivõimalused on ka paranenud, saame kahe bussiga minna.

Elvsse on vaja suusahüppemäge ja valgustatud radasid

Elva teiste klubide tegemisi jälgin peamiselt läbi meedia ja tundub, et aasta-aastalt olud järjest paranevad. Kergejõustik on tubli ja judo. Muidugi jalgpall. Loodaks muidugi, et suusahüppajad saaks oma mäe korda, sest muidu sureb see linnale palju kuulsust toonud spordiala Elvas lihtsalt välja. Pole treeninguvõimalusi – kaob ka järjepidevus ära. Linnas võiks ikka olla ka üks korralikult valgustatud jooksu ja suusarada. Kõik ei hakka pimedatel õhtute Tervisespordikeskusesse minema.

1 kohta 9