Rain Pärn hüppel 1985. aastal. Foto: erakogu

Rain Pärn

  • Eesti noortekoondise liige suusahüpetes ja kahevõistluses aastatel 1983-1985.
  • Eesti koolinoorte spartakiaadil suusahüpete meeskonnavõistluses hõbe ja Eesti meistrivõistlustel individuaalhüpetes pronksmedal 1983. aastal.
  • Eesti meister meeskondlikus kahevõistluses 1985. aastal. Meeskonnas veel Ago Markvardt ja Andrus Ilves.
  • Eesti meister kahevõistluses 1987. aastal.
  • Eesti täiskasvanute koondise liige suusahüpetes ja kahevõistluses aastatel 1985-1989.
  • Veteranide MMilt suusahüpetes kaks hõbedat ja pronksmedal, kahevõistluses hõbe- ja pronksmedal aastatel 1999 -2002.
  • Olnud vabatahtlik kahevõistluse- ja suusahüppetreener Elva Suusaklubis.

Olin rohkem sõidumees kui hüppaja

Intervjueeris Ville Oengo 2015. aastal

Olen sündinud 1966. aastal ja kogu aeg Elvas elanud. Noorpõlves olen sporti teinud mitmel alal, tegelenud ujumise, ratsutamise, laskmise, korvpalli ja kergejõustikuga. Tõsisemad treeningud algasid 1979. aastal treener Tõnu Haljandi juures põhja kahevõistluse alal. Tõnu Haljandi juures sain vähe aega, ühe aasta treenida. Soovitas mul edasi Otepääle TSIKi (Tallinna Spordiinternaatkool) õppima minna, kuna seal olid treeningtingimused paremad. Otepääl oli treeneriks Tiit Talvar. Treenerid Tõnu Haljand ja Tiit Talvar olid võrdlemisi sarnased. Tõnu Haljand võitles oma poiste eest alati. Tiit Tamm oli tema parim sõber ja nad isegi läksid õpilaste pärast omavahel tülli. Tõnu Haljand hoidis oma poisse, nii et tema ei lasknud liiga teha!

Tõnu Haljand oli täielik eeskuju

Kui Tõnu Haljand Elvas poistega treeninguid alustas, siis siin suusahüppemäge ei olnud. Oli vaid hüppenõlv, millest siis alla sõitsime. Tõnu Haljand vedas meid ka Vellavere suusahüppetorni juurde hüppemäele. See oli siinkandis suurim hüppemägi tol ajal. See, kuidas Vellaverre läksime oli päris huvitav elamus. Tõnu sõitis „Buraniga“ ees ja pikk nöör oli taga, millest meie, 10-15 poissi, kinni hoidsime. Sõitsime niimoodi, hüppesuusad jalas sinna Vellavere hüppemäe juurde. Seal tegime nõlvahüppeid. Tegime sinna nõlva peale kuuseokstest hüppe, see viskas natuke õhku ka ja seal siis harjutasime. Trampliinist keegi ei hüpanud, sest see oli valesti ehitatud mägi. Kui oleksid tornist hüpanud, siis oleksid sinna oru põhja sileda peale alla maandunud.

Kui Elvas hakati suusahüppetorni ehitama, aitasime poistega kaasa. Niipalju kui meie, lapsed, jõudsime teha. Esimesed hüpped tegime sealt 1980. aastal.

Tõnu Haljand oli treenerina väga asjalik. Ta tegi koos meiega ise kõik kaasa ja oli poistele täielik eeskuju. Treeninglaagrites Otepääl toimusid muu hulgas ka mitmesugused matkad ja käisime ka Pühajärvel paatidega aerutamas. Spordielu oli mitmekesine. Samas oli ta karm ka, ega ta päris lõdvalt ei lasknud. Kui oli vaja öelda, siis ütles. Aga muidu oli ta meile teise isa eest ja Elbe oli meil alati kaasas – nagu ema eest. Koostöö oli hea. Ilmselt sellepärast oli treeningrühmas mingil ajal ka päris palju lapsi. Laagrites oli 15 poissi, rühmas võis huvilisi kokku olla 20-25.

Kahevõistlus oli Elvas populaarne ala. Minu ajal olid trennis Janno Perv, Ilmar Ala, Aldo Kuusmaa, kes oli väga andekas, tulles kahevõistluses Eesti noortemeistriks suhteliselt lühikese ajaga. Minuvanused olid Andres Aavik, Olev Madi, Andres Born, Toomas Born, Ago Markvardt, Jaanus Mumm, Urmas Mumm, Tiit Kepp, Andrus Ilves, tema vend Toomas Ilves ja mitmed teised. Poisse käis Tõnu Haljandi trennist läbi palju.

Sain päris hea kolaka

Eks alguses oli muidugi suusahüpetel ka kukkumisi. Kõik me oleme kukkunud, aga mitte väga hullusti. Tõnu Haljand oli super treener, kes õpetas esmalt kukkumist. Arvan, et noorena toimuvad paljud kukkumised sellepärast, et hirm on suurem kui asi väärt – hirm on see, mis mehe araks teeb. Hüppemäed läksid järjest suuremaks ja paljud läksidki trennist ära, sest ei julgenud suuremalt mäelt enam hüpata.

Otepää kõige suurem mägi oli tookord Vana-Tehvandi, mille rekordi – 78 meetrit oli hüpanud Ago Markvardt. Mingil hetkel hüppas üks Vene koondislane aga selle poole meetriga üle. Minu rekord oli sellel mäel 74 meetrit. Hea tunne oli hüpata! Ükskord suvise hüppevõistluse treeningul oli mul seal ka kukkumine. Tuli väga hea hüpe välja, tundus, et läheb liiga pikaks, lasin natuke järgi ja maandusin… Aga kui juba natuke järgi lased, siis ta tõmbab sind automaatselt selili – pumm! Nii et sain päris hea kolaka.

Sahhalinil ära käidud, Läände ei saanud

Koos minuga oli Otepääl TSIKis ka Allar Levandi, kes oli minust aasta vanem. Levandi oli tol ajal mul toetajaks. Kui tema sai Eesti koondises uue varustuse, siis hüppasin mina tema vanade suuskade ja tema kombinesooniga, mis oli tolle aja kohta kõrge kvaliteediga. Ma ei pidanud uut varustust ostma.

Eesti noortekoondise kõik esimese lume laagrid olid TSIKi ajal Koola poolsaarel Kirovskis. Sinna läksime novembri alguses, mõnikord oktoobri lõpul, laager kestis kuu aega. Võistlustel sai käidud Nižni-Tagilis, Uuralites, Gorkis, Moskvas, Leningradis. Kõige kaugem punkt oli Sahhalin, kus mul õnnestus üleliidulistel võistlustel ära käia. Sealt saarelt oli Jaapan sama kaugel kui Helsingi Tallinnast. Läände ma ei saanud, kuigi meil oli koondises niimoodi, et igal aastal pandi hooaja neli paremat Soome võistlustele. Kui tulin kahevõistluses Eesti meistriks, siis oleksin pidanud saama Soome võistlema Allar Levandi ja Ago Markvardti järel, aga siis oli viisa ja passiga sekeldusi ning lõpuks võeti nooremad kaasa.

13-aastaselt alustada on ilmselt hilja

Minu väike eesmärk spordis oli ikka Eesti meistriks saada. Juunioride klassis olin aastaid Eestis esimene, nii suvel kui talvel. Kahevõistluses NSV Liidu koondisse pääsemine oli minu jaoks juba natuke liig, ma tundsin seda, et mul hüppepool oli niipalju kehvem. Kuigi NSV Liidu juunioride suvistel esivõistlustel Otepääl saavutasin 12. koha.

Suusahüpete võimsus oleneb sportlase lihastüübist. Sul peab olema see plahvatuslik lihas. Selles osas kahevõistlus ongi raske, et sul peab olema nii plahvatuslik kui ka vastupidavuslik lihas. Allar Levandi oli murdmaasuusatamises kahevõistlejatest ikka esiviisikus. Oma viimastel aastatel kaotasin talle 45 sekundit 15 kilomeetri peal ja see oli minu jaoks päris hea tulemus.

Mina olin rohkem sõidumees kui hüppaja. Hüpped ei tulnud mul nii hästi välja, polnud andekas. Ilmselt seda spordiala alustada 13-aastaselt on liiga hilja. Ago Markvardt alustas 9-aastaselt, minu poiss Illimar alustas kuueselt. Aga minul läks niimoodi ja ma ei kahetse, et ma seda ala tegin. See on suur õnn kui saad noorena sporti harrastada, oma organismi treenida – mina olen selle etapi läbi käinud.

Oma parmateks tulemusteks kahevõistluses pean Eesti meistritiitlit 1987. aastal ja NSV Liidu juunioride meistrivõistluste 12. kohta 1986. aastal suvises kahevõistluses.

Polnud enam motivatsiooni

Pärast TSIKi lõpetamist 1985. aastal olin kuni aastani 1987 sõjaväes. Alguses paar kuud Kaunases, siis toodi mind Tallinnasse ja määrati spordiroodu. 1987. aastal tulin kahevõistluses täiskasvanute Eesti meistriks, kõvad mehed Ago Markvardt ja Allar Levandi tookord kaasa ei võistelnud. Tollel ajal oli minu põhikonkurent Kalev Aigro. Olin tihtipeale hüpete järel esikohal, aga Aigro sõitis kiiremini. Minu tulemused murdmaarajal aga paranesid, hakkasin kõvemini sõitma ja siis Kalev Aigro minust enam jagu ei saanud.

Tegevspordist loobusin 1989. aastal. Kui oleksin teadnud, et varsti saab Eesti Vabariigi koondise all suurvõistlustele, siis arvan, et ma ei oleks tippspordiga hüvasti jätnud, sest olin alles 23-aastane. Mul ei olnud enam sportimiseks motivatsiooni. Ka treeningugrupp lagunes, viimati treenisin Pavel Koltšini juhendamisel. Ago Markvardt oli koos Fjodor Koltšiniga NSV Liidu juunioride koondvõistkonnas. Väga raske oli üksinda trenni teha. See oli masendav. Teised minuealised lõpetasid spordiga ja Tiit Tamme grupis olid juba nooremad.

Hiljem hakkasin veteranide klassis võistlema ja käisin muidugi ka välismaal – Norras, Soomes, Tšehhis. Osalesin viiel veteranide maailma meistrivõistlusel, kus saavutasin kokku kaks hõbemedalit ja kolm pronksmedalit.

Minu poeg Illimar hakkas ka selle spordialaga tegelema ning oli väga pikalt Eesti täiskasvanute meister. Toetasime perega igati tema sportlasekarjääri, milleks kulus tohutu raha. Et saavutada B-grupis punktid ja jõuda A gruppi, selle suutsime täita, aga edasi sealt enam ei suutnud toetada. Illimar lõpetas tippspordi karjääri 2012. aastal.