Peeter Kuku

On tehtud kõvasti sporti ja tööd

Sündinud olen 15. detsembril 1946. aastal Kongutas. Kooli läksin Konguta mõisa. Seal oli lastekodu ja 4-klassiline algkool. Õppisin seal koos Vigala Sassiga. Siis ma muidugi ei teadnud, kes temast saab, aga hiljem kui ta oli juba tuntud ravitseja ja elas Leisis, käisin oma pojaga seal tema juures ravil.

Aastal 1958 sai Elvas valmis uus keskkoolihoone ja läksin sinna viiendasse klassi. Pinginaaber oli mul Vesteri Kusti, aga tema läks varsti õhtukooli, sest õppimine tal ei edenenud. Aga näe, milline ärimees temast sai! Ega ma ise ka suurem asi õppija polnud, hinded olid viletsad, sest põhitegevus oli ikka sport. Tihti olin spordilaagrites ja kooliskäimine jäi tahaplaanile. Keskkooli lõpetasin tänu sellele, et mul oli mootorrattaga avarii – purjus veoautojuht sõitis otsa, jalg sai kõvasti viga ja mind vabastati lõpueksamitest.

Sõjaväes ja pere

Läksin Tihemetsa Sovhoostehnikumi mehhaanikuks õppima, aga sealt võeti sõjaväkke. Kuna mul oli keskharidus, siis saadeti mind reaktiivlennukite mehhaanikute kooli. Nii sai minust lennukimehhaanik. Edasi saadeti mind väeossa, mis asus Kaukaasias Mineralnõje Vodõs.

Seal nägin seda tõelist Venemaa elu. Seal sai kõvasti sporti tehtud – jooksin ja ujusin, muud ju teha polnud. Ujumises sai isegi spordijärk välja ujutud. Venelased muidugi mängisid kõvasti jalgpalli. Minule see ei istunud. Venelased pidasid mind seal sakslaseks, Eestist ei teadnud nad midagi. Ja muidugi see palavus – 35 kraadi iga päev. Öösel sain magada nii, et keerasin end märja lina sisse ja alles siis sai magama jääda.

Pärast sõjaväge sain vaevalt kuu aega kodus olla kui kutsuti Tartusse sõjaväekomissariaati – taheti, et ma sõjaväkke tuleks. Tartu garnisoni ülem kindral Dudajev ise rääkis minuga ja ütles, et hädasti on vaja oskajaid mehhaanikuid, aga mina enam sõjaväkke tagasi minna ei tahtnud. Siis läksin autokooli ja olen eluaeg autojuht olnud.

Abiellusin 1972. aastal. Naine käis ikka alati võistlustel kaasas. Lapsi oli kolm. Üks poeg läks vahelt ära. Oli lootustandev jalgrattur, Eesti juunioride meister ja Läti veloduuride võitja. Vähk viis tema. Teine poeg on Soomes füsioterapeut. Tütar Rannu Juustutööstuses peatehnoloog.

Ratast sõidetud noorteklassist veteranideni välja

Suguvõsas mul erilisi sporditegijaid polnud. Kui Elva koolis juba käisin, siis kõigepealt hakkasin suusahüppeid tegema. Ise omal käel, ega mul treenerit ei olnud. Ei mäletagi, kust need puust hüppesuusad sain. Siis hakkasin ka suusatama ja kahevõistlust tegema. Ja seda kõike rohkem omal käel. Seejärel juhtusin suvel rattatrenni. Rattabaas asus siis muuseumimajas. Olin usin trenniskäija ja treener Heldur Karro andis mulle tutt-uue ratta – Start Šosse. Sellega oli juba lust kodust trennis käia. Hiljem sain parema ratta – Sport Šosse. Muidugi ka uued rattad tuli ümber teha, et nendega üldse sõita saaks. Võistlustel sai kogu aeg käidud – nii väiksematel kui Eesti meistrivõistlustel. Ratast sai sõidetud noorteklassist alates kuni veteranideni välja. Minu vanuseklassis mulle viimasel ajal enam vastaseid ei olnud – kõiki võitsin.

Talvel sai ikka kahevõistlust tehtud. Sel alal olin isegi kooliajal Eesti koondisse arvatud, aga käisin viimases klassis, tahtsin ikka kooli lõpetada ja tulin trennist tulema.

Elva Rattarallidest sai ikka pidevalt osa võetud. Kuulusin siis spordiühingusse Jõud. Paberimäärimist ma ei salli. Pole ma kirjutanud avaldust spordikooli astumiseks – ma lihtsalt käisin trennis ja võistlustel. Milleks seda paberit seal vaja. Jama tuli mul ka komsomoli astumisega. Klassijuhataja Virve Toim tahtis, et tema klass oleks komsomoli-klass, et kõik kuuluksid komsomoli. Sel ajal oli see moes. Mina ei kirjutanud. Ja tulemus oli see, et minu niigi kehvapoolsed hinded läksid veelgi halvemaks. Aga võistlustele ja treeninglaagritesse lubati ainult korras õppimisega õpilasi. Minu treener Kirsimäe Sulev käis siis ikka rääkimas, et ma ikka võistlema saaks. Mind pole isegi kooli klasside lõpupiltidel, sest olin järjekordselt ära kas laagris või võistlustel.

Rahvast oli tohutult

Kui ma juba Elvas Kommunaalis (Tartu Rajooni Kommunaalettevõtete Kombinaat) töötasin, siis olid need Elva suvespartakiaadid – asutustevahelised võistlused. Kommunaal lõi seal alati massiga. Juhataja Helmi Tomingas ajas paha haisu ka välja võistlema. Kõik pidid minema! Kõik Elva asutused-ettevõtted osalesid seal, igal alal oli tookord ikka väga palju tegijaid. Minu põhialaks oli jalgrattasõit, veteranide klassis olin ikka võidumees.

Olin Kommunaalis autojuht tsistern-püti peal ja talvel aitasin oma veepütiga Arbi järve uisurajal jääd teha. Vanasti oli niimoodi järve peal, et kui spordimehed trenni tulid, ega siis kõigepealt puhastasid nad ise jää ja siis valasime me vee peale. Pesime tsistern-püti seest puhtaks, tõmbasin selle järvevett täis, auto taga oli raam ja sõitsin ja kastsin uisurada. See külmus otsekohe ära. Tollel ajal olid ikka korralikud külmad talved, autoga said mööda jääd sõita. Panime ka postid püsti, uisuväljal oli valgustus ja muusika – elu käis uisurajal, rahvast oli alati tohutult!

Eeskujud spordis Kalju Koch ja Ants Antson

Kui rääkida eeskujudest spordis, siis minu jaoks oli see kindlasti Kalju Koch. Temaga koos käisime Leningradis veteranide üleliidulistel võistlustel. Pikkuus hoiatas meid, et ärge minge sinna, seal on võistluste korraldamises täielik bardakk. Ja oligi! Üks kohtunik ei teadnud, mida teine tegi ja igasuguseid ülemusi ilmus välja, kes ei lubanud oma asutuse maadel ratast sõita. Trass viidi teise kohta, aga see oli üks õnnetu võistlus, kus üks vene sportlane kukkus ja sai surma ning võistlus katkestati.

Meeles on veel see aeg, kui sai koos Eesti uisutajate noortekoondise ja Ants Antsoniga käidud Sillamäel Eesti-Läti maavõistlusel uisutamises. Aasta oli siis kas 1963 või 1964. Võistlesime muidugi erinevates vanuseklassides ja Antson meestest kindlalt võitis. Mäletan, et rada oli staadionil ja Antson polnud selle kvaliteediga üldse rahul. Ta kiitis ikka meie Arbi järve ringi. Kui Antson Elvas treenimas või võistlemas käis, siis ööbis ta ikka võõrastemajas vana söökla teisel korrusel.

Praegu korraldatakse Eestis veteranidele vähe võistlusi. Noortega koos sõita hing ei luba – nad lähevad nagu lupsti eest ära. Pole ammu enam rattaga võistlemas käinud.

Tartu suusamaratoni olen läbi sõitnud ikka mitukümmend korda. Kui tuli vabastiilis sõit, siis ma tõusin kohe nelisada kohta ettepoole. Mulle see uisustiil sobis. Pole mingit määrdeprobleemi. Suusamaratone ma ei läinud lihtsalt läbi sõitma vaid ikka võistlema.

Vaadates tagasi oma elule ja sporditegemistele, siis ega midagi kripeldama küll ei jää. On tehtud kõvasti sporti ja tööd. Tööd võib-olla isegi liiga palju.

Tänapäeva noored kahjuks ei taha enam pingutada. Muid ahvatlusi on niivõrd palju. Ja kui sa ikka paar aastat korralikku põhja pole alla ladunud, siis ei ole ka tulemust. Kiiresti ei juhtu midagi.

Elva spordieluga ma eriti kursis pole – noori tegijaid ei tunne ja vanad on juba läinud loojakarja. Aga kindlasti Elvas on sporti ja on tulnud uued tegijad ja treenerid. Võimalused on ju head.