Mägimatkajad Raimond Kuusik ja Paavo Karp (taga) Altai mägedes. Foto: erakogu

Paavo Karp

Kõva keskmine rahvasportlane

Spordivaim tuli mul juba üsna noorena vanema venna Tõnu kõrval. Tõnu oli ju tippmees – tegi kõiki alasid, mis teha andis. Õhtuti käis jalgpalli tagumas, võttis mind ka kaasa, sain seal platsi ääres siis nende mängu vaadata. Venna kõrval olles saingi spordipisiku, see oli Rakveres kooliajal. Koolis oli kõige armsam ikka võimlemistund. Kui sinna võimlasse sisse läksid, siis vaat see võimla lõhn oli juba teine. Rakvere gümnaasiumis käisin ka riistvõimlemise trennis. Ükskord aga kukkusin trennis rõngastelt maha, koguni pea peale ja pärast seda jäi see spordiala mul pooleli.

Jooksuradadelt tõstespordini

Kui Elvasse elama tulin, hakkasin usinasti jooksma, Eesti järvedejooksu sarja jooksud said kõik läbi tehtud, ümber Viljandi järvejooksul olen osalenud 22 korral. Järvede jooksusari läks mul käima tänu sellele, et tegelesin mägimatkamisega. Matkamiste vahepeal tuli ju ennast vormis hoida, et järgmine mägimatk edukalt läbida ja selleks ma jooksin. Jooksusarjades osalemisega tekkis tore seltskond, kellega koos siis etappidel käisime. Mõnikord tuli suve peale kokku 21-22 jooksu. Nii, et mul on joostud ümber 22 Eesti järve. Aga vaat ümber Arbi järve jooksu pole ma veel teha saanud, pole järvedejooksu kavas.

Kõikvõimalikel metsajooksudel ja rahvaspordiüritustel sai ka palju käidud. Vene ajal jooksin ka maratonidel – Tallinnas, Vändras, Tartus, Rakveres. Olen osalenud üheteistkümnel maratonil.

Töökoht oli mul Elva EPT-s ja seal hakkasin ka tõstesporti harrastama. Leonid Semilarski oli tookord EPT vaneminsener, temaga koos käisime vanas EPT klubis treenimas. Seal lava peal oli tõstekang ja Semilarski juhendas. Võistlustel käisime ka, kus aga saime. Semilarski oli oma kaalukategoorias juba noorena kõva tõstja, mitmekordne Eesti noortemeister. Minul õnnestus sulgkaalus tulla Tartu rajooni meistriks. Võistlus oli Tartus tolleaegses EPA võimlas, seal keldris oli tõstmise treeningu saal ja seal toimus ka võistlus.

Olen osalenud ka VTK mitmevõistluses, seal võistlesime Enn Kanguriga, kumb rohkem lõuatõmbeid teeb. Ükskord oli lõuatõmbamise juures Enn kohtunikuks, jättis mul ühe tõmbe lugemata. Rekord oli mul 25 korda, nüüdki teen üle 20 ikka ära.

Elva võistlustel sai joostud nii 100 kui ka 800 meetrit ning lisaks krossijooks. Pikemad distantsid mulle sobisid. Ükskord olid Elvas jälle krossijooksuvõistlused, vist Tartu rajooni omad. Distants oli 2 km ühisstardist kõikidele vanuseklassidele. Olin kogu jooksu võistlejaterivi eesotsas ja peaaegu lõpuni juba võidumees, kui enne finišit pani Indrek Tobreluts minust mööda ja võitiski! Tobreluts oli tookord veel koolipoiss. Teinekord olin jällegi krossijooksuvõistlusel pikka aega esimene, aga tookord lippas üks tüdruk minust lõpus mööda. No mis sa teed ära!

Kõrgmäed said läbi käidud

Talvel olid Elva talimängud, seal oli ka reesõit kavas. Ega see ei olnud niisama liugulaskmine, seal oli oma tehnikamäng ka – igal võistkonnaliikmel oli ree peal oma kindel koht. See oli üsnagi meeleolukas ala, aga ka väga pingutustnõudev, sest regi tuli joostes üheskoos mäkke tagasi vedada ka. Eks sa vea tambiga regi üles – väga raske oli! Allasõidu ajal pudenes mõni jällegi reelt maha, oli ikka kadusid ka.

Kõige tähtsam oli minu jaoks ikkagi mägedes käimine, üksteist aastat käisin mägimatkadel. Kuni kõrgeima, viienda kategooriani sai ära tehtud, viimased olidki mul viienda kategooria matkad. Nõukogude Liidu kõrgmäed said kõik läbi käidud – Kaukasus, Altai, Alai, Pamiir, Tjan-Šan. Matkade vahepeal tegin jooksutrenni viis korda nädalas. Arvan, et kõva keskmine rahvasportlane võib minu kohta öelda.

Ega sellist spordihinge, eestvedajat ja juhti, nagu Richard Anton oli, enam ei ole ega tule ka. Siis oli hoopis teistmoodi aeg, nüüd on aeg teine, prioriteedid on teised. Teistmoodi käib spordi organiseerimine ja tegevus. Rõõmustada võib selle üle, et meil Elvas on väga tublid spordi eestvedajad Marek ja Evelin Pihlak, entusiastlikud kehalise kasvatuse õpetajad, treenerid, uhke spordihoone, kus eesotsas tublid noored mehed Madis Šumanov ja Priit Luik. Nüüd on see miljon kilomeetrit käsil, väga tore, head jaksamist kõigile!