Margus Salumets

Üle oma varju ei hüppa

Sündisin 23. septembril 1979. aastal, elasime Elvas. Esimesed reaalsed mälestused on Arbimäel Väike-Nõlvaku tänava hruštšovkast. Seal me olime – mina, vend, ema-isa, vanaema ja kaks tuba. Lastesõim – linnavalitsuse maja vastas praeguse Murumuna kõrval, Arbimäe lasteaed ja Elva algkool.

Kooliminek oli muidugi äge, ikkagi elu muutev sündmus – ranits, tindipott, sulepea ja koolivorm. Mulle sattus selline kirjutamisüritust saboteeriv sulepea, et käed olid sinised ja kuivatuspaber aina otsas. Esimene kooliaasta elasin sisse, püüdsin ja olin nagu teised, kõndisime vahetunni ajal käest kinni koridoris ringe, sest iga endast lugupidav inimene teeb nii. Esimese klassi venekeele tunde mäletan – Maša jest kaaša ja tuk tuk kto tam.

Teisel aastal olin kohanenud ja hakkasin ringi vaatama, mis siin siis lõpuks tehakse. Selle tagajärjel eraldati mind mu parimast sõbrast Kiurist ja pandi tüdruku kõrvale istuma. Tulemus oli, et lasin koos tüdrukuga tantsutunnist jalga ja jalutasime linna peal samal ajal kui Kiur tuljakut vihtus. Väga häbiväärne lugu igatahes.

Õpetaja Helbe Otsaga oli mul vastuoluline suhe. Ta oli parajalt karm, aga samas hoidis meid. Meie muidugi ei saanud siis sellest aru ja arvasime, et ta on ainult karm. Helbe saatis mind vahel ajalehti ostma, luges kopikad peo peale: ”Too Edasi, Rahva Hääl” ja võis mõni teinegi leht olla. Läksin hea meelega, sai tähtis olla ja tunnist ära. Pärast oli vaja seletada, miks nii kaua läks. No läks. Vahel ei jõudnudki tunni lõpuks tagasi. Lapse mõistus mõtles oma arust midagi kavalat välja ja arvas, et on väga kaval. Helbe võib-olla naeris endamisi, aga järgmine kord saatis jälle.

Oktoobrilapseks jõudsin saada ja märgi rinda ning miskil koondusel käia, aga aru ei saanud, mida nad siin istuvad ja rohkem vist ei käinud.

Maadlejat minust ei saanud

Kehalise tunnid olid, aga mida neis tehti, ei mäleta. Siis oli iga vahetund nagu kehaline kasvatuse tund, kui kell helises tormati välja ronimispuudele ja pärast tundi tagasi.

Suusatasime ja kelgutasime nagu tollal kõik lapsed, kui just haige ei olnud. Vahel viis isa meid Otepääle autoga suusatama-kelgutama ja siis oli lõbu laialt. Liikusime niigi palju väljas, mingit kindlat trenni kui sellist ei osanudki tahta ja ei olnud tarviski. Hiljem kui vanemaks sain, selgus, et looja oli mulle otsustanud nuhtluseks saata ülekaalu. Lemmiksöögiks oli Orissaare sai ja pudel piima. Mingi hetk, kui vats igale poole ette jäi, käis ema Elva maadlustreeneri Mati Tamme jutul ja see võttis meid trenni. Või noh, ei öelnud vähemalt, et paksud ärge tulge.

Maadlussaal oli koolimaja keldris, maadlusmatid olid maas. Mattide alla oli kusagilt kõvasti vett uhanud ja need haisesid ja hallitasid, aga see ei seganud kedagi, maadelda oli vaja. Üks vanem maadleja siis solgutas paksukest vähe aega ja seejärel pandi võistlustele minejate nimekirja. Sõidutati bussiga Tartusse ja öeldi, et anna minna. Mina ei andnud, sest kartsin. Siis sõidutati bussiga koju tagasi ja oligi võistlustel käidud. Maadlejat minust ei saanud.

Korra osalesin ka mingil Elva jooksul. Hirmus müdin oli ümberringi kui rahvas tormas. Äge oli.

Esimene medal ja nii ta tasapisi algas

Olin juba üheksane ja lühikese Käärdi perioodi järel Nooruse tänava vastvalminud kortermajja elama määratud. Ja siis ühel päeval tulid vend ja naabripoiss Orlovski Siim teatega, et nemad pannud end rattatrenni kirja. Ega nad sellest midagi ei teadnud, lihtsalt võidusõiduratast tahtsid saada. Mina tahtsin ka ja käisin minagi seal ära. Kalmus Jüri andis mingi blanketi, mille käskis ära täita, vanematelt ja klassijuhatajalt loa võtta, et nemad nõus on ja tagasi tuua. Kartsin kõvasti, et Helbe Otsaga tuleb kaikavedu, aga üllatavalt ei tulnud.

Esimene võistlus oli Talikrossivõistlustel sisaldunud ümber Arbi järve jooks. Väikesed ja paksud jooksid ühe ringi, teised rohkem. Lidusin stardist minema ja saja meetri pärast oleks tahtnud lumehange külili visata, sest võhm oli väljas, aga ei söandanud, sest teised nägid. Tiksusin siis kuidagi selle ringi ära, veremaitse suus. Kui hakkasin koju minema teatati, et olen võitnud medali. Täitsa päris medali. Sain medali kaela ja ei osanud seisukohta võtta – olin ju ometi oma meelest väga väsinud ja aeglaselt jooksnud, et medalisaajad ju ometi nii ei tunne. Aga medali sain, ehk teisi osalejaid minu klassis polnud. Ei jaganud ööd ega mütsi vanuseklassidest ja sellest kõigest. Koju oli muidugi väga uhke minna. Vend sai ka medali, ilmselt natuke suuremate paksude klassis.

Nii ta tasapisi algas. Trennis oli pearõhk ühisel tegemisel. Ega kümneaastast ei kannatagi üksi kusagile saata, kaob ära. Nõnda läks mitu aastat. Suviti käidi Otepääl laagris. Olen Otepäält kaugekõne Elvasse teinud, sest ikkagi teine rajoon. Broneerisin päeval aja ja õhtul pugesin viisakamad riided selga ja helistasin vanaemale, et hellõu, tervitusi Valga rajoonist. Kümme aastat hiljem helistasin Kreekast Thessalonikist taksofonist sama hellõu ja see oli palju lihtsam. Inimkond ikkagi areneb.

Emale suur kiitus, et ta jaksas meiega lõpmatuseni väljas käia. Staadionil ja metsas ja kus iganes. Kui keegi imestas, kes need keset Kesk tänavat hüppenööriga hüppavad, siis need olime meie. Isa oli rohkem selline vaikne toetaja. Tal polnud suurt aegagi meiega staadionil liivakasti hüpata, majaehitus oli pooleli ja päevatöö veel teha. Vanaema elas väga kaasa. Iga väikese nupukese lõikas ajalehest välja ja pani tallele. Hiljem sain kõik endale ja olin tänulik.

Fännati kohalikke legende

Sport on teater, sportlastele meeldib et neile kaasa elatakse, olgu see siis kes tahes. Sa ikkagi oled harjutanud ja võistlustele lähed näitama kuidas su harjutamine vilja on kandnud. Mida rohkem kaasaelajaid seda parem. Mina olen loomult tagasihoidlik ja rohkem endassetõmbunud, kuid mullegi meeldis kui rahvas raja kõrval lõugas. Eestis oli seda vähem, aga hiljem Prantsusmaal ja Itaalias kõvasti.

Mingi hetk kui silmad juba peaaegu lahti olid läinud, hakkasin tajuma ka maailma enda ümber, et mujal ka tehti sporti ja sõideti rattaga võidu. Meil selliseid supereeskujusid ehk polnudki. Pigem fännati niinimetatud kohalikke legende. Kes oli Nõukogude Liidu ”hullukoondises” 200 km lumes lühikeste pükstega võidu sõitnud ja sedamoodi sangarid. Hiljem tulid teadagi maailma suured ässad nagu Indurain ja teised, aga meie arvates nemad lühikeste pükstega 200 km võidu ei sõidaks, nii et lühikeste pükstega sõitnu oli pikka aega number üks edasi. Kes see oli ei tea. Keegi oli.

…ühel heal päeval ei teinud enam trenni ja kõik

Eesti hakkas mingi hetk liiga väiksena tunduma. Sõidad, võidad ja mis edasi? Nägin ju mis mujal toimus ja hirmsasti oleks ka tahtnud seal olla. Ja siinkohal ma ei tabanudki ära, et olin teinud ühe suure vea. Olin mingist hetkest alates seadnud spordi oma elus konkurentsitult kohale number üks. Kõik muu tuli selle järel. Mingi aja see toimis, kuid kui inimene saab vanemaks ja avanevad uued võimalused ja ahvatlused, on raske nendega toime tulla. Ehk oleks natuke lõdvemalt võtmine kasuks tulnud või siis ei.

Esimene tagasilöök oli Rootsi profiklubi põhjaminek enne kui see toimimagi jõudis hakata. See oli kõigest üks klubi. Klubisid on sadu ja tuhandeid, aga mulle see oli nagu maailma lõpp, mille järel ei tule midagi. Olin nagu kõrvaleheidetu, hüljatu ja mahakantu. Seejärel läksin Prantsusmaale. Õnneks läksin hooaja keskel, ei olnud vaja väga pikalt ”katsetada”. Järgmisel aastal oli juba teine lugu. Polnud lihtne kuude kaupa konutada 300 inimesega külas, kus mitte midagi ei olnud ja kuhugi minna ka ei olnud. Juhe jooksis täiesti kokku.

Üldistavalt – tulin jaanipäevaks Eesti meistrivõistlustele ja Prantsusmaale tagasi enam ei läinud. Oleks võinud minna, aga mitte niimoodi kuudeks. Ma ei olnud selleks valmis. Ning sellist raha polnud, et vahepeal Eestisse tulla. Lihtsalt ühel heal päeval ei teinud enam trenni ja kõik. Üheksa kuud hiljem hakkasin uuesti liigutama. Jõudsin veel Itaalias olla mingi aja, Soomeski Turu spordiliiduga, siin ja seal käia, aga see oli juba pealelõunane tiksumine. Muidugi see, et stabiilset sissetulekut polnud, mõjutas lõplikku loobumist. Raha ei olnud ja keegi seda sulle niisama ei anna ja ei peagi andma. Päris mitu aastat piinas tagantjärele hinge, aga mis sa teed. Üle oma varju ei hüppa. Õnneks enam ei kripelda. Mul on kolm imeilusat tütart: Anette, Emma ja Anni, kes on tänasel päeval kõik number ühed mulle.

Kõik tulemused on olulised

Sportlaskarjääri kaalukaimad tulemused on minu jaoks kõik tulemused. Auhinnalistest teadagi 1997. aasta maailmameistrivõistluste kolmas koht. Noorte olümpiapäevade grupisõidu viies koht. Põhjamaade meistrivõistluste grupisõidu viies koht. Kõik need on juunioride klassis. Tartu rattaralli võit aastal 1995 oli esimene selline suurem šokk, et kas mina ka võin!? Ilmselt siis võisin. Ning kõik muud võistlused, olid need ju tolle päeva kõige tähtsam sündmus.

Soovitusi algajatele ehk selles suhtes on raske anda, et kuidas midagi spordiliselt teha, pigem vajaksid tippsporti pürgivad noored nõu ja suunavat kätt, kuidas spordivälist aega ja sporti ennast mõistlikult ühendada. Et kaalukausid püsiksid tasakaalus.

Aastal 2006 kolisin Soome. Hetkel elan Uuraisel oma tagasihoidlikus osmikus ja kütin talveks vahelaele talvituma kippuvaid hiiri. Töötan metsandusalal metsamasina peal ja olen sellega väga rahul. Iseseisev töö, keegi ei hinga kuklasse, ise tead mis, mida ja millal teed. Kuulan päevad läbi audioraamatuid ja lähen järjest targemaks.