Maarja Kuuskvere (Vuin)

Pere kõrvalt spordi tegemine on suur väljakutse

Olen sündinud 21.aprillil 1988. aastal Tallinnas. Asusime elama Elvasse pärast minu sündi. Mäletan, et maja ümber sai joostud ja mängitud väga palju. Maja juures sai sõidetud väikese jalgrattaga, seejärel oli suurem jalgratas abiratastega ning poisid naersid, et ma ei oska veel ilma abiratasteta sõita. Võtsin endale eesmärgiks kohe abiratastest lahti saada, esialgu võttis isa ühe poole ära, seejärel teise ning kõik need harjutushetked Eha tänava mäel on kustumatud mälestused, sest need sisaldasid nii palju tahet, eesmärgi täitmist ja „näete ma sain hakkama ja tegin ära“ tunnet.

Võttes lahti diplomite kausta, leian sealt oma esimese diplomi, kus olen saavutanud orienteerumises esikoha, tänaseni tegelen orienteerumisega ja väga lähedane on jalgrattaorienteerumine, kus mul õnnestus lõpuks üle mitmete aastate Tallinna meistrivõistlustel saavutada 2021. aastal esikoht.

Mingil hetkel osalesin kergejõustiku treeningutel Margit Aidla käe all, kus ma ei tundud ennast kergejõustiku aladel kõige kodusemalt, kuid olen kindel, et sealt sain väga palju erinevaid osavust, tasakaalu, jõudu ja kiirust vajavaid elemente jalgrattasõidu jaoks. Margit motiveeris ja kutsus osalema Tartumaa meistrivõistlustel krossijooksudes, kus õnnestus võistkonnaga mitmel korral võita. Mingil hetkel läks mu vend jalgrattatreeningutele ning ta sai sõita uhke jalgrattaga, kus käike tuli vahetada raami pealt. Tegime siis kord Eha tänavalt tulles ja Pikalt tänavalt alla sõites võidu ning ma suutsin olla eespool.

Osalesime 2000. aastal Elva XV rattapäeval, kus saavutasin 11-12 -aastaste vanuseklassis I esikoha. Osalejaid polnud kindlasti palju aga mulle meenub, et ring, mida tuli sõita, läks muusikakooli mäe juurest alla ja suunaga raudteejama poole. Ainuke ja viimane kord kui minu teada sealtkaudu võistlusrada läks. Pärast finišit nägin ma esimest korda Arno Läänet ja ta kutsus mind trenni. Esimene trenn oli kuus kilomeetrit Hellenurme suunal. Pärast trenni ei saanud ma mitu päeva astuda ega istuda, sest lihased olid nii valusad. Kuid läksin juba pärast suuremate valude kadumist jälle trenni. Alates 2001. aastast osalesin ma juba maantee-, maastiku-, ja trekisõitudes.

Kindlasti on oma osa minu sporditee valikul minu perel. Minu vanaisa oli tennisist ja mängis Nõukogude Liidu tasemel. Ema liikumishuvist sain ka teada, kui tuli jutuks, et ta käis igal hommikul jooksmas, ärgates selleks kell kuus hommikul. Kuulasin suurte silmadega ja mõtlesin, et nii vara mina sporti elu sees ei jõuaks teha. Mina pidin isegi enne võistluspaika saabudes oma tunnikese und kätte saama, et pea oleks selge ja varajasest ärkamisest poleks uni silmas.

Pere on mind alati toetanud stardimaksudega, jalgrattariietega ja jalgratastega või muude sporditarvetega (suusavarustus, botased, spordiriided jne.). Suurimad tänud alati emale, kes mulle valmistas hommikuti enne võistluseid putru, tegi võileibu ja andis banaane kaasa.

Pärast Elva Gümnaasiumi lõpetamist 2007. aastal asusin õppima Tartu Kutsehariduskeskusesse rekreatsioonikorraldust. Tartu Ülikooli kehakultuuri ja spordi teaduskonda aitasid mind Eesti meistrivõistlustelt teenitud medalid, õpingud toimusid aastatel 2009 -2020 ja lõpetatud sai magistrantuur õpetaja kutse suunal. 



Läbi väljakutsete ja valu spordirajal

Sport on nüüdseks olnud ja jääb minu jaoks valusaks teemaks. Ma tahan ja pean iga päev liikuma, sest muidu vererõhk langeb, lihased ja liigesed võivad üsna kiiresti hakata valutama lihtsalt mitte millegi tegemisest. Lisaks pean ma jälgima kellaajaliselt toitumist ja jooma päevas hommikul ühe kohvi, et ei tekiks migreeni. Nagu ülikooli loengutel üks õppejõud ütles, et kui sportlane ei saa vaimselt ega füüsiliselt midagi teha, siis ongi kõik läbi, absoluutselt kõik. Ja tundub, et see, et sport minuni jõudis aitab toetada mind minu tervisehädade juures.

Kuigi spordile tõmbas mitmeks aastaks kriipsu peale 2006.aastal toimunud autoavarii, siis tuli jälle õppida käima läbi valu. Mäletan, et võtsin ette esimese pika jalutuskäigu kohe Eha tänavalt Kirde tänava lõpuni Tartu maantee suunas. Suutsin liikuda 900 meetrit ühe tunniga aga sellele ma ei mõelnud, et tagasi on ka vaja ju saada. Seega tulin tagasi terve tee nuttes, kuid sisendasin endale – „ma ei anna alla“. Mõtteis oli vaid üks mõte – et saaks jälle jalgrattaga sõita, kuid esialgu tuleb alustada väikestest sammudest. Minul läks kaks-kolm aastat, et suudaksin ilma seljavaludeta jälle sõita. Aastal 2009. sain endale kergema jalgratta ning autasuks olid väga mitmed erinevad medalid erinevatelt võistlustelt.

Aastal 2013 haigestusin puukborrelioosi, mis lõi mind rivist välja mitmeks kuuks. Jäin seejärel rasedaks ning 2014.aasta maikuus mõtlesin, et on hea mõte sõita Tartu Rattaralli lühikest rada, olles ise kuuendat kuud rase. Arst keelas pulssi üle 140 lasta , kuid enesetunne oli hea ja pulss oli üle 140 mitmel korral. Kuid siis öösel hakkas trall pihta, ei saanud üldse aru mis toimub, kuid läksin kohe kontrolli ja sain teada, et laps otsustas ennast ümber keerata. Siis sain aru, et rasedana ei tohi pingutada, kui ikka arst on öelnud. Õnneks keerasin ma ta enne sündi õigetpidi tagasi, olles ise poolteist tundi töö juures põrandal köögis. Arst oli õpetanud, kuidas teda pöörata kui trall jälle pihta hakkab. Sündis meie esimene laps Eliise. 


Sportlasena, kes on harjunud peaaegu iga päev treenima, tahtsin väga uuesti tegutsema asuda juba pärast sünnitust. Läksin esimesele pikale ringile Lasnamäel külmade sügistuultega ning sain rinnapõletiku. Pärast seda saabus depressioon. Kuna olid probleemid lapse toitmisega, siis minu enda kaal ei tahtnud sugugi 78 pealt minna tagasi 60 juurde. Hakkasin matkama, jalutama ja igatsesin jalgrattasporti. Osalesin vahepeal ka mitmetel väikestel võistlustel. Aastal 2016 sündis väike Robert ja aasta hiljem alustasin Tartu Ülikoolis magistriõpinguid. Ühe lapsega siis lõpetasin bakalaureuse ja teise lapsega magistrantuuri. Pere kõrvalt õppida ja sportida on suur väljakutse.

Elu kõige raskem trenn

Enamasti sportisin ma üksi, kui tunnid lõppesid, läksin kohe trenni. Poistega trennis käimisel olin ma enamasti ikka ainuke tüdruk ja pidevalt oli mingi tögamine. Tundsin trennis puudust sõbrannast, kuid eks aeg ja spordiala tegid oma töö.

Pärast avariiaastat 2007. aasta varakevadel sattusin ühel treeningul kaasa minema Tartu Ülikooli Spordiklubi poistega Elva-Külitse-Tartu-Pangodi-Elva sõidule, kus Caspar Austa sõitis kaasa. Minul oli Külitse juures nii raske, et ma lõikasin sealt ning mingi aja pärast jõudsid nad mulle järele. Oli see aeg, kui ma soovisin uuesti naasta jalgrattasporti. Austa küsis mitu korda, kuidas mul olla on ning kas jõuan ning andis mulle isegi mingi batooni söögiks. Vahepeal võeti ka tempot maha. Sellest raskest sõidust, mis polnud kilomeetrite poolest väga pikk, kuid oli kiire trenn, sai uuesti alguse minu sporditegemine, seda vaimset toetust oli sellel hetkel vaja. Tulin koju, istusin kogu oma rattariietusega lihtsalt diivanile ja käed värisesid, üle taldriku serva sõin venna valmistatud praekartuleid. See oli kindlasti minu elu kõige raskem trenn.

Olulisematest tulemustest on ehe mälestus teine koht ühelt Tartu Rattarallilt, aga kuna mul oli kiip miskipärast jalgrattal tagurpidi, siis registreeriti kolmas koht. Andrus Ansip sõitis minuga ühes grupis ja kinnitas, et me sõitsime terve tee koos, sest teistest ajavõtu punktidest minu nime ei leitud. Suuresti jääb meelde ka Eesti Meistrivõistluste maastikurattamaraton, kus saavutasin N-eliit klassis teise koha. Ehedaim tunne jääb meelde naiste paarissõidust Jõulumäel, kus saavutasime Eesti meistrivõistlustel teatekrossis Laura Lepasaluga esikoha suhteliselt napilt.

Tunnustusest rääkides, oli alati pärast võistlusi heameel, kui hea koha saavutamise puhul sõbrad ja tuttavad õnne soovisid. Olin närvis, kui lähedased olid võistlustele tulemas, aga ei tulnud, sest mingist hetkest ei käinud nad enam võistlusi vaatamas. Nüüd aga naudin alati väga, kui minu pereliikmed mulle kaasa elavad.

Alati oli meeldiv, kui sain Elva linnalt, Tartumaa Spordiliidult ja Eesti Jalgratturite Liidult tunnustuse parimate tulemuste eest jalgrattaspordis. Need tiitlid olid minu käes Eestis juunioride taseme lõpuni. Tänan südamest Arno Läänet ja Jüri Kalmust koos minuga toredatel treeningutel ja rasketel võistlustel osalemise eest.

Sportides tuleb aktsepteerida isikupära

Aktiivse (tipp)spordi tegemise lõpetasin, sest minu parem põlv ei teinud minuga enam koostööd – liigesevedelikku on vähe ja alles 2019. aastal avastati kõhres mõra ning vaevab aegajalt luuümbrisepõletik. Taastusravi sellele protsessile on valulik ning aeganõudev ja kuna algas pereelu, siis spordi tegemine polnud enam number üks.

Praegu olen liikumisõpetaja Aruküla Vabas Waldorfkoolis ja Vaida Lasteaias ning Kehras olen eelkooliealiste käsipallitreener. Mul on iga päev liikumist, kuid kõhremõra ja luuümbrisepõletik ei lase mul maksimaalselt kõiki asju kaasa teha, seetõttu pean pidevalt lihashooldust tegema, et valusid ei oleks. Muidugi kõige tähtsam on õpilastesse motivatsiooni sisendamine, et nad ka tulevikus iseseisvalt oskaksid sportida. Ma soovin näha laste silmis rõõmu, et nad on hakkama saanud ja andud endast parima.


Algajatele on kõige raskem saada selga spordiriided, et üldse sportima minna. Neile soovitan teha koormustesti ja kindlasti kontrollida jalataldade seisukorda, sest kui maja vundament on viltu, siis on ka maja viltu ja hakkavad igasugused probleemid ning valud. Vanematele inimestele soovitan hoolitseda igakülgselt oma vaimse seisundi eest ja siis keskenduda füüsilisele. Vitamiinid, uni, lihashooldus ja nii edasi.

Kindlasti olen ma nüüd teadlikum, et iga sportlase organism on individuaalne, vaid temale omane. Minu lihased vajavad väga head soojendust, praegu ma venitan ning masseerin lihaseid rohkem. Siit tuleb teadmine soojenduse, venitamise ja masseerimise tähtsusest. Pluss muud tänapäevased lihashooldused.

Hetkel on mul hea meel, et Elvasse on tehtud spordihoone, kus ma pole veel käinud, aga see on vinge. Tore kui ujula tulevikus ka valmis saaks, kus on mitmeid radasid ning see hakkaks ka rahaliselt sisse tooma, et ujula ennast ära majandada saaks. Lisaks on mul hea meel, et Elvas tegeletakse jalgrattaspordiga ning südamest loodan, et trenni tuleb rohkem tüdrukuid, see on mitmekülgne, ei sõideta vaid jalgratastega. Elva jääb alati minu jalgrattaspordi südamelinnaks ning sõidan alati meeleldi erinevaid vanu tuttavaid jalgrattaradu vanemaid külastades.