Kertu Kalmus

Kalmuste pere pesamuna: kui isaga koos tööle sai, oli põnevust palju

Ei pääsenud ka mina, Kalmuste pere pesamunana, spordist. Mitte, et ma oleks nii väga seda tahtnudki. Päris tillukesest peale teadsin, et isa Jüri on üks tähtis treener. Erika Salumäe treener. Ja kuna olümpiamängude aegu vaatas Erika kullasõitu terve pere, siis mäletan minagi seda uhket tunnet, mis kullasajuga kaasnes. Mõtlesin, et kui Erika juba nii kõva tegija on, siis peab mu isa vähemalt pooljumal olema, et tal selline õpilane oli. Nõnda arvasin ma lapsearuga ennastki suureks rattaspetsialistiks olevat, sest ju peab midagi sellest ikka geenides ka olema.

Aeg-ajalt pääsesin lasteaiast, kus mulle nagunii väga ei meeldinud, ja sain isaga tööl kaasas käia. Ühekorra mäletan, et väänasin lasteaia õuel veidi jala välja ning suur oli rõõm, kui ma seepeale sain isaga tööle minna, sest nii väike laps ju üksi kodus olla ei tohtinud. Tal oli parasjagu Tartu päev. Ehk siis niipalju, kui mina aru sain, tähendas see kuskil Tartu (minu teada) limonaaditehase läheduses jalgrattatöökojas paar tundi ootamist, kuni paps tööasju ajas, siis Rukkilille poes saia, limonaadi ja kohupiimakreemi ostmist ning seejärel nende söömist Toomemäel. Palju parem päev, kui lasteaias passimine, kas pole?

Mulle meeldis spordikoolis. Minu ajal asus see Elva gümnaasiumi keldriruumides ning seal oli alati nii põnev ja natuke õudne ka. Mulle meeldis rattatöökojalõhn ja mõnus jahedus, mis seal keldris aastaringselt valitses. Pikk koridor, mis tavaliselt oli suuremas ulatuses kottpime ja mille lõpus asus saun, oli see „natuke õudne“ osa isa tööjuures olemisest, sest õudukate fännina ja elava kujutlusvõimega lapsena oli seal pimeduses õde Liisuga võidu jooksmine alati põnevusjudinaid tekitav. Mine tea, mis või kes seal pimedas veel võis olla.

Rattavõistlustel kohtunikuks

Rattaga õppisin ma sõitma üsna vara. Olin kas kolmene või neljane ja hirmus uhke, kui sain täiesti uue jalgratta. Eriti uhke olin, et selle peal oli punase Sõnni pilt. See tundus mu meelest vägev. Ema ja isa näitasid esialgu kodumaja ees natuke ette, kuidas rattasõit käib. Sealt edasi pusserdasin ise edasi. Käisin iga päev ümber maja „rattaga sõitmas“, kuniks ühekorraga oskasingi päriselt sõita. Ma ei mäleta, et oleksin eriline kukkuja olnud. Seni, kuni sõita oskasin, hoidsin jalgu õhus ning kui ratas peatuma hakkas, panin need maha. Tasakaal käes, sõitsin nagu vana kala. Siis mulle enam eriti kodu ümber sõitmisest ei piisanud, tahtsin ikka isa tööjuurde sõitma minna. Läksin ka, koos õde Liisuga, aga ka üksi. Ajapikku jalgrattad vahetusid, aga pole seni kuskile kadunud. Praegugi ootab ratas koridoris.

Ei pääsenud minagi jalgrattavõistluste juures rajakohtunikuks olemisest, numbrite üles kirjutamisest, suuremate võistluste tarvis numbripakettide kokku panemisest, võistluspäeval nende välja jagamisest ega ka Tartu rattarallil Elva toidupunktis võistlejatele spordijoogi, hapukurgi, leiva ja soola jagamisest. Vahepeal oli jagada ka rosinaküpsiseid. Loomulikult sai selle töö eest alati palka ja olin taaskord uhke, et saan oma eriti tähtsa treenerist isa heaks tööd teha. Rattakrosside ajal ei lõppenud töö kunagi finišiga. Pärast võistlust tuli mul oma protokollid ka arvutisse toksida ja see mulle meeldis samuti.

….mõnus rammestus ja rahulolu hinges

Koolis mulle kehaline kasvatus nii väga ei meeldinud. Seal pidi mängima korvpalli, mis oli mu meelest õudusunenägu, arvestades mu kasvu ja et ma üldjuhul võisin nagu poolearuline palli korvi poole loopida, aga sisse seda ikka ei saanud. Samuti ei meeldinud mulle rahvastepall, sest see tundus lihtsalt agressiivne. Jalgpall seevastu oli päris tore. Ja eriti tore oli riistvõimlemine – rööbaspuud, matid, kitsed. Samuti uisutamine, suusatamine. Uisutama õpetas mind samuti isa. Arbi järvel. Ja uisutada meeldis mulle nii väga, et vahel kõndisin, katikud uiskude all, isegi kodust järvele ja pärast tagasi. Ei hakanud saapaid vahepeal jalga panemagi.

Ujuma õppisin aga ise. Isal polnud võistluste ja treeningute tõttu mahti rannas käia ja ema ei osanud ujuda. Ta küll üritas mind koos mu ristiema Helle-Maritiga paisuka vees ujuma õpetada, kuid sest polnud tolku midagi. Nii ma võtsin mingi raamatu, kus oli ujumisõpetuse teooria, lugesin, kuidas olla, mida mõelda ja vees tunnetada. Lugesin seda, analüüsisin hirmsasti, harjutasin ja siis ükskord lükkasin end Verevi vees redelilt lahti ja ujusingi. Jummel, kui õnnelik ma olin. Pärast seda elasin suviti rannas.

Mis puutub veel Elva kevadistesse rattapäevadesse, siis neil sai lisaks kohtunikurollile alati ka võistlejana osaletud. Käisin teises klassis, kui oma vanusegrupis võistluse võitsin. Ise olin siis muidugi jälle sama vinge tegija kui Erika Salumäe.

Et rattapäevadel korraldas spordikool ka perekondlikus arvestuses võidusõite, siis mäletan ühte kevadet, kus osalesime suure Kalmuste tiimina: vanaisa Harald sai kodust välja aetud, ema Aili oli kohal, mina, õde Liis ja teise õe, Inga lapsed Sandra ja Jüri-Jürgen samuti. Sõit algas staadionilt ja kulges mööda Valga maanteed mingeid väikseid tänavaid pidi staadionile tagasi. Pool statkaringi sõidetud, lagunes Sandra ratas ära – kett tuli maha. Aga me ei andnud alla, lõpetama pidid kõik. Nii kolis Sandra ema pakikale ja jätkas ulgudes seal. Vanaisa kulges uhkelt ja rahulikult ees ja meie ülejäänud ähkides-puhkides järel. Minu teada olime me tookord kas ainus spordipere võistlustel või olime me kõige suurem, sest võistluse me panime igatahes kinni. Mis siis, et jõudsime oma killavooriga finišisse vist üsna viimastena. Uhked olime me enda üle ikka.

Kui Elvasse jõusaal tehti ja vanust piisavalt oli, ei jäänud sealgi käimata. Trenn oli korralik ja mitte ainult. Trenni kõrvalt sai gümnaasiumi ajal ka jõusaalis administraatorina tööl käidud. Et jõusaal asus spordikooliga ühes majas, kui mitte öelda samas keldris, siis oli jällegi äge peaaegu nagu isaga koos tööl käia. Vahel, kui isal olid pikemad õhtud, sai vähemalt temaga koos töölt koju minna, mõnus rammestus ja rahulolu hinges.