Karmen Alnek
- Juunioride maailmameister laskeorienteerumises 2009. aastal.
- Rahvusvahelisel regatil Croatia Open 2016. aastal individuaalne esikoht naiste sõudmise kergkaalus ja naiskondlik esikoht W8+ Eesti koondpaadiga.
- Mitmekordne Eesti meister naiste kergekaalu sisesõudmises.
- Kahekordne Eesti meister sõudmises Nkk1x paadiklassis.
Talendikas multisportlane – jooksu- ja suusaradadelt veespordini
Olen sündinud 4.märtsil 1989. aastal Tartus ja esimeses klassis käisin Tartu 14. Keskkoolis. Siis kolisime perega Elvasse ja teise klassi läksin juba Elva Algkooli. Põhi- ja keskhariduse omandasin Elva gümnaasiumis ning pärast kooli lõpetamist 2008. aastal asusin õppima Eesti Maaülikoolis geodeesia erialal, kus õppisin 2013. aastani ning omistasin magistrikraadi.
Orienteerumine, kergejõustik, laskesuusatamine
Esimesed kokkupuuted orienteerumisspordiga olid mul väga noorena, sest pere tegeles orienteerumisega ning seetõttu sai ka ise juba väiksena metsas käidud ja 6-7aastaselt võistlemisega alustatud. Orienteerumas käimine on kindlasti mõjutatud sellest, et mu vanemad olid seotud selle alaga. Ka mu vanaema tegeleb orienteerumisega ja seega olen meie peres kolmandat põlve orienteeruja.
Kui Elvasse kolisime, siis tuli mul kõrvalalana ka kergejõustik, treeneriks Margit Aidla. Kergejõustikus sobisid pikamaadistantsid ja murdmaajooksud. Usun, et just tänu orienteerumisele sobisid ja meeldisid pikemad jooksud paremini. Ka minu vend Kalev [Ermits] käis kergejõustikutrennis, aga kui ta läks laskesuusatamisse, siis 8. klassis otsustasin ka mina minna laskesuusatamise trenni treener Rein Pedaja juurde. Seal käisin kuni gümnaasiumi lõpuni, kuid siis viisid õpingud mind Tartusse ja polnud võimalust enam Elvas trennis käia. Nii kergejõustiku kui laskesuusatamise kõrvalt tegelesin ikka orienteerumisega.
Orienteerumisest tooksin välja 2009. aasta, sest siis õnnestus mul kolmelt Eesti meistrivõistluselt võita üks hõbe ja kaks pronksmedalit N20 klassis. Orienteerumisest on jäänud ka üks võistlus kripeldama. See oli 2005. aastal Eesti meistrivõistlused lühirajal, kus paar punkti enne lõppu juhtisin järgnevate võistlejate ees üle kolme minuti, kuid võtsin kogemata vale punkti ja minu tulemus arvesse ei läinud. See võistlus otsustas, kes pääsevad Euroopa meistrivõistlustele ning kahjuks selle vea tõttu ma sinna ei pääsenud. Et olen tegelenud orienteerumisega juba lapsest saati, siis on erinevatelt võistlustelt tulnud auhinnalisi kohti palju ja eriti on rõõmu valmistanud osalemised Eesti koondise eest Baltimaade karikavõistlustel Baltic Cup.
Sõudmine pani silma särama
Juhtus aga nii, et 2009. aasta sügisel Tartus Emajõe ääres joostes nägin jõel sõudjaid ning tekkis huvi ja tahtmine seda spordiala proovida. 2010. aasta veebruaris alustasingi SAK Tartu [Sõudmise ja Aerutamise klubi] ridades sõudmisega Piret Piiroja juhendamisel. Põhiliselt sai sõidetud W2- (üksikaeruline kahepaat) paadiklassis ning 2015. aastast kuni tänaseni Tallinna Sõudeklubis treener Aleksei Lipintsov juhendamisel LW1x (kergekaalu ühepaat) klassis. See oli spordiala, mis mulle kohe alguses silma särama pani ja olin kindel, et see on ala, millega tahan edasi tegeleda. Sõudmine on väga tehniline spordiala, selle omandamine võtab aega ja vajab kõvasti treeningtunde. Olen siiani väga rahul, et just sõudmise kasuks otsustasin ning sellele keskendusin.
Töö on Eesti Kaitseväes
Hetkel ma ei võistle, sest 2020. aasta augustis sündis perre tütar, kuid kindlasti on plaan uuesti võistlema hakata. Töötan Eesti Kaitseväes tegevväelasena ja selle töö kõrvalt regulaarselt treeninguid teha väga ei saa, kuna on perioode, kus tuleb tihti nädal või paar metsas olla. Peab aga ennast vormis hoidma, et oleks jaksu metsas tegutseda ning ära teha üldfüüsiline test (kätekõverdused, kõhulihased ja 3,2km jooks). Päris tihti on ka tööpäeval ette nähtud sporditegemine ning on võimalus osaleda erinevatel Kaitseväe meistrivõistlustel.
Sport on kindlasti mind muutnud töökaks nii spordis kui tavaelus ja lisanud sihikindlust, et kui midagi tahta, siis selle nimel tuleb tööd ja vaeva näha ning nii tulevad ka tulemused.
Kas mul spordis ka midagi kripeldama on jäänud? Võib-olla natuke see, et oleksin võinud sõudmisega varem alustada, oleks olnud lihtsam õppida ja omandada seda tehnilist ala.
Tiitlivõistluste medaleid mitmelt alalt
Kaalukamatest tulemustest rääkides oli tähendusrikas kindlasti esimene medal sõudmises, pronksmedal U23 vanuseklassis N1x paadiklassis 2011. aastal, sest see tuli nagu välk selgest taevast, mida oodata ei osanud. See tuli kõigile üllatusena, sest olin alaga veel vähe tegelenud ja ühepaadi tasakaalu leidmine on eriti keeruline. Minu üks parimaid tulemusi on sõudmise rahvusvahelisel võistlusel Croatia Open Horvaatias 2016. aastal saavutatud esikoht naiste kergkaalus (kuni 59kg) ja samal päeval võitsime W8+ Eesti koondpaadiga samuti esimese koha.
Üks põnevamaid medaleid on mul võidetud 2019. aastal sellisel huvitaval alal nagu Eesti meistrivõistlused jalgsimatkatehnikas, kus saavutasime võistkonnaga teise koha Kuu aega enne võistlust polnud ma sellisest alast kuulnudki ning paar päeva enne sai natuke sõlmi ja laskumist harjutatud. Võistlus ise aga oli väga põnev, mitu korda sai pangalt laskuda ja erinevaid ülesandeid lahendatud.
Kuna olen ka erinevatel seiklusspordi võistlustel käinud, siis üks hirmsamaid asju on olnud pimedas jääkülmas vees maa-aluses truubis paarikümne meetri läbimine. Samas on need võistlused olnud põnevad ja olen saanud minna kohtadesse, kuhu muidu ei satuks, näiteks Narva Kreenholm.
Oma senises spordikarjääris pean oluliseks ka 2009. aastal Belgias laskeorienteerumises saavutatud juunioride maailmameistri tiitltlit sprindidistantsil ning 2013. aastal valiti mind Elva parimaks naissportlaseks. On ikka uhke tunne küll olla oma kodulinna parim.
Tuleb pingutada ja proovida erinevaid alasid
Minu soovitus oma sporditeed alustavatele noortele on see, et tasub uskuda endasse ja sellese, mida teed. Usin harjutamine ja kõva töö toob edu ning kui kõik kohe ei õnnestu, siis pingutada veel rohkem. Tuleb proovida ka uusi asju, et leida ala, mis tõsiselt meeldib ja huvi pakub.
Elva spordil hoian silma peal ja elan väga kaasa Elva sportlastele. Usun, et Elvas on nüüd veel paremad võimalused sportimiseks võrreldes sellega kui mina Elvas koolis käisin. Tore on jälgida, kuidas linn on spordi osas edasi arenenud. See on alati Elva juures meeldinud, et saab väga hästi harrastada nii nii suve- kui talialasid.