Karl Mustjõgi

Tuleb vaadata tulevikku hetke parima äranägemise järgi

Sündinud olen 4. jaanuaril 1995. aastal Tartus. Koolieelsel ajal elasin Elvas Arbimäel ja käisin lasteaias Õnneseen. Põhikooli lõpetasin Nõos, järgnesid õpingud ja treeningud Audentese Spordigümnaasiumi Otepää filiaalis kahevõistluse alal aastatel 2011 – 2014. Pärast spordigümnaasiumi lõpetamist õppisin ühe aasta Coventrys Ühendkuningriikides, ülikoolis Coventry University (Mechanical engineering). Jätkusid bakalaureuse ja magistriõpe 2020. aastani Tallinna Tehnika Ülikoolis soojusenergeetika erialal.

Kahevõistlus oli kohe see õige

Perekond on meil alati olnud aktiivne ning oleme veetnud palju aega looduses ja värskes õhus. Esimene kokkupuude spordiga, kus ma päriselt treeningutel osalesin, oli lasteaias, kui käisin kaks-kolm kuud judo treeningutel. Lasteaia viimastel aastatel ja kooli esimesel aastal käisin peotantsus, kus minu partneriks oli minu kaksikõde Kadri.

Alates kooliskäimise esimese aasta sügisest panid mu vanemad mind Elva kahevõistluse treeningutele kirja Andrus Ilvese käe alla. Hiljem selgus, et algselt oli plaan mind panna laskesuusatamist tegema, aga 7-aastasena ei võinud ma veel relva käes hoida ning seetõttu otsustati kahevõistluse kasuks. Minu jaoks tundus spordiala valik vägagi õige, sest meil oli tore punt, kellega koos treenida ning treeningud ise olid väga vaheldusrikkad.

Alates seitsmendast eluaastast ehk kõik 12 aastat, mil kahevõistlusega tegelesin, on koos trenni tehtud Kristjan Ilvesega. Audenteses saime trenni tegemisele lisaks ka koos tuba jagada. Audenteses oldud aega saab alati nostalgiliselt heade sõnadega meenutada – igav seal ei olnud. Isegi, kui tuli ette, et tuju ei olnud kõige parem, siis saime alati hästi läbi ja paari hea muusikalooga sai tuju ka paremaks.

Minu esimesteks eeskujudeks olid sportlike saavutuste poolest kahevõistleja Hannu Manninen ja suusahüppaja Janne Ahonen. Hiljem oma sihikindluse ja mentaliteedi poolest korvpallur Kobe Bryant.

Kogukond ja kriitika

Suurem osa vanemate rollist minu sportlaskarjääris oli spordivarustusega toetamine. Muus osas on mind üsna iseseisvaks kasvatatud ja treeningutel käimine, iseseisvad treeningud ja laagrites käimine oli kõik minu enda teha. Muidugi käisid vanemad ka võistlusi vaatamas ja raja ääres kaasa elamas, mis oli alati tore.

Oma konkurentide ja teiste klubide treeneritega oleme alati hästi läbi saanud ning rahvusvahelistel võistlustel on Eesti kahevõistlusega seotud inimesed väga abivalmis ja toetavad olnud. Vanemad sportlased ikka jagasid endale väikeseks jäänud varustust noorematele ja ühised treeningud koondisega olid alati väga motiveerivad.

Närvisüsteem peab kindlasti igal tippu pürgival sportlasel olema väga tugev. Usun, et nii kiitus kui konstruktiivne kriitika on olulisel kohal sportlase arengus. Mina ise oleksin võinud ilmselt kiitusest rohkem rõõmu tunda ja kriitikast vähem ennast mõjutada lasta. Teisalt arvan, et suhtumine, sihikindlus ning (ka konstruktiivse) kriitikaga toimetulek eraldab terad sõkaldest.

Eneseteostus kandus haridusteele

Rahvusvahelistel võistlustel mul kahjuks väga hästi ei läinud, seega selles osas midagi esile ei tõstaks. Korra õnnestus meeskondlik suusahüpete Eesti meistritiitel võita ja kahevõistluses Kristjaniga paarissprindis hõbe võtta.

Tippspordi tegemise lõpetasin peamiselt heade tulemuste puudumise tõttu. Samuti ei suutnud enam suusahüppemäel ennast realiseerida. Enne viimast Audentese aastat otsustasin, et kui tulevast hooajast häid tulemusi ning edasiminekut ei tule, siis tippsporti edasi ei tee ja pühendun rohkem õpingutele. Selliselt ka läks ning edasi läksin ülikooli.

Alati võib spekuleerida, mis ja kuidas oleks teisiti teinud, aga elu ongi täis keerdkäike. Kordaminekuid ja altminekuid tulebki võtta vastavalt rõõmuga või õppetunnina. Ma usun, et minevikku või otsuseid taga igatsema ega kahetsema ei ole mõtet jääda – tuleb vaadata tulevikku ja tegutseda praeguse parima äranägemise järgi.

Enesedistsipliin jääb sportlasega kogu eluks

Sporti teen hetkel oma lõbuks ja proovin erinevaid põnevaid spordialasid. Muus osas töötasin viis aastat mehaanika insenerina, mille käigus sai projekteeritud korpus kaamerale, mis lähiajal Kuule peaks jõudma. Hetkel tegelen hoonete energiatõhususe parendamisega. Lisaks olen viimased neli aastat aidanud Eestis kahevõistluse ja suusahüpete noortesarja etappe korraldada ning äsja saadud rahvusvahelise stiilikohtuniku litsentsiga saan suusahüpete võistlustel ka kohtunik olla.

Sportimiseks algajatele ja noortele soovitan teha nii palju erinevaid asju, kui võimalik – kunagi ei tea, mis spordiala sobima või meeldima võib hakata. Samuti soovitan algusaastatel siiski sporti võtta kui head ja tervislikku ajaviidet. Tulevikus, kui tunne on selline, et tahaks antud spordialal kaugele jõuda, siis saab alati spetsialiseeruda ning tõsisemalt sellega tegelema hakata. Vanematele ja kogenud sportlastele oskan soovitada sihikindlust ja pühendumust. Sport ja sellega kaasnev enesedistsipliin jääb iga sportlasega kogu eluks.

Elva spordialade käekäiku jälgin nii palju, kui suusahüpete ja kahevõistluse võistlustel näha. Aitan korraldada Eesti-siseseid selle ala võistlusi ning elvakad on alati esindatud ja võistlemas kõrgetele kohtadele. Elvas sportimise võimalused muutuvaid aina paremaks. Väga suureks plussiks just talialade harrastamise puhul saab Elva hüppemäe renoveerimine ja selle ümber talialade kompleksi rajamine.