Kalle Sepp

Kõik mis teed, teed endale ja sellest tuleb õppida

Olen sündinud 25. juulil 1961. aastal Elvas. Kogu minu lapsepõlv ja ka koolipõlv kuni keskkooli (11 klassi) lõpuni, sealhulgas ka treenimine Elva spordikooli laskesuusatamise osakonnas toimus Elva linnas.

Kuna elasime niinimetatud vanas Arbi talu hoones, olid Arbi ja Pirnaku mets ning Arbi ja Verevi järved minu lapsepõlve mängu-ja spordi tegemise paikadeks juba maast-madalast. Pallimängud ja rattasõit õues kevadest hilissügiseni, ujumine ja erinevad sportlikud mängud rannas ning kelgutamine ja suusatamine talvel olid toona laste igapäevase elu lahutamatuks osaks.

Kuna meie majas elavates peredes oli palju erinevas eas (enamasti küll minust vanemaid) poisslapsi, võeti mind siiski alati kõikidesse tegemistesse kaasa ning selleks, et olla nende tegemistes osaline, tuli endast vanematega sammu pidada. Ja see karastas ning andis juba varajases eas teatud treenituse ja karastuse.

Vastupidavusala oli loomulik valik

Elva Keskkoolis käisin aastatel 1968-1979 ja juba oma esimesel kooliaastal astusin endast kõvasti vanema naabripoisi, Toomas Mardi õhutusel ja tema käekõrval Elva spordikooli. Täiesti juhuslikult ning Toomase õhutusel sattusin oma esimese ja pikaaegse treeneri Sulev Kirsimäe käe alla laskesuusatamise treeningrühma.

Kuna sain juba väikesest peale endast suuremate poistega suusatamises ja pallimängudes osaleda, oli vastupidavusalaga tegelemine mulle üsna loomulik valik. Kuna laskesuusatamine oli toonases spordikoolis populaarne ja mehine spordiala, ei tulnud mulle pähegi midagi muud proovida. Kuigi sai osaletud ka paljudel ja erinevatel spordialade võistlustel – kergejõustikus, laskmises, ujumises, VTK mitmevõistluses, murdmaajooksus.

Minu eeskujud spordis põhinesid küll enamasti sel ajal kättesaadaval spordikirjandusel ning minu puhul oli selleks eeskujuks Georg Lurich. Samas laskesuusatamises jälgisime aukartusega toona, kuidas Aleksander Tihhonov tuli neljakordseks olümpiavõitjaks ja imestasime, miks ta ühtegi individuaalset kuldmedalit võita ei suutnud. Ja murdmaasuusatamises ei suutnud keegi kadeduseta vaadata pea kahemeetrise Juha Mieto klassikasammu. Jõud, võimsus ja supertehnika!

Vanemad toetasid sporditegemist igati

Kuigi minu vanemad oma nooruses ise spordiga väga palju kokku ei puutunud, oli emal siiski Elva keskkooli ajast suusatrennis käimise kogemus ning isal mälestused oma kooliaja maadlustrennidest. Ja kuigi minu teed spordis ja ka ala valikul vanemad otseselt ei suunanud, oli meil kodus alati toetav suhtumine kehalisse tegevusse ning lapsel kodus alati olemas nii uisud, suusad, kelgud (muidugi ka soome kelk), jalgratas ja hulgaliselt erinevaid palle nii võrkpalli, jalgpalli kui ka korvpalli õues mängimiseks. Samuti meisterdas minu kuldsete kätega isa mulle parema puudusel keskkooli ajal ise ka reguleeritavad hantlid.

Seega oli kodune toetus spordiga tegelemisele ja sellele kaasaelamine vanemate poolt juba algusest peale mulle oluline ja igati toetav. Selle tõestuseks võin tuua näite, et kui mul tekkis vajadus valida, kas keskenduda tõsisemalt muusikaõpingutele Elva muusikakoolis õpetaja Olev Vestmanni kitarriklassis või kulutada aega spordikoolis suusatrennis, toetasid vanemad (vaatamata ema poetatud pisaratele) minu otsust spordikooli kasuks. Ja nagu kõik lapsed, kes toona pidid kas koduaias või tollal tavaliseks olnud omal põllulapil aiatöid tegema, lubati mind alati kodust töö tegemise asemel kas treeningule või võistlustele.

Toona oli sporditegemine suhteliselt soositud ning võistlustulemuste vastu tundsid huvi ja elasid kaasa nii klassi kui koolikaaslased ja muidugi sõbrad.

Ka mentaalne ettevalmistus on oluline

Minu puhul mõjus kiitus kindlasti motiveerivamalt kui kriitika ja eriti kui see tuli ootamatult. Näiteks keskkooli lõpetamisel sain koos lõpudiplomiga ka toonase Tartu Rajooni Spordikomitee aukirja kui rajooni parim noorsportlane. Selline ootamatu tunnustus andis jõudu ja eesmärgikindlust pühenduda pärast kooli lõppu sporditegemisele veelgi tõsisemalt.

Samas tuleb endale tunnistada, et olin tippspordis läbilöömiseks liialt „pehme“ närvisüsteemiga ja sageli „põletasin“ ennast ise enne tähtsamaid võistlusi läbi.

Toona oli au sees põhimõte: kes rohkem treenib, on ja saab kõvemaks. Mentaalsele ja psühholoogilisele ettevalmistusele kahjuks tähelepanu ei pööratud ja noorsportlasena ei osanud ma siis ise ennast piisavalt ei motiveerida ega olulisele keskenduda. Isegi Eesti koondise liikmena harjutades tundsin puudust toetavatest ja sportlast inspireerivatest aruteludest ja vestlustest juhendaja(te)ga.

Minu parimateks tulemusteks jäid medalivõidud Eesti noorte ja juunioride meistrivõistlustelt nii kergejõustikus kui ka murdmaa- ja laskesuusatamises.

Sporditegemise ja pürgimise (tipp)sporti lõpetasid ülekoormusest tekkinud vigastused. Olen käinud nii põlve, selja, küünarnuki kui randmeoperatsioonil. Üritasin veel korra kohe pärast suhteliselt ebaõnnestunud põlvelõikust, kuid sain üsna pea aru, et sportlasekarjäär lõpeb siin enne, kui see tõsiselt alatagi on saanud.

Elus ja spordis ei ole mõtet midagi kahetseda

Oma pere lõime ülikooliajal ja esimene abikaasa oli noorteklassis Eesti tasemel nii suusatamises kui orienteerumises. Meie tütardest on Grete tegelenud Eesti koondise tasemel ujumisega ja Anette kergejõustikuga. Meie Prantsusmaal elavatest lapselastest Tom sõidab tõsiselt BMX-i, Leo harjutab isuga maahokit (Prantsusmaal väga populaarne spordiala) ning koos väikese õe Miaga mängivad/toksivad kõik kolm oma vanuse kohta üsna korralikult ka tennist. Kõige noorem lapselaps Gustav käib vanematega basseinis ja alles valib ala, millega sooviks tegeleda. Ja meie abikaasaga harrastame Kadriorus jalutamist ning kodus toas kassiga jooksmist. Tema on meil nimelt veidi ülekaaluline ja peab iga päev kõvasti trenni tegema!

Oma praegustes tegevuses Tallinna Ülikoolis ja Rae vallas ettevõtluse nõunikuna mul kahjuks spordiga seonduvaid tegevusi eriti ei ole. Küll oleme töö tõttu viimasel ajal nii mitmelgi korral kokku saanud ja arutlenud Eesti suusatamise käekäigu ja tuleviku võimaluste üle oma hea „vana“ kolleegi Kaarel Zilmeriga. On hämmastav, kui oma lemmikalale pühendunud meie spordi elutööpreemia laureaat siiani on! Selline optimism ja tehatahtmine panevad endalgi teinekord mõtted liikuma- mis oleks kui…

Elus tehtust mul midagi eriti kripeldama ei jää. Püüan elada põhimõtte järgi, et ei elus ega spordis ei ole mõtet midagi kahetseda. Siiski, kui olin elu parimas vormis, tegin Eesti meistrivõistlustel 50 kilomeetri maratoniks suuski valides totaalselt vale valiku. Olles eelmisel õhtul saanud täiesti uue paari välismaa (!) suuski, (mis osutusid paindelt lootusetult pehmeks ega libisenud järgmisel päeval üldse), otsustasin edevusest nendega ikkagi starti minna ja tulemusena kaotasin koha Eesti koondises sõiduks Rahvaste Spartakiaadile! Aeg-ajalt näen ikka veel unes, kuidas iga paaristõukega suusatajate juhtgrupp mul eest ära libiseb! Aga kõik mis teed, teed endale ja sellest tuleb õppida.

Sporditulevik on helge

Olen ikka elanud kaasa Elvast pärit sportlastele – muidugi eriti meie laskesuusatajatele – nii meestele kui naistele. Samuti olen rahuloluga jälginud Elva kui spordilinna/valla arengut sportimisvõimaluste laiendamisel ja parendamisel oma elanikele. Suurepärane töö meie linna/vallajuhtidelt Elva Spordihoone valmimisel! Ja nüüd veel plaanis ka ujula, siis võiks küll öelda, et Elva sporditulevik on helge!

Usun ja olen kindel, et sport oli, on ja jääb Elvas au sisse ning Elva suurepärased sportimisvõimalused kingivad meile ühel heal päeval veel uued Erika Salumäed, Martin Järveojad ja Roland Lessingud!

Sporditegemisel soovitan alustada sellega täna ja kohe, ärge kartke proovida erinevaid spordialasid ja julgustage oma lapsi olema kehaliselt aktiivsed. Nagu ütles Rooma poeet Juvenal:„Terves kehas terve vaim“.

Linnapea aeg ja sport Elvas

Minu aeg linnapeana jäi aastatesse, kus linnaeelarves oli spordi toetamiseks kahjuks vahendeid väga napilt. Iseseisvuse algusaegadel oli tarvis kahjuks kõike muud rohkem toetada kui spordiharrastusi ja nii jäigi linnajuhtide põhiliseks tööks paluda ja läbirääkida toonaste suuremate linnas tegutsevate ettevõtete juhtidega, et nemad omalt poolt ülelinnalistele ja traditsioone omavatele võistlustele (näiteks linna asutustevaheline tõrvikutega teatejooks Elva tänavatel, Elva linna meistrivõistlused, talvine uisurada Arbi järvel jms) õla alla paneksid ja jätkuvalt toetaksid. Samuti aidata kaasa just linnale tekkinud sõprusvaldade (Perniö ja Kempele) koostöösidemetest tekkinud ühiste spordialaste koostöövõimaluste realiseerumisele.