Kalju Koch

Nii kaua kui jõuan, nii kaua sõidan

Sündinud olen Elvas, 1942. aastal 26. veebruaril. Väga külm ilm oli tookord olnud. Ema sünnitas kodus ja kui tüdruk oli ära sündinud, siis medõde oli öelnud, et oot-oot, siin on veel midagi. Siis sündisin mina. Olin olnud väga väike ja nõrk. Kolmekuuselt tehti mulle esimene koljuoperatsioon. Üheksakuuselt viimane ja siis oli arst öelnud, et kui see poiss jääb elama, siis tulge teda mulle näitama, kui ta saab 16-aastaseks. Ega keegi eriti ei uskunud, et ma elama jään. Kaksikõde seevastu oli suur ja tugev.

1947. aastal tulid isatallu halvasti eesti keelt rääkivad röövlid ja tulistasid isa korduvalt. Poole aasta pärast isa surigi saadud haavadesse. Olin siis viie aastane. Me ei elanud sel ajal koos, aga ta käis meid ikka vaatamas. Röövlid saadi hiljem kätte, aga mis sellest enam kasu oli. Siis me kolisimegi isatallu Pukile, Elvast kolm ja pool kilomeetrit. Oli veel lootust, et isa saab terveks, aga läks teisiti.

Käisin talvel rattaga Tartusse uisutamas

Kooli läksin Elvasse. Sinna sõitsin rattaga, ka talvel. Vahepeal tuli ratast seljas kanda, enne kui suure tee peale sain, kus sõita kannatas. Talus sel ajal veel elektrit polnud, elu käis petrooleumlambi valgusel. Talvel enne kooliminekut tuli majaümbruse teed lumest puhtaks teha, et ema saaks lauda juurde. Pärast oli vee tassimine loomadele. Kõiki talutöid tuli teha. See oli ikka uskumatu, millist tööd ja vaeva pidid sel ajal lapsed nägema.

Koolis käisin tookord Tuletõrje tänava kultuurimajas. Direktor oli Herbert Kaselo. Ühel kogunemisel tõi ta mind eeskujuks, et olin teinud 230 normipäeva kolhoosis tööd.

Aastal 1956 tehti Elvasse spordikool. Seal oli ka jalgrattaosakond. Oli võimalus käia ka suusatamise, kergejõustiku ja korvpalli osakonnas. Kergejõustiku treener oli Suutre Peeter. Arno Ots oli kehalise kasvatuse õpetaja. Väga suurepärane inimene ja õpetaja. Tunnis näitas meile ette, mida ja kuidas teha. Eriti hea oli ta võimlemises. Suu jäi lahti kui vaatasid, mida ta seal rööbaspuudel ja kangil tegi. Richard Anton on jäänud meelde just oma liuväljade tegemisega.

Spordikooli rattabaas oli hiljem Arbi järve kaldal. Seal oli sel ajal neli korralikku jalgratast, millel käiguvahetaja oli raami küljes. Ees oli kaks käiku, taga neli. Ega minule ratast ei jagunud, mina põhiliselt jooksin. Kodust trenni käisin ka joostes. Algul oli meid trennis kirjas üle kahesaja poisi. Siis me seisime rattajärjekorras oma neli tundi, et saaks sõita ühe tõusu pealt teise peale ja tagasi.

Treener oli Heldur Karro. Ta oli väga hea treener. Tegi oma tööd nii kaua kui tahtis ja kui enam ei tahtnud, siis läks minema. Ta püüdis teha gruppi ka Puhja, aga seal tal see ei õnnestunud. Nõos oli Karrol ka treeninggrupp. Sinna käis ta rattaga, oli siis ilm milline tahes. Kuna jalgrattaid ei jagunud, siis jäi meid trenni järjest vähemaks. Talvel treenisid ratturid tookord spordisaalina kasutuses olnud sõjaväe klubis pukkidel. Karro oli lasknud MTJ meestel treida kaks rattapukki. Aga need rattapukid tegid põrgulärmi. Kui Kõlli Olev (tema oli hästi sprinterlik tüüp) seal spurdi tegi, siis oleks küll kõrvaklappe vaja olnud.

Sügisel tuli spordikooli kümme uut jalgratast – Turist. Sain ühe omale. Sel oli ees üks hammasratas ja taga kolm. Porilauad peal ja puha. Mul on meeles, et käisin talvel selle rattaga Tartusse uisutamas. Tuttavad kutsusid. Panin uisud paelupidi üle õla ja sõitsin Tartusse uisutama. Tagasiteel hilja õhtul oli 20 kraadi külma, aga Kuu paistis ja nii ilus oli! Külma üldse ei tundnud.

Trennis olid meil suured tugevad poisid – Uibopuu Valev ja Kõlli Olev. Karro ise treenis ka meiega ja valmistus võistlusteks. Ta pidi Eesti koondisega minema Nõukogude Liidu tuurile. Trennis näitasin aga kõigile oma Turistiga kandu ja pärast seda tuli Karro ja andis mulle korraliku võidusõidu jalgratta. Täiesti uue. Ratas oli hea, aga tal oli üks viga – hammasrattad ei haakunud ketiga korralikult. Enne tuli neid korralikult käiata. Siis võisid selle keti ja hammasratastega sõita oma 10 000 kilomeetrit. Aasta oli siis 1957.

Sõjavägi, Nõukogude Liidu ja maailmameistrivõistlused

Keskkooli lõpetasin 1983. aastal kaugõppes juba Tallinnas. See oli sellepärast, et Elvas polnud mul eesti keelega kõige paremad lood ja mulle tundus, et õpetaja ka kiusas mind. Läksin ära kaugõppesse . See oli seitsmendas klassis. Oli vaja ka tööle minna ja kodus ema aidata. Vend oli siis juba ära läinud. Tema töötas pikalt Tartus bussijuhina. Mul oli ka õde, kes kahjuks suri sellel aastal koroonasse.

Olin maaspordiühingu Jõud liige. Läksime Eesti meistrivõistlustele Tallinna. Spordiühingule Jõud olid tulnud Tšehhi Turist- jalgrattad, mis olid tunduvalt paremad kui Vene võidukad. Sain sellega sõita. Aga need olid nii kõrge raamiga, et ma sadulasse ei küündinud ja kasutasin sadula asemel patja. Tulin Eesti meistrivõistlustel kolmandaks. Tookord oli see aeg, kus noori eriti suurte võistlustele ei lastud. Mul läks siis nagu rattasõidu isu üle – võistelda ju ei saanud. Treener aga õhutas, et mõtle ikka tõsiselt, sul sõjaväkke minek ja siis oli Riia Armee Spordiklubi, kus said teenida ka jalgratturid. Seal teenis ka teisi eestlasi, näiteks Ants Tombak ja Aleksander Keerov. Jätkasin siis ikka sõitmist. Balti tuuril, kui olin juba 19. aastane, tulin viiendaks, eestlastest teiseks. Esimesel aastal mind millegipärast spordiroodu ei võetud, aga järgmisel aastal sain sinna. Riia armee treener Vikelis oli mul kogu aeg silma peal hoidnud.

Esimene tuur oli kohe Balti tuur, aga mina sain toidumürgituse ja sõidust midagi välja ei tulnud. Tulemas oli Rahvaste Spartakiaad. Läksime lõunasse treeninglaagrisse. Seal lähedal oli veel Stalini suveresidents. Treeningvõistluste tulemusel arvati mind Läti võistkonda. Vahepeal oli mitmeid võistlusi, kus tuli ka etapivõite ja tee Liidu koondisse oli lahti. Konkurents seal oli väga karm, eriti leedukatega.

Ükskord läksin treeninglaagrisse ja tuli välja, et mind polegi nimekirjas. Lubati siis koju minna. Oli talvine aeg, läksin Elvasse. Panin suure lambanahkse kasuka selga, lubjavildid jalga ja läksin Arbi järve peale vaatama, mis seal tehakse. Karro Heldur oli siis juba fotograaf, tegi minust pildi ja saatis „Spordilehele”. Ants Väravas nägi seda ja ütles, et kas siis mees nii peab treenima ja juba järgmises koondise laagris olin ka mina.

NSV Liidu meistrivõistlustel 1965. aastal Tbilisis kostitati kohtunikke hea Gruusia veiniga Kindzmarauli, mis ajas neil pea sassi ja nii kuulutati võitjaks mees, kes sai minult ringiga pähe ja mina jäin teiseks. Teinekord olin lõpetades võidus kindel ja tõstsin juba enne tõusu lõpus asunud finišit käed üles. Konkurent spurtis mööda ja jäigi minu meistritiitel sentimeetri kaugusele. Niimoodi, käed üleval vastu mäge finišeerida – no peaks ikka mõistust ka peas olema…

Aastal 1965 olid Hispaanias maailmameistrivõistlused, aga seal oli täielik sprinterite rada. Mul polnud seal suurt midagi teha. Maaimameistrivõistlustel 1966. aastal oli rohkem minu rada ja seal olin 15. Kahjuks meeskond piisavalt ei toetanud, aga siis olin täitsa medalivormis.

1967. aasta MM-i eel olin just matnud ema ja ega minust siis enam seal suurt sõitjat polnud.

Hakkasin oma kuue aastase pojaga jooksmas käima

Kui Liidu koondisest juba ära tulin, siis veel sõitsin, aga ega enam sellist erilist tahtmist polnud. Spordiühing Dünamo tahtis, et ma tema all hakkaksin sõitma, aga „Jõud“ hakkas siin kaikaid kodaratesse loopima ja siis hakati Ants Väravast materdama ja taheti mind ka sellesse kiskuda. Mulle need omavahelised nääklemised ei sobinud ja aastatel 1969-1970 jätsin suure spordi maha. Enam ei tahtnud teha. Paisusin kohe väga suureks. Sõitsin Tartus taksot. Siis suri naine ka veel ära. Jäin kahe lapsega üksinda.

Teine naine, kes mu ellu tuli, oli minu jaoks nagu miljonivõit. Ta oli ja on ka praegu väga hea inimene, kelle vend oli ka kõva jalgrattur. Arstid juba ütlesid, et kui ma kohe ennast liigutama ei hakka, siis paari aasta pärast mind enam ei ole. Hakkasin siis oma kuue-aastase pojaga jooksmas käima. Algus oli väga raske. Poiss ikka küsis, et kas sa paps tuled nüüd ka. Raske oli talle järele jõuda. Tervis oli mul tõesti vilets. Öösiti olid südame piirkonnas valud ja pidev lämbumistunne. Aga sellest kõigest tulin ma ka välja.

Hakkasin jälle ratast sõitma ja kui oma vabariik tuli, siis oli mul rattasõidust saanud jälle harjumus. Algul töötasin jalgrattapoes OÜ Velomaan müüjana. „Hawaii Express” hakkas minu vastu huvi tundma ja töötasin seal pikka aega mehhaanikuna. Sellele firmale pean ma väga tänulik olema, sest ta on mind igati toetanud ja sponsoreerinud, rattad andnud ja riietanud. Võistlesin nende tiimis, sest oli selline kord, et üks liige peab vana olema. Siis tahtsid paljud mind, aga ma loomulikult jäin omade juurde. Ja siiamaani võistlen nende all. Nagu see viimane Tartu Maratoni virtuaalsõitki oli. Kui kaua ma veel edasi sõidan, seda ei tea küll mitte keegi. Nii kaua kui jõuan, nii kaua sõidan.

Treeneri amet ei sobinud

Olen ka kahekordne veteranide maailmameister. See oli 1990ndate algul. Kutse tuli ja sõitsime Keskküla, Rein Nõu ja mina. Rein Nõul seal hästi ei läinud. Aga muidu on ta kõva vana, praegu 89. aastane ja ikka sõidab rattaga. Koer on ka veel kaasas.

Oma pika karjääri jooksul olen pidanud ka treeneri ametit, aastatel 1983-1984. See tuli sellest, et kui ma õppisin Tallinna Pedagoogilises Instituudis, siis oli vaja teha erialast tööd, muidu ei oleks saanud edasi õppida. Aga peagi mõistsin, et see mulle ei sobi. Seal käis pidev hõõrumine ja olelusvõitlus. Mina seda ei tahtnud. Pedagoogilise Instituudi lõpetasin ma kaugõppes 1988. aastal kehalise kasvatuse õpetaja kutsega. Minu diplomitööd loeti ette ja kiideti, aga mis sellest tolku on, nüüd see kuskil kapis kogub tolmu.

Sõidan ratast, et edasi elada

Mul on poeg ja tütar. Poeg Kaupo proovis ka algul ratast sõita, aga talle eriti ei meeldinud. Viga võis olla ka selles, et treener „tappis” nad algul väga ära oma koormustega. Kümne-aastased sõitsid väga pikke distantse. Nii noorelt ei tohiks seda teha. Võib küll lühikesi maid intensiivsemalt sõita, aga mitte kestvustrenne. See mõjub südamele. Praegu on pojal oma väike veofirma, käib ikka Soome vahet. Olen ise ka mõnikord tal abis käinud, aga Eesti piires.

Tütar Karin lõpetas ülikooli defektoloogina, aga sel alal pole töötanud. Neil ka oma väike perefirma ja lööb seal kaasa. Lapselapsi on viis ja kõik tütred.

Aga ratast sõidan ma edasi juba ainuüksi selle pärast, et edasi elada. Korra olen ma oma elus juba tundnud, mis tähendab sportimisest järsult loobumine ja enam ma seda ei taha. Mul on nii parem olla. Kui mul isegi päev jääb vahele, tunnen ma end kuidagi halvasti, mitte iseendana. Sõidan jalgrattaga läbi Tallinna surnuaiad, kuhu on maetud mu sõbrad ja sugulased ja panen sinna haudadele küünlad. See teeb oma 30 kilomeetrise ringi.

Jalgrattaspordi sündmustega hoian ennast ikka teleka ja ajalehtade vahendusel kursis. Elan loomulikult kaasa Kangerti ja Taaramäe sõitudele. Kui need poisid nüüd järgi jätavad, siis ega kedagi silmapiiril eriti ei paista. Elva poiste tegemistest praegu eriti ei tea. Siis kui Caspar Austa veel sõitis, siis ikka oli midagi kuulda.