Kalev Ermits

Kirg ja lust peab sees olema

Olen sündinud Tartus 19. septembril 1992. aastal. Põhikooliaja õppisin Elvas ning gümnaasiumi lõpetasin Audentese Spordikoolis. Aastatel 2011-2014 treenisin ja õppisin Soomes Muonio suusakolledžis, omandades samal ajal Lapi kutsekoolis ka koka eriala. Muonio suusakolledži tegevus töötas paralleelselt Lapi kutsekooliga ja nii sai sporditegemise kõrval õppida ka ameti.

Spordiga olen tegelenud juba esimestest eluaastatest alates, kui ema ning õdedega käisime igal nädalavahetusel orienteerumisvõistlustel. Kaardilugemise oskuse omandasin kiiresti ning juba väga väikese poisina jooksin iseseisvalt metsades ringi. Alguses tundus mulle kompassi kasutamine konarlik ning sain väga hästi ka ilma selleta hakkama, ilmselt tänu suurepärasele suunataju tunnetusele. Sellise stiiliga orienteerudes sattus aga paraku aeg-ajalt ka prohmakaid sisse.

Ema, Airi Alnek, on siiani väga staažikas ja tituleeritud orienteeruja ning kindlasti tänu tema initsiatiivile olen minagi spordipisikuga nakatunud.

Kõige kirkamate medalite nimel

Kooli minnes alustasin orienteerumisele lisaks ka kergejõustiku treeningutega, milles viimastel aastatel keskendusin tugevamalt ka pikamaajooksule. Kergejõustikust olen eelkõige kaasa võtnud hea koordinatsiooni, distsipliini ning mitmekülgsuse. Aastal 2006 viimastel talvekuudel proovisin ka suusatreeninguid ning kohe ka juurde laskmist ehk laskesuusatamist. See ala pani mul tõsiselt silma särama ning selle spordialaga tegelen siiani.

Pean väga tähtsaks lähedaste toetust läbi kogu sportlastee. Mul on olnud toetav pere ning suusaklubi treener Rein Pedaja, kes on mind innustanud edasi liikuma juba noore sportlasena jõudmaks tippsportlaseks. Tänapäeval on laskesuusatamisest saanud vaatemänguline teleala ning väga meeldiv ja motiveeriv on kuulda sellest, kui paljud eestimaalased minu tegemistele kaasa elavad.

Viimastel aastatel on kogu minu sporditegemine panustatud ainult tippspordile ning kõige kirkamate medalite nimel, seega loomulikult kaasneb sellega laiem üldsuse tähelepanu ning paratamatult halbade sooritustega ka palju kriitikat. Kuna kehvemad sooritused pakuvad eelkõige ka mulle endale palju meelehärmi, siis olen õppinud väljastpoolt tulevat kriitikat mitte endasse laskma. Vastasel juhul on ebavajalikke stressoreid liiga palju ning edasi võistlemisest suurt miskit välja tulla ei saakski. Tuleb ajada enda asja edasi ning püsida fokuseeritud.

Kui rääkida kaalukamatest tulemustest minu senises spordikarjääris, siis kõige kirkamalt on meeles kõik minu parimad võistlused, kus olen olnud maailmakarikasarja TOP 20 seas. Sellistel hetkedel tundub, et maailmatipp ei ole enam üldse kaugel ning see on tõsiselt hea tunne.

Meenutades erilisi võistluselamusi, on üks tõsine olukord meeles 2014. aasta Ruhpoldingu maailmakarikaetapilt. Oli 20km individuaalvõistlus ning olin oma eelviimasel ringil, eelnevalt kolmelt laskmiselt oli kogunenud vaid ühks trahv. Kandsin toona silmades veel kontaktläätsi ning mäletan, et neljandal ringil võistluse ajal nihkus lääts paremas silmas kortsu ning vajus silmanurka. Sõitsin pool ringi ühest silmast udusena ning laskumistel proovisin läbi suusakinnaste seda paika sättida. Olukord ei tahtnud kuidagi laheneda ning tekkis kerge paanika, et kuidas tiirus lasta näen. Õnneks vahetult enne lasketiiru sain läätse paika ning kindluse mõttes veel pilgutasin mitmeid kordi, et saaks pildi selgemaks ning pisarad silmast välja. Õnneks õnnestus lasketiir läbida puhtalt ning tasuks pääsesin ka esimest korda oma karjääris järgmisel päeval sõidetavasse jälitussõitu.

Hinnata tuleb ka väiksemaid võite

Siirdudes juunioride vanuseklassist koos meestega võistlema näis esialgu võistlemine väga kihvt ning pingevaba. Ajapikku seadsin ise endale üha suuremaid ootusi ning võistlustel läksin punnitades ainult häid kohti taga ajama. Õnnestumisi oli harva ning ka siis ei suutnud selle üle rõõmu tunda. Vanemaks saades olen õppinud hindama ka väiksemaid võite ning õnnestumisi rohkem nautima. Tippspordis osalemine ei tohiks olla ainult tulemuste meeleheitlik tagaajamine, mis viib kiire läbipõlemiseni ning motivatsiooni languseni, lust ja kirg peab kaasas olema kogu protsessi vältel.

Täna olen siiani Eesti laskesuusakoondislane ning sihiks on 2022. aasta Pekingi taliolümpiamängud. Lisaks olen ka ise hobi korras treener.

Minu soovitused sporditegemisel on alustada lihtsalt liikumisega ning püsida igapäevaselt võimalikult aktiivne. Kui treenida ei jõua, siis käi vähemalt palju jala. Näiteks pargi auto poest kilomeetri jagu eemale, tule üks bussipeatus varem maha või võimaluse korral eelista liftile treppe. Istuval tööl olles tee igal tunnil vähemalt üks viieminutiline liikumisamps. Hommikul köögis mune keetes proovi mitu kükki jõuad kuue minuti jooksul teha. Võimalusi liikumiseks on palju, tuleb olla loominguline.

Elva spordiürituste- ja tegevustega olen kursis hästi ning minu arvates on Elvas praegu väga head tingimused paljudeks spordiharrastusteks, treeninggruppe on nii noortele kui ka vanematele. Elvas on suurepärane loodus liikuma kutsumiseks ning värske spordihoone ja planeeritav ujula loovad kindlasti veelgi võimalusi spordi viljelemiseks.

Nägemist laskesuusatamisele!

Kätte on jõudnud kevadine aeg, kus hooajale tuleb mõtiskledes tagasi vaadata ning seekord minu puhul ka eelnevale 16 aastale. 2006. aastal otsustasin laskesuusatamist proovida ning sellest sai hetkega minu kirg. Läbi kümne hooaja olen osalenud MK-sarjas ning olen saanud kolmel korral võimaluse esindada Eestit olümpiamängudel,” kirjutas Ermits ühismeedias.

“Läbi laskesuusatamise olen kohanud tuhandeid vingeid inimesi ning näinud palju maailma. See on olnud ikka tõsiselt lahe periood minu elus. Mis saab edasi? On keeruline täna öelda, kuid tunnen, et on aeg uute väljakutsetega edasi liikuda. Aitäh!” (ERR 19. märts 2022)