Indrek Tobreluts

Olen saanud tegutseda südame järgi

Sündisin Tartus 5. aprillil 1976. aastal ja esimesed eluaastad möödusid Tartus kuni ema Kersti asus tööle Elva sovhoosi pearaamatupidaja kohale ning kolisime Elvasse. Õpinguid alustasin 1982. aastal Elva Keskkoolis, Tartu maantee 3 koolimajas.

1987. aastal avati Oktoobri Puiesteele (nüüdne Puiestee tn) Elva 2. Keskkool, kus õpingud jätkusid. Keskhariduse omandasin 1994. aastal Elvas kaugõppe osakonnas, kõrghariduse 2007. aastal Eesti Maaülikooli metsandusteaduskonnas.

Esimesed kokkupuuted spordiga tekkisid esimestel kooliaastatel. Elvas sellel ajal väga laia spordialade valikut ei olnud, kuid oli lausa kaks erinevat laskesuusatamise gruppi, millest ühte vedas Heiki Mäesalu ja teist Rein Pedaja. Mina sattusin 1986. aastal harjutama Rein Pedaja käe alla.

Keskmaajooks või laskesuusatamine?

Isa Mati oli spordiga rohkem kokku puutunud ning temalt sain esimesi juhiseid ja nõuandeid kõige osas, mis sporti puudutas. Kevadeti ja suviti, kui laskesuusatamise treeninguid oli vähem, käisime isaga erinevatel rahvajooksudel üle Eesti. Kuna ma enamuse nendest jooksudest oma vanuseklassis võitsin, siis tekkis ka isal suurem huvi poja arengusse panustada. Ta otsis võimalusi, et jooksuvõimekust arendada ja nii sattusin 1991. aastal Taivo Mägi käe alla keskmaajooksjana.

Taivo treening-grupiga sai käidud ka oma esimeses treeninglaagris väljaspool Eestit, Leedus Druskininkai linnas. Erinevate rongidega seigeldes võttis reis sinna aega 28 tundi! Sellest laagrist on huvitavaid mälestusi, mis trükimusta muidugi väga ei kannata, aga ka treenitud sai seal looma moodi (vähemalt mulle sellel hetkel nii tundus). Olin treening-grupis üks nooremaid ja kuna ma olin üsna auahne iseloomuga ja tahtsin alati teistest parem olla, siis enamasti treenisin ma etteantust kõrgemate intensiivsustega. Laagrikoormused kannatasin ära, aga mõni aeg pärast seda tekkis mul jalavigastus, mille tõttu tuli kogu suvi jooksuvõistlustelt eemal olla ja sinna see jooksuhuvi tol korral rauges ning pühendusin laskesuusatamisele.

Iidoleid mul nagu ei olnudki, kes oleks olnud sellised ebajumala väärilised. Oma ala parimatel hoidsin ikka silma peal. Mäletan Maroko keskmaajooksja,1984. aasta olümpiavõitja Said Aouita tegemisi, kelle rekordid olid mulle eesmärgiks, aga selleks need jäidki.

Algas treenerikarjäär

Lapsed tulid meie perre 2015. aastal ja sellega lõppes ka minu niiöelda profisportlase karjäär. Olin sellel hetkel 38-aastane ja spordiga lõpetamiseks aeg juba ammu küps. Viimastel aastatel ei olnud enam ka sellist sisemist põlemist ja võidujanu, mis on kõrgete tulemuste saavutamise aluseks. Esimene aasta olin lastega isapuhkusel ja pärast seda algas treenerikarjäär.

Treenerina jätkamine tundus asjade loomulik käik. Olen tegevsportlase aastate jooksul kokku puutunud paljude erinevate treeneritega ja igaühelt midagi õppinud, tundsin, et mul on midagi edasi anda. Selles valdkonnas ilmselt ei saabugi sellist hetke, et nüüd tean kõike ja nii on. Igal aastal õpid midagi uut ja huvitavat ning teed erinevaid katsetusi, et treeningmetoodikat arendada.

Tänasel päeval on mul võimalus teha koostööd hetke Eesti parima laskesuusataja Tuuli Tomingasega. Oma karjääri jooksul olen ma vähe näinud sellist distsipliini ja pühendumist nagu on Tuulil. Spordis ei ole garantiisid ja natuke on ka õnne vaja, et kõrgete tulemusteni jõuda, aga loodan, et see töökus kannab vilja.

Treeneri karjääri kõrval püüan ikka ise ka sellises sportlikus vormis püsida, et üht-teist õpilastele suudaks ette näidata. See aga on viinud selleni, et on õnnestunud haarata enda kätte M40 ja M45 vanuseklassi Eesti rekordid 800m ja 1500m jooksus. Ja sellel aastal tuli üllatusvõit ka kergejõustikuveteranide MMilt 1500 m jooksus.

Spordis on teekond see, mis meid õnnelikuks teeb

Parimaks tulemuseks oma sportlaskarjääris pean viiendat kohta laskesuusatamise MK etapil 2004 aastal. Hooaeg 2003/2004 oli minu karjääris parim ja sinna hooaega mahtus veel häid tulemusi. Suvebiathlonis, laskejooksus õnnestus 2000. aastal tulla ka maailmameistiks, aga see on kõrvalala ja talvised tulemused on ikkagi tähtsamad.

Üldiselt ma ei ole teiste arvamusest lasknud end palju mõjutada (välja arvatud treener), mul on olnud kindlad eesmärgid ja nii-öelda kinnisilmi nende poole püüelnud. Ilmselt ise olen olnud enda suurim kriitik. Ebaõnnestumised spordis on vältimatud ning selle hetke negatiivse emotsiooni ja kriitikaga toimetulek kasvatab pigem paksu nahka, mida läheb igas eluvaldkonnas hiljem vaja.

Nüüd tagasivaadates ja mõeldes sellele, mis oleks võinud elus teisiti minna, kas oleksin võinud midagi teisiti teha, siis arvan, et eks tagantjärgi oleme me kõik targad ja võimalusel muudaks ajalugu, aga üldiselt ei kahetse ma oma elus tehtud valikuid. Kuigi nii mõnigi eesmärk jäi spordis täitmata, oli siiski palju ilusaid hetki ja teekond on see, mis meid õnnelikuks teeb, mitte sihtpunkt. Selles mõttes olen õnnelik inimene, olen saanud tegutseda südame järgi.

Tänapäeval on väga palju erinevaid sportimisvõimalusi ja kindlasti leiab iga spordihuviline, olgu siis algaja või ka vanemaealine enda jaoks sobiliku tegevuse. Kõigepealt tuleb seada endale eesmärk – kas püsida terve, kaalu langetada, rekordeid purustada või veel mõni muu siht. Vastavalt eesmärgile kujuneb tegevusplaan. Otseteed võiduni või eesmärgini ei ole, peab olema järjepidev ja kannatlik.

Sirgumas uued olümpiasportlased

Eraldi Elva sporditegevust ei ole jõudnud jälgida, kui välja jätta Elva Suusaklubi tegevus. Elva Suusaklubis on jätkuvalt tegutsev minu esimene treener (Rein Pedaja) ja temalt hakkab mantlit üle võtma (või on juba võtnud) minu väga hea lapsepõlvesõber, koondisekaaslane ja konkurent Rolan Lessing. Usun, et sealt sirguvad uued olümpiasportlased. Noortespordiks on Elvas väga head tingimused, et luua alus tulevikuks suurtele tulemustele.