Hannes Naur

Tõnu Haljandi poisid olid Eesti parimad

Sündisin Kiviõlis 5. augustil 1970. aastal. Esimene elukoht oli kortermaja, millest mälestusi praktiliselt pole. Eredalt on meelde jäänud vanavanemate elupaik, eramaja suure aiaga Kiviõli linna servas Maidla poolses otsas. Seal oli väikesel sellil palju toimetamist. Seal möödusid mu suved ka koolitee alguses. Kiviõlis elasime minu kolm esimest eluaastat, siis leidsid vanemad paremad töökohad Elvas ja me kolisime siia. Elvas läksin lasteaeda Pikal tänaval asunud lasteaeda.

Koolitee algas Elva Keskkoolis, praeguses algkoolimajas. Klassivendadeks olid hiljem Elva jaoks väga olulised inimesed – Are Altraja ja Margus Ivask. Olime head sõbrad ja see sõprus sai alguse juba lasteaiast. Kahju, et me praegusel ajal nii vähe kokku saame.

Sport oli meie peres olulisel kohal ja igapäevaselt kõneaineks, kuna isa mängis noorena jalgpalli Kiviõli linnameeskonnas ning suusatas ja jooksis aktiivselt. Isa osales pidevalt Tartu maratonidel ja võttis osa tolleaegsetest rahvajooksudest. Lapsed olid siis füüsiliselt aktiivsed ning tolleaegseid mänge võib tänapäeval isegi spordiks nimetada.

Olümpiamehe juures tahtsid poisid treenida

Kahevõistluse ja suusahüpete trenni sattusin ma tänu sõber Margus Ivaskile, kes oli juba mõned korrad trennis käinud. Tema omakorda läks trenni minu mäletamist mööda tänu naabripoiss Ago Markvardtile. Treeningukaasalastest meenuvad lisaks Agole ja Margusele veel Rain Pärn, Andres Aavik, Olev Madi, Andrus ja Toomas Ilves, Alo Raudik, Steve Neumann, Priit Petter, Kalev Karu, Janno Perv, Urmas ja Jaanus Mumm, Meelis Lepik, Hanno Remmel, Andrus Maltsev ja tänaseks meie seast lahkunud Aldo Kuusmaa ning Janek Maltsev.

Tegelikult käis lühiajaliselt treeningutel oluliselt rohkem poisse kui hetkel meeldegi tuleb. Treeneriks oli tookord hiljaaegu Elvasse elama tulnud olümpiamees Tõnu Haljand. Tõnu oli väga karismaatiline ja soe inimene, tänu temale niipalju poisse seda ala tõenäoliselt proovisid.

Spordiala valik oli minu jaoks õige ja sobiv. Lapsena meeldis mulle kõrgematest kohtadest alla hüpata ja nagu paljudele teistelegi poistele tegeleda julgust nõudvate asjadega. Teisi spordialasid tegin ainult põhiala toetavalt ja treeningu mõttes.

Isa oli aktiivne sportlane ja toetas ka minu sporditegemist igakülgselt ning tihti käisid vanemad ka võistlustel kaasas. Isa sai ka väga hästi treener Tõnuga läbi. Paljude poiste vanemad toetasid aktiivselt treeningtegevust. Mäletan, et põhiline teema oli tookord transpordi küsimus. Vanemad muretsesid töökohtade kaudu busse või sõideti isiklike autodega treeninglaagritesse, võistlustele.

Olulisel hüppel ei tohi üle pingutada

Tagantjärele vaadates tundub kogukonna tugi spordile nendel ammustel aegadel tugevam kui praegu. Mis on ka mõistetav, kuna praegu on erinevaid väljundeid oluliselt rohkem. Kaasaelajate roll sellisel alal nagu suusahüpped on ja oli küllaltki oluline. See motiveerib sportlast andma endast parimat. Suusahüppevõistlused Elvas 1980ndatel aastatel olid alati pealtvaatajaterohked ja tuttavad näod rahva seas on vägagi innustavad.

Kaheksakümmnendate treeneritöö standardid erinesid tõenäoliselt päris palju tänapäevastest. Kiitus ja kriitika olid otsekohesemad. Kas see spordipsühholoogiliselt õige oli, ei tea. Ajad olid teistsugused. Kahevõistluses ja suusahüpetes on närvisüsteem kriitilise tähtsusega. Üks asi on teha stressivabalt kasvõi kümme enda kohta head sooritust treeningul, või mõelda üle ja pingutada üle olulisel hüppel võistlustel. Seda tegin mina väga tihti.

Ma ei mäleta, et mul treeninguid alustades oleks olnud eeskujusid, võib-olla ma ei mõelnud sellele. Hiljem noorukina spordikoolis käies liikus rohkem informatsiooni välismaa suusahüppajate kohta ja sealt tekkis pidevalt erinevaid eeskujusid, kes siis vaheldusid vastavalt sportlikele saavutustele. Muidugi meeldis kõigile Matti Nyganen ja kahevõistleja Ulrich Wehlingu võitude jadast olime ka vaimustunud. Hiljem tuli muidugi Allar Levandi, kes lisaks sportlikele saavutustele oli ja on ka suurepärane inimene ja väga hea suhtleja.

Sportlasetee lõppes juunioride klassis

Kuna minust ei saanud tippsportlast, on ka minu kujutletav auhinnakapp lahja. Mõned medalid Eesti meistrivõistlustelt juunioride klassist, Eesti meistrivõistluste teine koht meeskondlikus kahevõistluses. Mis võis olla treener Tõnule ka meeldejääv moment. Vaatamata sellelele, et meil olid selleks hetkeks erinevad treenerid – TSIKis Tiit Talvar ja Eesti koondises Tiit Tamm, olime me kõik Tõnu Haljandi endised õpilased. Elva esimene ja teine võistkond saavutasid Eesti meistrivõistlustel kaksikvõidu nii suusahüpetes kui kahevõistluses. Esimese võistkonna koosseisus olid Ago Markvardt, Rain Pärn ja Andrus Ilves. Teises meeskonnas Alo Raudik, Toomas Ilves ja mina. Jätsime tallinlased kolmandale kohale.

Osaletud sai ka Üleliidulisel Noorsoo Talispartakiaadil ning Põhja Mängudel, kus tulemuseks oli 15.-16. koht. Emotsionaalselt kõige meeldejäävam on aga kõige esimene võistlus Elva hüppemäel 9-aastasena. Sellel päeval tegin esimese hüppe Elva suusahüppetornist ja hiljem võistlustel õnnestus võita sõber Margust, kes oli ka ainuke konkurent meie vanuseklassis.

Sportlastee sai tegelikult üsna järsu lõpu aastal 1989 kui lõpetasin TSIK-i Otepää filiaali. Teatavasti sel ajal Eesti iseseisvalt rahvusvahelistel võistlustel ei osalenud. Edasise treenimise motivatsiooniks oli kuulumine Nõukogude Liidu koondisesse või erinevate spordiühingute üleliidulisse koondisesse või sellele väga lähedal olemine. Samuti motiveeris edasi treenima sõjaväes spordiroodu pääsemine. Mis tähendas siis suures osas kahte aastat kodus treenimist. Aga aastal 1989 hakkas ka see süsteem Eesti poiste jaoks lagunema, kuna Eesti hakkas iseseisvuse poole püüdlema.

Tegin kaasa veel 1989. aasta Eesti koondise suvelaagri Kurgjärvel ja siis loobusin. Proovisin veel sisse astuda Tartu Ülikooli sporditeaduskonda, aga see ei õnnestunud. Edasi läksin õppima Tallinna 19. Tehnikakooli, et olla vene sõjaväe silma alt kaugemal. Tagantjärele tarkusena on ikka mingeid valikuid lihtne kritiseerida. Näiteks oleks ju võinud veel proovida kehakultuuri õppima minna. Aga kes teab, eks asjad juhtuvad elus alati mingi põhjusega ja nii on see läinud.

Kripeldama jääb see, et teadlikumalt hakkasin enda spordi tegemist mõtestama alles suhteliselt hilja ja mul oli kogu aeg tunne, et minu paremad tulemused on alles tulemas, poleks võib-olla pidanud veel loobuma. Minu tolleaegsetel konkurentidel oli hiljem võimalus esindada Eestit tiitlivõistlustel.

Sport võib olla ka lihtsalt mõnus hobi

Pärast sportlaskarjääri lõppu sai minust pereinimene ja kuna abikaasa on mul meistersportlane vibulaskmises, siis ühiseid spordijutu teemasid jätkub meil alati. Praegune tööalane tegevus mul spordiga seotud ei ole. Aga olen töötanud viis aastat nädalavahetustel Kuutsemäel lumelaua instruktorina. 1990ndate aastate lõpus avastasin enda jaoks lumelauanduse ja tegelen sellega aktiivselt siiani. Pärast viisteist aastat selle ala harrastamist leidsin, et võiks ka midagi ala arengu nimel tagasi anda.

Algajatele noortele sportlastele soovitaksin enda kogemusest sportida mõtestatult, panna paika eesmärgid, võimalused ja tegutseda vastavalt. Sport ei ole kohustus vaid meeldiv tegevus! Ehk siis kui sa ei näe endas tippsportlast, siis ei tasu püssi kohe põõsasse visata. Vanematele sobib hästi klišee, et esimene samm uksest välja on kõige raskem. Spordist saadavat positiivset mõju füüsilisele ja vaimsele tervisele on raske üle hinnata.

Tuleb tunnistada, et eraldi Elva spordialade käekäiku väga ei jälgi. Rohkem elan kaasa Elvast pärit tippsportlaste tegemistele. Spordi tegemise tuleviku võimalused Elvas ja ümbruses on tõenäoliselt head. Kahju on muidugi, et täismõõtmetes ujula tulek Elvasse takerdus. Siseujula annaks linna arengusse üldiselt väga palju võimalusi. Kui planeeritud kunstlumetootmise süsteem maratoni raja finišisse realiseerub, siis see oleks ikka kirss tordil (räägib endine talisportlane). Aga ka praegu on spordi tegemiseks ja üldiselt tervislike eluviiside harrastamiseks Elva väga sobiv koht.