Grete Gaim

Läbi tule ja vee unistuste poole

Olen sündinud 21. mail 1993. aastal. Minu lapsepõlv möödus Elvas ja Elva lähistel maakohas, kus kasvasin üles koos paljude teiste lastega. Maja ümber mängides oli meil hästi vahva suur punt, kellega koos korraldasime erinevaid sportmänge ja veetsime aega väga palju õues möllates. Sama kehtis ka siis, kui olin maal. Enamuse ajast veetsime me talvel lumises metsas või lumeiglu ehitades ja suvel tiigis, saunas või erinevaid võistlusmänge põllul tehes.

Lapsepõlv oli kindlasti hästi lõbus ja mälestusterohke. Olen õnnelik, et minu ümber oli palju lapsi ja sain veeta enamuse oma ajast väljas, mitte nutiseadme taga istudes. Teisalt möödus minu lapsepõlv ka emaga koos, rännates mööda Eestimaad reisides või võrkpallivõistlustel kaasas käies. Võiks öelda, et kasvasin praktiliselt üles ka võrkpalliplatsi ääres, kuhu minu ema mind esimest korda kaasa võttis, kui olin kahe kuune. Viieaastaselt alustasin ka oma teed esimeses treeninggrupis, milleks oli iluvõimlemine, sellest ajast hakkas ka minu laagrites käimine.

Minu kooliaastad möödusid nii Elvas kui Otepääl. Esimesse klassis läksin 2000. aastal Elva Algkooli, kus käisin oma esimesed kuus aastat. Minu pere kolis siis Otepääle elama ja mina astusin Otepää Gümnaasiumisse. Seal olin ma kuni 11. klassini ning pärast seda jätkasin teed Audentese Spordikooli Otepää filiaalis. Kooli lõpetasin 2013. aastal, sest viimase aasta veetsin nii-öelda lisaaastal, mis on spordikoolis tihti kombeks.

Unistasin, et minust saaks Kristina Šmigun

Esimene kokkupuude spordiga oligi mul ilmselt võrkpall, tänu minu emale ja tema ägedatele sõpradele – treeningkaaslastele. Tegu oli igavesti laheda pundiga, kuhu kuulusid nii nooremad kui vanemad. Mäletan neid võistlusi ja koosviibimisi veel tänaseni väga eredalt.

Üsna pea, kui ma endale jalad alla sain, hakkasin osalema ka erinevatel rahvaspordi ja lasteüritustel – jooksud, suusasõidud, rattasõidud. Enda mäletamist mööda olin ma igal pool kohal. Minu päris esimeseks treeninguks oli iluvõimlemine Elvas spordiklubis Airi. Sellele järgnes aastake võrkpallitreeninguid, mille järel leidsin enda jaoks laskesuusatamise. Viimase juures olen ma tänaseni ja loodetavasti ka veel mõne tuleva aasta.

Meie perel oli üsna tugev sporditraditsioon osaleda ise erinevatel maratonidel ja võistlustel ning käia pealtvaatajaks Otepääl peetavatel Saku Suverullidel, murdmasuusatamise MK etappidel ja Tartu Maratoni etappidel. Minu esimesed suusasõidud said koos emaga tehtud just nimelt Elvas, Tartu Maratoni rajal.

Tundub, et spordiala valik oli mul kohe õige. Kuigi jah, enne laskesuusatamise valikut käisin ma ju veel iluvõimlemises ja võrkpallis. Suusatamisega olin aga tuttav juba enne seda. Ehk siis armastuseleek minu südames oli juba olemas, aga sellist tugevat treeningharjumust ja võistlemist aitasid minus ikkagi kasvatada iluvõimlemise trennid ja võistlused. Küll aga olin ma tulihingeline televiisori taga kaasaelaja ning seda just nimelt murdmaa- ja laskesuusatajatele. Unistasin, et minust saaks kunagi Kristina Šmigun. Lisaks Kristinale on kindlasti minu üheks eeskujuks olnud minu endine treener ja sõber Indrek Tobreluts ning Prantsuse laskesuusataja Raphael Poiree ja ka tema endine naine Liv Grete Skjelbreid Poiree. Just viimase kolme pildid leidsin ma oma esimest treeningpäevikut sirvides. Olen alati kaasa elanud ka erinevatele kergejõustiklastele ning usun, et mingil ajahetkel oli minu suureks eeskujuks ka Gerd Kanter.

Head inimesed aitasid spordis täiskasvanuks sirguda

Minu armastuses spordi vastu on kindlasti mänginud väga suurt rolli ema. Tihti ongi meie eeskujudeks just vanemad, vanavanemad või muud lähikondlased. Ema näitas mulle selle tee ette, kuid edasine on minevik, sest märkamatult ja väga varajases eas olin mina juba ise see, kes avaldas soovi siia-sinna võistlema minna. Vahest osalesin emale teadmatagi mõnel metsajooksul ja tulin koju hõisates ja medaliga või hoopis pisaratega. Aga kindlasti oli meie peretuttavate ring ka hästi sportlik ning palju nii-öelda utsitust ja tuge sain ka sealt ehk siis inimesed, kes mind juba varajasest east ümbritsesid, on ääretult suur roll minu tänasel sportlasteel.

Just kogukonnaks ja kaasaelajateks neid viimase lõigu lõpus mainitud inimesi võibki nimetada. Üsna pea, kui needsamad inimesed hakkasid nägema minu säravaid silmi suusavõistlustel, hakkasid nad minust rääkima kui pisikesest sportlasest. See andis kindlasti palju uhkust ja enesekindlust, olgugi, et ma olin siis veel kaugel millegi päris asja võitmisest. Siinkohal aga tahaksingi välja tuua perekond Kütid (Assar Kütt, Tartu Maratoni rajameister, Karin Kütt ning nende lapsed), kelle silma all olen ma samuti täiskasvanuks sirgunud.

Raskuste ületamine teeb tugevaks

Olen arvamusel, et ei saa kiituseta ega saa ka tegelikult kriitikata. Väikeses Eestis oleva sportlasena on nii üht kui teist. Tulenevalt rahvusest, siis võib-olla domineerib kriitika rohkem kui kiitus, aga samas usun, et just nimelt mõlemad elus edasi viivadki. Mõlemat on minu sportlaskarjääri jooksul ette tulnud omajagu. Kõige kurvem on aga see, et miskipärast nendel kriitikahetkedel on sinu ümber vähem inimesi kui kiituste hetkedel, aga see on paratamatus tippspordis.

Tippsport on emotsioon ja justkui mäng, milles tõepoolest mängib väga suurt rolli see, kui tugev on sinu närvisüsteem. Kindlasti on minul see olnud pigem aastate jooksul tugev ja kasvanud aina tugevamaks tänu läbielatule ja kogetule, tagasilöökidele ja õnnestumistele, aga olgem ausad, vahest väsib ka vaimne pool. Spordikarjääris on konkreetseid hetki ja aastaid, kus negatiivset rolli on mänginud pidev kriitikatulv või mitmed üksteisele järgnenud tagasilöögid. Küll aga usun, et olen siiski sellest kõigest väga hästi läbi tulnud, sest olen tänini oma unistuste poole püüdlemas. Ja seekord juba tugevaima närvisüsteemiga, mis mul kunagi olnud on.

Suhted treeningkaaslastega on ääretult olulised. Sa viibid nendega koos rohkem kui oma pere või muude sõpradega. Eriti, mida aeg edasi ja vanemaks saades, viibime me rohkem treeninglaagrites kui kodus. Mul on aegade jooksul olnud maailma parimaid sõbrannasid ja sõpru just nimelt treeninggruppidest, kuid samuti ka välismaa sportlaste hulgast. Mõned nimed lapsepõlvest: oma esimesed suusasõidud ümber maja tegin oma ühe parima sõbranna Tairi Tiimanniga, laskesuusateed alustasin koos oma teise parima sõbranna Kaia Zuppinguga ning Elva Suusaklubi aegadest sain koondise ja rahvusareeni võistlustekaruselli nautida ka koos Kristel Viigipuuga. Muidugi kuulub siia veel palju nimesid, kes on mulle tänini ääretult olulised inimesed.

Tahe on nii suur!

Kindlasti tahan ma uhkusega öelda, et olen Noorte Maailmameister. Olen osalenud Sotši 2014. aasta taliolümpiamängudel, mitmetel täiskasvanute maailmameistrivõistlusel lisaks noorte- ja juuniorite omadele, sealjuures teinud mitmekümneid starte maailmakarikasarjas. Minu parimaks MK kohaks siiamaani on olnud 27. koht, ning olen edukalt esinenud ka Ibu Cup sarjas. Samuti paljukordne Eesti meister laskesuusatamises nii täiskasvanute kui ka kõikides teistes vanuseklassides.

Kui aga vaadata sportlasteed kui üht suurt pilti, siis on kindlasti minu suureks saavutuseks see, et olen tulnud läbi tule ja vee, vaatamata väga mitmetele vigastustele, tervisemuredele, finantsmuredele, vaimsele tervisele ja nii edasi…Ja ikka ja alati oma unistuste poole püüdlemise nimel võidelnud. Olen olnud sportlane, keda on tulnud treeningult kaikaga minema peksta, sest tahe ja ohverdusvalmidus on nii suur. Usun, et täna olen selle üle vaat et kõige uhkem üldse!

Minu eesmärgid pole aastate jooksul palju muutunud. Olen saavutanud neist mõne, kuid kindlasti on osad unistused ja eesmärgid jäänud veel kättesaamatuks. See, kas need kunagi täituvad, on iseasi ja kas nad üldse peaksid täituma, on veel teine, sest tihti läheb meie elu täpselt nii nagu ta minema peab. Täna pingutan ma täpselt samade suurte eesmärkide poole nagu 9-aastane Grete, kes kunagi laskesuusatamisega alustas. Mind kannustab kõik minu läbielatu ja kogemused, mind motiveerib see, mis mul on ja mida olen saavutanud ning inspireerib see, mida mul veel pole. Kuid kindlasti tasub äramärkimist see, et täna soovin ma seda kõike teha nii, et olen terve, tugev ja et silm jätkuvalt säraks.

Teha seda, mida hing ja süda ihkavad

Kaugemad eesmärgid on aastatega jõudnud aina lähemale. Vanemaks saades on need ka mõneti muutunud või saanud spetsiifilisema tähenduse. Täna tahaksin öelda, et kindlasti soovin ma end harida, soovin reisida ja maailma näha, teha seda kõike, millest olen siiamaani loobunud aja või finantsi tõttu. Kindlasti on minu suureks unistuseks luua oma pere, olla terve ja lihtsalt alati nautida ja naeratusega teha, mida iganes mulle siis meeldib või ette võtan.

Üheks sooviks on kindlasti aidata mingil moel teisi sportlasi läbi oma kogetu, mil määral või kuidas, seda näitab aeg. Samuti soovin olla eeskujuks nii noortele kui vanadele, sest liikumine on ääretult oluline, sealjuures lisaks füüsiliselt tervisele ka vaimne.

Tähtis on nautida ja ma ei mõtle selle juures seda, et sport, kui tegevus ise peaks alati olema kerge ja mõnus, ei. Sport on vahel väga raske, nii füüsiliselt kui vaimselt. Aga spordi võlu ongi enda mugavustsoonist välja viimine. See pingutustunne ja tunne, et ma tahan, teen ja olen, on parim, mis sellega kaasneb. Tahaks öelda, et tunne, et olen täna eilsest minast parem kui eile, aga mitte ainult, sest nagu elus nii ka spordis tuleb palju tagasilööke. Aga ma soovitan tegeleda aladega, mis sul päriselt silma särama panevad, Kui sulle ei meeldi joosta, ära jookse. Äkki sulle meeldib hoopis rattaga sõita, siis jookse rattaga. Või suusatamine on igav, aga laskmine köidab, „go for it!“. Tähtis on olla kohal ja teha seda, mida hing ja süda ihkavad!

Olen uhke, kuhu jõudnud, aga ihkan rohkemat ja paremat

Olen arvamusel, et kahetseda ei tohiks elus midagi. Kuigi jah, tänaseks on mul juba spordis aastaid omajagu (nimelt laskesuusatamisega alustasin ma aastal 2003 ja enne seda siis kõige muuga). Oleks ju võinud jätta need ja nood vead tegemata, aga kaldun arvama, et ma poleks täna see, kes ma olen. Ja kas see on siis hea või halb, näitab lõpuks aeg ja elu.

Fakt on see, et sellisena oma elu poleks eales ette kujutanud ja siinjuures mõtlen ma lisaks ameerika mägedele ja raskustele ka kogu seda vägevat emotsiooni, seiklusi ja rõõmu, mida elu ja sport on minu jaoks pakkunud. Muidugi soovitan ma esmalt õppida teiste vigadest, aga me ei suuda seda alati teha, seeg tahan olla täna uhke täpselt sellisena nagu ma olen, saavutades täpselt selle, mida olen saavutanud ja teha rahu kõigega, mida võib-olla oleks võinud teha teisiti.

Ma jälgin Elva ja Elva sportlaste käekäiku päris usinalt. Minus on väga tugevalt see Elva kuuluvustunne ja minu silm peatub alati sportlaste peal, kes on siit pärit ja tegutsemas. On uhke mõelda, et olen väiksena mänginud koos ja ka hiljem olnud sõber selliste Eesti vägevate sportlastega nagu Kristjan Ilves, Martin Järveoja, Indrek Tobreluts, Roland Lessing, Kauri Kõiv ja teised – see on vaid väike hulk meie tublidest sportlastest.

Elvas on aastalt-aastasse sportimisvõimalused aina paranenud. Kui vahepeal tundus, et võib-olla kõik seisab, siis tore on näha, kuidas nüüd on jälle tegutsemine ja arendamine suure tööga käima läinud. Tuleb olla tänulik kõigile spordi eestvedajatele, kes Elva linna/valla ja ümbritseva osas vaeva on näinud! Ja ärge mitte kunagi unustage naeratada!