Gerlinde Vallikivi

Iluuisutamine on ilu ja valu

Sündinud olen 5. juunil 2007. aastal. Elan Elvas ja õpin Elva Gümnaasiumis üheksandas klassis.

Kui olin umbes kaheaastane kui käisime koos emaga Lõunakeskuses ning iga kord jäävälja juurde minnes ütlesin, et tahan sinna ja suunasin näpuga jääväljale. Ilmselt rääkisin emale-isale seda nii tihti, et nad panidki mind iluuisutamise trenni. Olin juunis kolmeseks saanud ning esimesed sammud jääl ja eratundides tegin augustikuul 2010. aastal. Mäletan selgesti, kuidas treener Ardi Raudsepp võttis mu sülle ja sõitis jääl ülikiiresti. Nautisin tuhisevat tuult ja treener lausus, et varsti hakkan ma sama kiiresti uisutama. Septembrikuus alustasin treeninguid Tartu Iluuisutamisklubis Staar, kus peatreeneriks oli Jekaterina Zvereva.

Ma tahan veel võistelda!

Minu vanemad toetasid mind tohutult kogu iluuisutamisega tegelemise aja. Logistilise plaaniga tegeles ema, sest kool, huviringid ja trennigraafik tuli kuidagi klappima panna. Kui kolme-aastaselt uisutamisega alustasin, olid mul trennid esmaspäeviti kell kaheksa õhtul. Nendel päevadel alustasime emaga Tartusse sõitmist natuke varem, sest jäin alati autos magama. Kooliõpilasena viis ema mind trenni kohe pärast tunde, tihti tulin Tartust tagasi õhtul poole kümne paiku. Viieaastasena sain oma esimese mobiiltelefoni, et Lõunakeskuses üksinda trennis olles emaga ühenduses olla.

Trennis käima hakates tekkis keelebarjäär, sest treener ja enamus treeningukaaslasi olid vene rahvusest. Sellest hoolimata tekkis mul armastus jää ja uisutamise vastu. Samuti tekkis arusaam, kui oluline on osata vene keelt.

Saalitreeningutel oli esialgu raskusi spagaadiga, mind venitati ja hoiti harkasendis nii, et mõnikord pisarad voolasid. Esimestel aastatel premeeris treener pärast trenni meid alati kleepsuga, mis pandi päevikusse. Kellel päevikut kaasas polnud, sai kleepsu käe peale.

Trennid olid alguses neli kuni viis korda nädalas, enamasti kestsid need kaks tundi. Kui hakkasin võistlustel käima, olid treeningud juba iga päev ja mõnel päeval kestsid need lausa kuus või seitse tundi. Jäätreeningud vaheldusid üldkehalise treeninguga, lisandusid balletitunnid ja eratunnid jääl. Tavaliselt treenisin nädalas 20-28 tundi. Võistlemisega alustasin viieaastaselt. Esimesele võistlusele läksin pärast kaht haigusnädalat ning esinemiskava polnud veel päris valmis. Kui ma kava lõpetasin, siis muusika mängis veel ja ma ei saanud aru, mida teha. Treener hõikas mitu korda: “Seisa! Seisa!“.

Esimene võistlus toimus mul märtsis 2013. aastal Lätis Tukumsis (Katrinas Cup 2013). Alustasime Lätti sõitmist väga vara hommikul, treener oli meiega kaasas ja autos tohtisin ainult porgandit süüa. Sel ajal ei olnud võistlusel minu vanuserühma ning võistlesin endast kaks aastat vanematega. Chicks A kategoorias saavutasin tookord kuuenda koha. Jäält tulles olid mu esimesed sõnad: „Ma tahan veel võistelda, see oli nii lahe!“

Järgmised võistlused toimusid Tartus – Spring Cup 2013 ja seal saavutasin ma juba teise koha. Enne esimesse klassi astumist olin osalenud Eestis, Lätis ja Pihkvas kokku juba üheksal võistlusel.

Valusad katsumused treeninglaagris

Juba viieaastaselt oli mul eesmärgiks minna välisriiki võistlema ja laagrisse. Välislaagrisse aga algajaid ei võetud, selleks pidid harjutama juba kahekordseid hüppeid. Selle eesmärgi saavutasin üheksa-aastasena ja esimene laager toimus Lätis Valmieras. Hiljem tulid veel Eesti treeninglaagrid Tartus ja Kohtla-Järvel ning Venemaal Kaljazinis. Treeninglaagrid ei olnud meelakkumine, raskusi oli rohkem, kui oodata oskasin. Toimusid igapäevased kaalumised ja kui oli kaal kasvõi 100 grammi tõusnud, saadeti ümber jäähalli ja staadionile jooksma. Enamasti tuli teha viis, vahel kümme ringi, olenemata ilmast. Lisaks olid karmid treenerid, kellega tuli jama, kui nad nägid sportlasi midagi näksimas või näiteks mahla joomas. Enamus aega trenni tehes oli nälg.

Kõige hullem oli Venemaal ka see, et kui hüpe, piruett või sammude kombinatsioon jääl ebaõnnestus, võis oodata ka füüsilist karistust. Venemaal treeninglaagris sain mitmeid kordi uisukaitsmega või hüppenööriga üle selja või vastu käsi/jalgu. Eestlastega oldi veel suhteliselt leebed, kuid Venemaa tüdrukute karistused olid kordades hullemad. Ka balletitreener oli väga range. Kaljazinis tüdrukud lausa loobusid enne trenni juuste krunni keeramisest, sest pärast sakutamisi juuksed enam trenni lõpus krunnis polnud. See on Venemaa karm reaalsus. Kui aga Eestisse treeninglaagrisse olid kutsutud välistreenerid, olid nad kõik väga sõbralikud ja lausa kahju oli kui laager läbi sai. Üks väga vahva treener oli Aleksey Motorin. Hea oli ka uut kava õppida väliskoreograafiga, nad olid alati väga sõbralikud ja motiveerisid meid oma hoiakutega.

Meeldejäävad võistluselamused

Võistlemas olen käinud Eestis, Lätis, Leedus, Saksamaal, Itaalias, Soomes, Venemaal ja Ungaris. Kokku 44 võistlust, neist 20 välismaal ja seitsmeaastase võistluskarjääri jooksul olen pälvinud 19 karikavõitu.

Välisreisidest on üks meeldejäävamaid mälestusi Venemaalt, kus võistluste läbiviimiseks ette nähtud jäähall oli nagu labürint. Esimesel päeval ei leidnud mitte midagi üles, teisel päeval sai kuidagimoodi juba hakkama. Venemaa vastuvõtt oli aga võimas. Meile tehti erinevaid eksursioone, viidi tsirkusesse, õhtul paadisõit jõel. Jäähallis oli kultuuriprogramm, kus saime ise osaleda ja kaasa lüüa. Võistluse lõppedes korraldati uisugala, kus saime kõik jääl olla ja oma riigi lipuga sõita. Tunne oli ülihea!

Kõige erilisem võistlus minu jaoks oli Hyvinkää Trophy Soomes. Olin Staar klubist ainuke, kes seal osales. Soome reglement nägi ette, et programm/tants pidi olema pikem ja elementiderohkem kui teistes riikides. Niisiis tuli mulle ette valmistada uus programm. Mu peatreeneritel polnud selle jaoks aega, kuid õnneks noortetreener Erika Babjak oli valmis seda tegema. Erika tuli minuga võistlustele kaasa ja saatis jääle. Kui olin kava lõpetanud ja sõitsin väljaku äärde, kukkusin lihtsalt kõhuli, kuna pingelangus oli nii suur, et jalad tõmbasid nõrgaks. Kuna Hyvinkääl ei saanud enne võistlemist jäätrenni teha, otsisime Helsinkis ühe teise koha, kus proovida, aga seal oli nii palju rahvast, et pidevalt sõideti üksteise vastu ja oht ennast vigastada oli suur.

Välisvõistlustel meeldis see, et sai võistelda koos teiste riikide uisutajatega. Ungaris ja Itaalias võisteldes oli koht esikümnes paljude riikide võistlejate hulgas hea saavutus. Saksamaal saavutasin neljanda koha, ka väga hea tulemus. Minu jaoks oli parim tulemus Moskvas Matryoshka Cup esikoht 2019. aastal. See oli minu eelviimane võistlus, kus osalesin.

Meeldejäävamad võistlused on olnud veel Jurmala 2015. aastal ja Tallinn Trophy 2013. Enne Jurmala võistlust ei tulnud mul kaskaad hästi välja ja ema veel küsis, et kas on üldse mõtet homme Lätti sõita. Vastasin trotslikult, et tahad, ma näitan, et võidan seal! Nii läkski. Tegin isale 4. aprillil sünnipäevakingituse, võites esikoha.

Vahetult enne Tallinn Trophy võistlusi tekkis mul kõrge palavik ja ema arutas treenriga minu kuuldes, et kas ma võin jääle võistlema minna. Eks nad mu külmetamist kartsid. Mina polnud nõus loobuma. Esitasin kava korralikult, sain kolmanda koha.

Võitlustahtega läbi valude

Ka ebaõnnestumisi on ette tulnud. Probleemid tekkisid siis, kui oli vaja hakata kahekordseid hüppeid tegema. See kuidagi mõjutas mu närvikava. Ilmselt oli selles kohati süüdi ka karm vene temperamediga treener. Mõnel võistlusel toimus esinemine läbi hirmu, et kui midagi valesti läheb, siis treenerile ei meeldi ja ta hakkab mu peale karjuma. Ainus viis sellest ülesaamiseks oli olla lihtsalt mina ise ja üritada mõelda positiivsetele asjadele. On olnud ka olukordi, kus jääs on augud või vaod sees ja kukkumisoht on suur. Ette on tulnud ka seda, et esinemist alustades ei hakka muusika mängima. Mitu korda uuesti starti minna on paras katsumus. Publik ja kohtunikud ju kõik vaatavad.

Ka vigastused kuuluvad kahjuks spordi juurde, nii ka iluuisutamises. Kõige hullem vigastus oli siis, kui trennis hüpet sooritades kukkudes jäi käsi selja ja jää vahele. Selle kukkumisega sain käe lahasesse ja järgmisel päeval Lätti võistlema ei sõitnud. Valusa sabakondiga või valusate põlvedega võistlemisi on korduvalt ette tulnud. Ükskord Tartus trenni tehes kukkusin sabakondile, seejärel alustasin sõitu Tallinnasse võistlustele. Pärast kahetunist autosõitu ei suutnud Tallinnas ennast püstigi ajada. Siis võtsin nii enne kui pärast võistlusi valuvaigisteid, et üldse suudaks liikuda. Kava sai sooritatud. Probleemiks oli ka see, et uisud kippusid jalgu hõõruma kuna mu jalg on laiem kui enamustel iluuisutajatel. Miks aga ikkagi läbi probleemide võistlemist jätkasin – see oli suur võitlustahe.

Ilus ala andis tugeva närvi

Iluuisutamise lõpetasin 2020. aastal, kui Eestis algas koroona pandeemia. Tegelikult oli plaan juba varem lõpetada, kuna lihtsalt ei jaksanud enam mentaalselt ja füüsiliselt selle alaga tegeleda. Põlved tekitasid probleeme ja seljaga olid jamad, kuid lõpetamine tuli siiski koroona tõttu. Otseselt kahju mul sellest ei ole. Minu jaoks on olulisem, et ma kümne aasta pärast suudaksin kõndida ja ei oleks pidevalt valudes. Viimastel aastatel käisin trennis nii, et mul olid mõlema põlve ümber ortoosid ja sporditeip, kuna valud trenni tegemiseks olid väljakannatamatud. Päris tihti käisin manuaalterapeudi ja kiropraktiku juures, mõned korrad proovisin leevenduseks nõelravi. Täielikult krooniliste valude tekkimist vältida ei õnnestunud.

Nüüd tegelen võrkpallliga ja aeg-ajalt ka poksimisega. Nendel aladel ei ole plaanis võistlustele jõuda, oluline on liikumine. Kuigi vaatamata oma lubadusele olen juba mõnel võrkpallivõistlusel osalenud. Lisaks joonistan palju ning tegelen IT-ga seonduvate teemadega ning loodan, et tulevikus saan nendel aladel töötada. Digikunstis osalen võistlustel ja olen juba saavutanud häid tulemusi, kuid arenguruumi on veel palju. Aega jääb ka laulmiseks ja pillimänguks.

Iluuuisutamine kestis minu jaoks kümme aastat. Sain endale häid sõpru ja käia palju reisimas. Iluuisutamisega tegelemine andis mulle tugeva närvi, niiöelda paksu naha ja oskuse raskete olukordadega ise hakkama saada. Üldjoontes on tegemist ju väga ilusa spordialaga, kuid kahjuks kaasnevad kõige ilusaga ka teatud raskused.