Eveli Saue
- Noorte MM laskesuusatamises 6 km sprindis 6. ja viitstardist sõidus 8. koht 2002. aastal ning teatesõidus 4. ja 10 km distantsil 7. koht 2003. aastal.
- Juunioride MM teatesõidus pronks, 7,5 km ja 12,5 km distantsil 8. ning viitstardist 14. koht 2005. aastal.
- EM U26 klassis 7,5km ja 15km distantsil 4. koht 2010. aastal.
- Laskesuusatamise MM 2007. aastal 7,5 km sprindis 15. koht ja 2011. aastal 15km distantsil 12. koht.
- MK etappidel jõudnud aastatel 2006 –2011 kuus korda esikümnesse ja 23 korda 20 parema hulka.
- Suvebiathloni MM rollerisõidus nii sprindis kui ka viitstardist 5. koht 2007. aastal.
- Tulnud individuaalselt 15 korda laskesuusatamises (2006 – 2013), 12 korda suvebiatlonis (2009 – 2014), kaks korda orienteerumisjooksus (2013 –2014) ning ühe korra murdmaasuusatamises (2011) Eesti meistriks.
- Orienteerumisjooksus juunioride MM pronks lühirajal ja 8. koht tavarajal 2003. aastal ning noorte EM 2002. aastal hõbe ja 2000. aastal pronks sprindis.
- Laskeorienteerumise MM 2006. aastal sprindis kuld ning 2012. aastal sprindis ja tavarajal hõbe.
- Talitriatloni EM segateatesõidus 4. ja individuaalselt 10. koht 2013. aastal.
- Torino taliolümpiamängude avatseremoonial 2006. aastal Eesti lipu kandja.
Õnne oleks võinud rohkem olla
Olen sündinud 13. veebruaril 1984. aastal ja sünnitunnistusel on sünnikoht Kärdla, kuigi reaalselt oli tegu Tallinna Keskhaiglaga.
Olin oma pere noorim laps, mul on kaksteist aastat vanem õde Elo ja kuus aastat vanem vend Eero. Üles kasvasin Kärdlas, „kesklinnas“ (kui seda saab nii nimetada), suure aiaga eramajas.
Üheksanda klassi lõpuni õppisin Kärdla Keskkoolis (praegu Kärdla Põhikool). Gümnaasiumis käisin Nõo Reaalgümnaasiumis matemaatika eriklassis ja lõpetasin kooli 2002. aastal. Tartu Ülikoolis lõpetasin bakalaureuseõppe informaatika erialal aastal 2007.
Perekonna panus on innustav ja tänuväärne
Minu pere on läbi ja lõhki spordipere. Isa on üks Hiiumaa Orienteerujate Klubi asutajatest ja oli aastaid ka klubi president. Lisaks on ta joonistanud üle viiesaja orienteerumiskaardi Eestis ja välismaal ning sai 2020. aastal Eesti Orienteerumisliidu teenetemärgi. Ema on siiani orienteerumistreener, nagu ka õde ja õepoeg.
Esimesed kokkupuuted spordiga olid ilmselt orienteerumisneljapäevakutelt või mõnelt võistlusreisilt või treeninglaagrist, kuhu mind kaasa võeti. Mäletan ka seda, kuidas Allar Levandi olümpiapronksi võitmise järel koduaias kahevõistlust tegime (olin siis nelja-aastane). Maja ees tegime minisuuskadega suusahüppeid ja maja taga kartulivagude vahel oli suusarada.
Liigse energia targemaks suunamiseks pandi mind juba enne kooli aeroobikatrenni, mis selle aja kohta oli ikka väga varajane. Esimese klassis asendus see tennisega, mida mängisin seitse aastat. Põhikooli ajal sai läbi käidud suur osa trenne, küll võrkpall ja pesapall, lisaks oli tol ajal suurepärane võistlussari „Tähelepanu, start“, mille raames meil ka trennid toimusid. Alates teisest klassist võttis vahepeal treeneritööst pausi teinud ema aga uue treeninggrupi orienteerumises ning põhialad olidki mul tookord tennis ja orienteerumine.
Aastal 1995 toimunud Thunder Bay suusatamise maailmameistriuvõistlustest inspireerituna tahtsin minna suusatrenni ja täiesti juhuslikult oligi just Hiiumaale kolinud laskesuusataja ja treener Tõnu Pääsuke ning alustanud ka treeningutega. Kuigi püssi selga võtmiseni (2001. aastal) läks üksjagu aega, siis edasine on, nagu öeldakse, ajalugu. Orienteerumisega jätkasin muidugi pikalt ja kavatsen jätkata ka edasipidi.
Vanemad on alati olnud suurimad pöidlahoidjad, nooruses ka treenerid, hiljem sponsorid-mänedžerid. Õnneks oli neil võimalus mind ka majanduslikult päris pikalt toetada. Moraalne toetus kauba peale, millest kõige olulisemaks loen ütlust, et „koju võid alati tulla“.
Elukaaslase ja laste isa Priidu (Viks) leidsin lasketiirust ja suusarajalt ning 2005. aasta suvel kolisin Elvasse. Lapsed Oskar ja Johannes sündisid pärast sportlaskarjääri lõppu. Poistele meeldib hetkel veel kõige rohkem niisama mürgeldada ja eks me püüame neid aktiivsele liikumisele suunata, et nad rohkem aega õues veedaks. Nii orienteerumis- kui ka suusarajale on nad ikka jõudnud ja kahtlemata jõuavad ka edaspidi.
Julgust oleks olnud rohkem vaja
Minu taust on siiski Hiiumaa taust ja sealne kogukond on väga ühtehoidev ning minu suurim sponsor oli just Hiiumaalt. Kuigi ka Elva võttis mind väga hästi vastu, eesotsas Elva Suusaklubi treeneri Rein Pedajaga. Kaasaelajad käivad spordi juurde, aga MK sarjas suusaraja äärde eestlased väga ei sattunud, pigem oli kaasaelamine kaudne ja virtuaalne. Vahel oli küll üllatav, kui palju teistele see asi korda läks.
Laskmine ja laskesuusatamine on vägagi kõrvade vahel kinni, nii et närvisüsteem peab tugev olema. Ma olen rohkem prääniku-usku ning mind motiveerib väga selgelt kiitus, kuigi õiglane ja konstruktiivne kriitika viib lõppkokkuvõttes rohkem edasi. Ennast loen psühholoogiliselt üsna heaks – päris raudsed närvid polnud (ehk jäi tippkarjäär ses osas ka lühikeseks), aga lõpuaastatel suutsin ennast päris hästi ette valmistada ning oma tegevust analüüsida.
Kõige kaalukamaks tulemuseks minu sportlaskarjääris on ilmselt maailmameistrivõistlustelt 12. ja 15. koht ja maailma karikasarja kokkuvõtte kohad 30 parema sees.
Oli näha, et tolleaegne taust ja enda võimekus ei võimaldanud kõrgemale tõusta ning sellel tasemel viibimine ei väärinud küünlaid. Samas ei olnud endal ka piisavalt jõudu/oskusi, et süsteemi muutma hakata. Nii leidsin, et nii-öelda tootev töö on parem lahendus. Ühe aasta hoidsin veel ust praokil (aitasin ka Eesti koondist MMil), aga muu elu pakkus rohkemat.
Tagasi vaadates oleks mõningad asjad võinud varem avastada ning õnne oleks võinud rohkem olla (või ebaõnne vähem). Julgust enda eest seista oleks võinud rohkem olla.
Doping on vargus
Ametialaselt olen spordikauge (töö IT-valdkonnas), kuid isiklikult olen ikkagi aktiivne – käin orienteerumis- ja suusavõistlustel, kohalikel spordisündmustel.
Riiklikul tasemel olen Eesti Antidopingu Distsiplinaarkomisjoni ning EOK Tippspordikomisjoni liige.
Doping on varastamine – kui usud, et ega keegi ausalt ikka rikkaks ei saa ja kõik teised niikuinii varastavad (lihtsalt ei jää vahele), siis sellele teele lähedki. Reaalsuses ei ole dopingu efekt nii suur kui arvatakse või on riskid (sealhulgas tervisele) suuremad kui arvatakse. Üldiselt on tänapäeval kontroll piisavalt täpne ja tihe, nii et anomaaliad tulevad varem või hiljem välja. Lisaks muidugi psühholoogiline pool – kuidas mõjub sooritusele see, et tegelikult tead, et petad ning pidev kartus vahele jääda.
Omaette teema on pool-harrastussportlased, kes pole dopingureeglitest kuulnudki. Sisuliselt on õigus testida kõiki sportlasi, kes osalevad EOK poolt tunnustatud alaliidu võistlustel (sealhulgas Tartu Maraton) ja põhimõtteliselt võiks enne võistlustele registreerimist ennast enam-vähem kurssi viia, eriti ravimite tarvitamise korral. Kurikuulsam “käsimüügidoping” on ilmselt pseudoefedriin (näiteks Sudafed). Vabandus “aga ma ei teadnud” ei ole kahjuks (või õnneks) tõsiseltvõetav.
Tuleb leida see õige
Lastel tuleks leida ala, mis on südamelähedane – mõnele meeldivad üksikalad, mõnele meeskonnaalad, mõnele sees, mõnele väljas. Valikut on tänapäeval palju, ole ainult mees ja leia oma. Järgnevalt on oluline regulaarsus – kolm korda nädalas 30 minutit on parem kui kord nädalas kaks tundi. Ja sport ei pea tingimata sport olema, piisab lihtsalt liigutamisest, olgu selleks siis enda lõbuks tantsimine või koeraga jalutamine.
Vaikselt hoian Elva spordisündmustel ikka silma peal. Kui nüüd kurikuulus ujula välja jätta, siis olud on tegelikult ideaalsed! Väga hea maastik igas ilmakaares, suurepärane spordihoone, lasketiir. Tartu ja Otepää oma võimalustega on ka lähedal. Tuleb vaid leida õiged inimesed, kuigi tuleb nentida, et treenerite ja ka treenitavate nappus on üle-eestiline probleem.
