Arnold Ots
28.02.1925 – 27.06.2003
- Elva kooli kehalise kasvatuse õpetaja aastatel 1951 – 1987.
Arnold Ots lõpetas 1947. aastal Võru Gümnaasiumi ja 1951. aastal Tartu Riikliku Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna. Võrus harrastas ta kehalisekasvatuse õpetaja Erich Lukini juhendamisel võimlemist, suusatamist ja võrkpalli.
Töötas aastatel 1951 – 1985 Elva Keskkooli kehalise kasvatuse õpetajana, seejärel kooli spordibaaside meistrina. Oli üks Elva staadioni ja Vellavere suusahüppetorni ehitajaid ning kaasosaline Arbi järve uisuraja rajamisel ning selle hooldamisel.
Arnold Ots oli abielus algklasside ja kehalise kasvatuse õpetaja, tunnustatud tantsujuhi Helbe Otsaga. Peres kaks tütart.
Arnold Ots (kutsuti teda ikka Otsa Arnoks) oli tõsine õpetaja ja töömees.
„Arnold Ots oli Elva koolile väga õnnestunud leid aastakümneteks,“ meenutab Elva Keskkooli 13. lennu lõpetanud jalgrattatreener Jüri Kalmus. “Ta viis väga heal tasemel kehalise kasvatuse tunde läbi ja oskas lapsi spordipisikuga nakatada. Tema ajal tuli Elva koolist palju häid sportlasi erinevatel aladel. Ta organiseeris ja juhatas ise koolis mitmete spordialade sektsioonide tööd: võimlemise-akrobaatika, suusatamise, kergejõustiku, korv- ja võrkpalli treeninguid. Korraldas klassidevahelisi võistlusi ja pidas kooli kergejõustiku rekordite tabelit. Kehalise kasvatuse vastu tekkis mul huvi just tänu kehalise kasvatuse õpetaja Arno Otsa tundidele.“
Elva koolis õppinud Eesti koondise liige vettehüpetes Jaak Madi on meenutanud „Kolmandas-neljandas klassis puudus mul täielikult huvi õppimise vastu, ei olnud selleks aega. Enne kui Otsa Arno võttis kätte ja tegi pätipoisist spordipoisi. Arno Ots oskas kõik marakratid-poisid sporti tegema panna. Ja sporti tehti innuga!“
Õpilased pidasid temast lugu, sest ta oli konkreetne ja nõudlik eranditult kõigi suhtes. Nii näiteks ei pannud ta suusatamise veerandi hinnet välja Matti Paavole, kes oli äsja saanud meistersportlaseks laskesuusatamises, aga kehalise tundidest puudus, sest viibis NSV Liidu koondisega treeninglaagrites ja võistlustel. Samuti imetlesid õpilased Otsa Arno väga head füüsilist vormi ja oskusi võimlemises, kus ta kõrge eani näitas harjutusi ette. Riistvõimlemine oli tema leivanumber. Aastaid korraldati ka kooli meistrivõistlusi võimlemises.
Arnold Ots oli meisterlik ka jooksurajal, püstitades 30 – aastasena Eesti NSV II suvespartakiaadill 1956. aastal 100m jooksus isikliku rekordi ajaga 11,8.
Ka kolleegidega suheldes oli ta tõsine, aga samas sõbralik ja abivalmis. Sageli mängis ta õpetajate peoõhtutel akordioni.
Mäletame, et oma elu keerulisel perioodil elas ta kooli poollagunenud hoovimajas (suusabaasis) ja tuli sealt igal hommikul temale omaselt ikka rühika ja reipana tööle.
Arnold Ots on võib-olla teenimatult jäänud Richard Antoni varju, kes ajas asju kõiksugu ülemustega ja oli alati esiplaanil, aga Otsa Arno oli töötegija. Tema rajatud oli ka kurniväljak Tartu maantee koolimaja hoovis, kus praegu asub spordihoone parkla. Kurnimäng oli tollel ajal kavas ka Elva asutustevahelistel võistlustel.