Kristjan Ilves Elva suusahüppemäest: Traditsioone tuleb hoida
Priit Simson
26. märts 2024
elvauudised.ee
Elva peaks oma suusatraditsioone hoidma ja on väga kahju, et suusahüppemäe taastamise plaanid seni pole teoks saanud, leiab kahevõistleja Kristjan Ilves. Ka usub ta, et kunstlumerada aitaks noori trenni tuua.
Kui Teie lapsepõlves poleks olnud Elvas suusahüppemäge, kas me sellist Kristjan Ilvest tunneks?
Kindlasti mitte. Sealt ju kõik alguse saigi. Kuigi jah, eks kasvades tuli järjest rohkem ka mujale sõita. Toimivat suvemäge meil polnud, suviti pidime iga päev Otepääle sõitma – Elvas polnud minu noorteklassi ajal keraamilise kattega mäge, kus oleks saanud suviti trenni teha. Lisaks peavad kahevõistlejad-suusahüppajad ka väiksena erinevatel mägedel trenni tegema. Aga jah, selleks, et oleks järelkasv, on vajalik toimiv treeningbaas, koht kuhu iga päev tulla ja kust minna.
Kui lai kahevõistluse geograafia Eestis üldse on?
Alati on olnud kahevõistlus Tallinnas, Otepääl, Võrus, Elvas. Varasematel aastatel oli ka Viljandis ja Rakveres hüppemäed ja trennid, aga seal kahevõistlus hääbus. Elvas nüüd viimastel aastatel enam võistelda ei saa, oleme nende nelja koha seast välja langenud.
Elvas pole toimivat hüppemäge juba neli aastat. Mis pilguga vaatate praeguseid arutelusid Elva hüppemäe taastamise teemal?
Siin on ainult üks vastus – Elva-sugusel spordilinnal, kus suusaspordil on tugevad traditsioonid, tuleks neid traditsioone hoida. Elva suusahüppemäel on tegutsenud Eesti kahevõistluse legendid Tõnu Haljand ning Ago Markvardt. Tegelikult on üsna piinlik ja häbiväärne, et ka laskesuusarahval pole siiani oma toimivat tiiru, kuhu suuskadega sisse sõita. Müts maha nende ees, kes neile puudustele vaatamata on ala edasi viinud.
Elva hüppemägi oli noortemägi. Kui pikki hüppeid need nõlvad võimaldaks?
Oli 25 meetri mägi. Ideaalne on kolm mäge – 25, 15 ja 8 meetrit eri vanuses lastele. Aga kümnenda eluaastani see täitsa toimiks. Kui trenn on lähedal, ei pea pikalt sõitma, palju aega kulutama ja nii saab ka rohkem noori trenni.
Kas Elva hüppemägi võiks olla ka suurem?
Jah, seal annaks osa konstruktsioonist õhku ehitada, torni ja küngast veidi kõrgemaks tõsta, torni tahapoole nihutada. Siis võiks 25 meetri mäest ka 30 meetri mägi saada.
Kas Elva hüppemäe taastamise projekti on ka Teiega arutatud, nõu küsitud?
Minuga mitte, aga mu isaga [kahevõistlustreener Andrus Ilves – toim] on räägitud küll, et kuidas ja mida. See projekt oli päris põnev, tõstukite ja vaatetorniga, kust saaks üle mändide järvedele vaadata. Kahjuks ei ole see projekt teostunud. Loodetavasti pole seda siiani päris maha kantud ja ühel hetkel see raha ka leitakse.
Praegu käivad arutelud ka kunstlumeraja üle. Kuivõrd oluline see on?
Kindlasti on oluline. Ega paremateks treeningtingimusteks ei pea olema midagi müstilist. Kui oleks valgustatud ja kunstlumega kasvõi lühike ring, siis saaks lapsed vara alustada ja hilja lõpetada. Kui on soojad talved, siis ei unustaks suusatamist ära. Kunstlumerada ja valgustatud ring oleks oluline kasvõi laiema liikumisharrastuse jaoks. Äge on näha, kuidas vanemad, kes ise on suusatanud, toovad oma lapsed ka suusatama. Ja kui treeningbaasid on käe-jala juures, ei pea iga asja pärast kaugele sõitma, siis laste arv trennis ka kasvab. Kättesaadavus on oluline. Praegu on hea näha, et kahevõistluses on Elvas korralik punt noori. Kui oleks suusahüppemägi ja valgustatud kunstlumerada, aitaks see lapsi trenni veel juurde tuua.
Arvo Luts: Kunstlumerada tooks noori trenni ja julgustaks suuski muretsema
24. märts 2024
Elvauudised.ee
Olen märtsikuisest ilmast hoolimata kolm päeva järjest suusatamas käinud. Elvas ma praegu seda teha ei saaks. Aga võiks, sest uute suusasportlaste pealekasv sõltub treeningtingimustest, leiab Elvast pärit ja Soomes elav harrastussportlane Arvo Luts.
Olen viimased kolm päeva hoolimata märtsikuisest ilmast iga päev suusatamas käinud ja seda mõistagi kunstlumerajal. Muide, see pilt loo juures on täna tehtud. Ehkki mu praegune kodulinn Soomes on Elvast tublisti põhja pool, on siingi looduslik lumi ammu kadunud. Vaadates Elvast pärit inimesena siinseid debatte kunstlumega suusaraja teemal on mul võtta hea võrdlus oma praeguse kodulinnast Porvooga, kus elanikke 50 000 ringis.
Siin oli kunstlumesüsteemiga aastaid maadlemist. Paar aastat tagasi lõpuks kaevati torud maasse, paigaldati veevõtukraan ja selle kõrvale elektrikapp. Niimoodi umbes 100-200 meetrise vahega ja kolm-neli kahurit tegid järk-järgult edasi liikudes nädalaga valmis peaaegu kaks kilomeetrit rada. Peale seda ei ole olnud vajadust enam kunstlund toota. Hooaeg algas detsembri alguses ja lõpeb märtsi lõpus kui rajatraktor enam ei hoolda.
Olen seda korduvalt mõelnud ja pingsalt jälginud kogu talve, et kellele neid tingimusi õigupoolest vaja. Peamine seltskond on just lastevanemad, kes peaks suuskadele saama, et nad motiveeriks ja toetaks oma lapsi või lapselapsi kasvõi proovima talispordi ilu ja valu.
Kahe kuu pärast suuski ei osta
Paljudel juhtudel jääb suusaharrastus selle taha, et loodusliku lume hooaeg on meie vööndis nii lühike, et paljud ei raatsi endale ja lastele varustust isegi hankida – tihtilugu on ainult kaks kuud seda taevast tulnud lund. Ja sellestki ajast või mingi osa olla rada sulailmaga kas jääs või ülearu pehme. Sõitmine on siis raskendatud ja paljudel ei tule sellistes tingimustes tunnet, et tuleks uuesti suusatama. Olin isegi positiivselt üllatunud kui enne aastavahetust üritades maratoniraja Elva poolses otsas jäisetes tingimustes püsti jääda, tuli vastu palju erineval tasemel suusatajaid.
Miks Elvas ei vöiks olla kahe-kolme, miks mitte isegi viiekilomeetrine kunstlumest suusarada? Parem oleks, kui sellel poleks mingeid seinatõuse või kurvilisi laskumisi. Piisab täielikult, et lapseeast kuni eakateni oleks võimalik turvaliselt ja täie kindlusega panna suusad alla ja liikuda igal aastal vähemalt kolm-neli kuud suuskadel.
Otepää rada on liiga raske
Jutud sellest, et meil on lähedal väga head tingimused Otepääl vaatab tegelikult kahest olulisest probleemist mööda. Harrastajana ja sportivate laste lapsevanemana võin küll kindlalt väita, et tööpäeva õhtuti üks tund suusatreeningu transpordiks Otepääle on väga pikk aeg. Kindlasti mõnedki lapsed on selle pärast jäänud kõrvale. Õhtusse peab mahtuma muudki – aeg perega, õppimine. Ja veel kui aastavahetuse jalgsimatkal ratturitega arutelus tuli ilmsiks, et nendegi jaoks on Otepää tingimused ja profiilid liiga rasked, siis on see päris suur seltskond, kelle pärast tasub võidelda. Peame aru saama, et maailmakarika etapi võistlusrada, kus rängad tõusud ja laskumised, pole päris sama asi, mis erineva tasemega noorteklassi sportlaste harjutusrada. Kui ei looda tingimusi ja eeldusi selleks, siis ei ole tõenäosusprotsent eriti kõrge, et Elvast uusi talispordisangareid kasvaks.
Lõpuks veel. Ema helistab paar korda nädalas, et millal sa tuled Elvasse…. Aga olen jäänud mõtisklema, et mida ma teen seal linnas märtsis kui isegi suusatada ei saa sel talvel. Ei tea, kas olen ainuke, kes niimoodi mõtleb?
Raimond Pihlap: Kui Elva ei panusta suusaradadele, jääb turismipotentsiaal välja arendamata
26.02.2024
Elvauudised.ee
Elvat on õnnistatud suusatamiseks suurepärase maastikuga, aga seda peab oskama ära kasutada. Vallavalitsuse selletalvine otsus jätta suusaradade hoolduseks investeeringud tegemata peletab suusasõbrad mujale ja võtab kohalikelt spordivõimalused käest. Elva vald peab õppima oma turismieeliseid maksimaalselt ära kasutama, leiab vallavalikogu liige Raimond Pihlap (Isamaa).
Kui 2010. aastal käisid rekordiliselt viis elvalast Vancouveri taliolümpial Eestit esindamas, siis selle põhjus ei olnud siinne ilus maastik, vaid maastikule loodud sportimisvõimalused ja treener Rein Pedaja suur töö. Ka hetkel maailma tippu kuuluv kahevõistleja Kristjan Ilves alustas oma sportlasteed siit. Nüüd on aeg ka valla poolt suusaspordile rohkem tuge anda, sest see on valdkond, kust on pidevalt tulnud häid tulemusi.
Elvas on kahevõistlusel ja laskesuusatamisel pikad traditsioonid, mis ei ole tekkinud ega püsi iseenesest, vaid vajavad järjepidevat toetamist. Paraku on omavalitsuse toetus napp ja võrdluses teiste omavalitsustega on Elva mineviku loorbereile puhkama jäänud.
On tore, et legendaarsele treenerile anti Rein Pedajale aukodaniku tiitel. Aga kas traditsioone hoiavad elus vimplid või hoopis hea taristu, mis aitavad senist viljakat tööd jätkata? Vallavalitsuse otsuseid vaadates tundub, et väline klants on olulisem kui sisuline tegevus.
Lumekahurid ja rahamasin ikka puudu
Hoolimata pikkadest traditsioonidest ja Elvas asuvast Tartu maratoni finišist puuduvad Elva vallal ikka veel oma suusarajamasin ja lumekahurid. Samas on ümberringi paljud omavalitsused need endale muretsenud, hoiavad radu korras ja annavad kohalikele rohkem võimalusi talviseks liikumiseks.
Nii Tartu maratoni rada kui ka linnas asuvad rajad vajavad pidevat hooldust, et mitte jätta neid loodusjõudude meelevalda. Isegi kohalikule elanikule on ebamugav minna ehku peale rajale, teadmata, kas üldse saab suusatada või ei saa. Siinset kaunist maastikku nautida sooviv suusaturist jätab lihtsalt tulemata, kui rajaolude kohta valitseb teadmatus.
Kunstlumerada võimaldab hooaega pikendada kuu-pooleteise jagu. Pildil kunstlumerada Tallinnas Pirital.
Praegu tekib pikemate sulailmade puhul olukord, kus Elva enda suusaklubi peab tegema trenni hoopis Otepääl Tehvandil. See jällegi puudutab ka suusatajate järelkasvu. Kui kodu lähedal on sportimisvõimalused ebastabiilsed või ahtakesed, siis jäetakse alaga pigem tegelemata.
Sporditaristu loomise edasilükkamine tähendab ühe põlvkonna jaoks väga kiiresti seda, et jäetakse üldse suusad alla panemata. Kirjutasin lumekahurite puudumisest juba 2020. aastal. Nüüd on varsti neli aastat mööda läinud ja toona 14-aastane laps saab tänavu juba täisealiseks. Kes lapsena suusatama ei õppinud, sel on väga raske vanemas eas alaga tegeleda, rääkimata tippsporti jõudmisest. Laste parima arengu võimalused mööduvad väga kiiresti.
Jõukohane investeering
Elva turismieeliste ärakasutamine talispordi sihtpaigana vajab investeeringuid kokku summas 99 000 eurot. Neid saaks rahastada Elva vallamaja kaasajastamise ja maastikukaitse planeeritava eelarve vähendamise ning laenu arvelt.
Kuhu see raha kuluks? Kunstlume tootmissüsteem maksaks 70 000 eurot, lintidega ATV ja suusarajamasin 24 000 eurot. Lisaks olen teinud ettepaneku maksta 5000 euro suurust lisatoetust Tartu maratoni raja hooldamiseks võistlusvälisel perioodil. Praegu püsib tippklassi suusarada hooldatud tänu seitsmesajale annetajale, kes on kokku kogunud vajalikud 20 000 eurot. Suur kiitus neile! Kuid Elva valla üks olulisimaid turismimagneteid peaks olema jätkusuutlikumalt toetatud ka kohaliku omavalitsuse poolt.
Turismiarendusena ja noorte sportimisvõimaluste parandamisena tooks suusaradade kvaliteedi parandamine pikas plaanis palju rohkem tagasi. Maratoni rada kasutab juba praegu päevas kuni 2000 inimesi ja talve jooksul 60 000 inimest. Tartumaa Tervisespordikeskus on maratoniraja kõige külastatavam osa. Ja side tippspordi ja noorte ja harrastusspordi vahel on ka olemas. Mida rohkem tuleb Elvast tippsportlasi, seda enam muutub see atraktiivseks treenimiskohaks väljastpoolt tulijatele.
Elva suusamaastik on meie turismimagnet, mida tuleb maksimaalselt ära kasutada. Sellest võidavad kõik piirkonna majutus- ja toitlustusutused ning laiemalt kogu piirkonna majandus. Ühtlasi annavad head sportimisvõimalused ka noortele aktiivsetele peredele juurde ühe argumendi, miks elada Elva vallas. Kokkuvõttes on alla 100 000 euro suurune investeering suusaradade kvaliteedi tagamiseks väike investeering – võita on sellest palju enam.
Praegu saab ideaalsete suusamaastike vahel elav Elva inimene käia suusatamas põhimõtteliselt ainult tänu Klubi Tartu Maratonile, kes hooldab maratoni rada ka väljaspool maratoni toimumisaega. Kui seda poleks, tuleks elvalasel minna Otepääle suusaturistiks, olgugi et elab ise potentsiaalses suusaparadiisis.
Kui volikogu minu investeerimisettepanekud möödunud aasta lõpul tagasi lükkas, põhjendati seda jutuga, et Klubi Tartu Maratoni toetatakse niigi 15 000 euroga. Sellega aga toetatakse sisuliselt kolme üritust, mida klubi Elvas korraldab. Samuti vajab rajamasinat Elva staadion. Praegu sisse ostetav teenus ei kata vajadusi. Rada vajab pidevamat hooldust.
Turismiarenduse raha kulub mujale
Vallavalitsus leiab turismiarenduseks raha küll, aga mitte sisulisteks, vaid näilisteks tegevusteks. Selle hea näide on Elvari videoklippide treimine. Välise klantsi asemel tuleks tegeleda tõeliste asjadega, mis päriselt kasu toovad.
Tuleb ära kasutada oma eeliseid ja pakkuda turistile tegevust. Head suusarajad toovad meile palju külalisi, aga on eelkõige olulised kohalikele elanikele. Vallavalitsus võiks aru saada, et vallale on vaja treenereid ja korraldajaid, mitte vastupidi.
Valla roll on talente hoida ja teha kõik selleks, et nii maratoni korraldajatel kui ka treeneritel oleks motivatsioon Elvas toimetada. Promovideod on küll kena fassaad, kuid selle taga peab olema kvaliteetne sisu. Praegu meenutab valla turismiarendus Potjomkini küla – peale vaadates võibki tunduda, et Elva turismiarendus toimib. Paraku on nii, et kui reklaami taga sisu puudub, tekib kiiresti pettumus. Palun tegeleme pärisasjadega. Siis saab ka ehk Kristjan Ilves koju tulles siin kergema trenni ära teha ilma Otepääle sõitmata.
Olavi Hiiemäe: Kui teised väikeasulad saavad kunstlumerajad tehtud, siis miks mitte Elva?
20. märts 2024
Elvauudised.ee
Elvas pole juba pea kuu aega suusatada saanud. Mujal väikeasulates, kus kunstlumesüsteemid paigas, kestab aga suusatalv edasi, kirjutab keskkonnaekspert ja endine laskesuusataja Olavi Hiiemäe.
Raske ohkega vaatan Näoraamatus Murdmaahuntide kogukonnas tehtavaid rõõmust rõkkavaid postitusi, kus veel 19. märtsi paiku on Eestis hulgaliselt kohti, kus saab muretult nautida suusamõnusid.
Suurepärases korras olevat suusarajad 2148 elanikuga Kadrinas, mis on elanike arvukuse poolest umbes 2,5 korda väiksem asula kui Elva. Põltsamaa lähistel Kuningamäel peeti 18. märtsil maha Põltsamaa jõe talimängude raames suusavõistlust, Lähte meelitab Tartu suusahunte suurepäraste rajatingimustega, Mammastes, Alutagusel ja Valgehobusemäel kutsutakse lapsi ikka veel alustavatesse suusatundidesse. Otepääst, Jõulumäest ja Haanjast ma ei räägigi. Kõiki nimetatud kohti ühendab üks ühine nimetaja – kunstlumerada.
Elva ja selle lähiümbruse suusasõbrad aga olid sunnitud pakkima oma suusad järgmist suusahooaega ootama sisuliselt kohe peale Tartu Maratoni, mis toimus 18. veebruaril. Praktiliselt suusahooaja keskel. Ligi kuu aega on olnud musta maad. Kurb, väga kurb. Lähimaks võimalikuks treeningbaasiks jäi sula saabudes Otepää ja Tehvandi rajad.
Veelgi kurvemaks teeb sel teemal mõtteid mõlgutades, et Elval on tegelikult olemas ju nii ideaalsed looduslikud eeldused suusaspordi arendamiseks – maratonirada, staadioni mets, endine hüppemäe nõlv jne. Lisaks on Elva valuutaks see, et meil on nii laskesuusa kui ka kahevõistluse alal pikad traditsioonid ja teadmised. Väikesest Elvast on väga mitmed mehed aga ka naised end treeninud tippvõistluste tasemeni, ka olümpiamängudeni. Mitte väga ammu olid ajad, mil Eesti laskesuusatamise koondise kuuest mehest viis olid elvakad ja seda nii täiskavanute kui ka juunioride tasemel.
Kuid minevikuloorberite kõrval peame otsa vaatama ka tänapäevale. Mitmele elvakale me saime kaasa elada viimastel laskesuusatamise MM-il Nove Mestos? Jah, paraku mitte ühelegi. Tippsportlaste pealekasv pole enesestmõistetavus. Õnneks hoiab hetkel kahevõistleja Kristjan Elvat maailmakaartil. Aga, kes oleks järgmine?
Mida te suusaspordi jaoks olete teinud?
Tore on selle edu taustal vallaisadel meediale klantspilte teha, et „näe, elvakas!“. Aga seejärel tuleks ka peeglisse vaadata ja ausalt küsida: „Mida mina olen selle kordamineku jaoks reaalselt ära teinud?“ Ja – „mida ma olen Elva talispordi jaoks korda saatnud?“
Sama kurvastav on vaadata, kuidas kaks-kolm korda talve jooksul kehalise kasvatuse tunnis suuskadele sunnitud lapsed kuidagimoodi tasakaalu otsides lume peal ukerdavad. Korralikumast libistavast suusatehnikast, vahelduvast kepitõukest ja klassikasammust ei maksa unistadagi. Seda oskavad vähesed. Pigem näeb tänane koolisuusatamine välja nii: paar jooksusammu suuskadel ja siis kui selleks ajaks veel püsti ollakse, siis üks paaristõuge… Tunni jooksul suudetakse niiviisi läbi ukerdada mõne üksiku staadioni ringi ja sellega suusatund piirdubki.
Selleks, et pilt oleks parem, vajavad noored kättesaadavaid, ilmakapriisidest vähem sõltuvaid harjutamistingimusi. Juba 2012. aastal tegin Keskkonnaagentuur Viridise eksperdina Tartu maratoniraja viimasele viiele kilomeetrile kunstlume ja valgustuse rajamiseks vajalikud uuringud, mille tulemusel saadi selleks ka ehitusluba. Uuringu tulemusena tegime ettepaneku ja saime ka loa, võimalusel pikendada kunstlumerada veel ühe kilomeetri võrra, kuni Vitipalu vaatetornini, et kunstlumerada ulatuks ka mägisemale maastikule. Kõik selleks, et Elva suusarada oleks veelgi atraktiivsem.
Kümme kaotatud aastat
Siis oli õige aeg projekti realiseerimiseks ja elvakad oleks võinud juba kümmekond aastat nautida kevadisi suusamõnusid ning vallavalitsus seeläbi toetada Elvat kui suurepärast elamiskeskkonda hindavate inimeste tervist. Paraku jääb kõrvalseisjale mulje, et ei taheta või ei osata ära kasutada oma potentsiaali ja looduse poolt pakutud eeldusi.
Volikogus on mitmeid aastaid järjest tõstatatud oma rajatraktori ja mõnede lumekahurite soetamise teema (vt. Elva Uudised 26.02.2024 Raimond Pihlap: „Kui Elva ei panusta suusaradadele, jääb turismipotentsiaal välja arendamata”). Aga ikka on vallavalitsejad teinud otsuse jätta Elva turismi- ja spordipotentsiaal välja arendamata. Või loodetakse liigselt Tartu Maratoni korraldajate või Tehvandi Spordikeskuse, kes on Tartumaa Tervisespordikeskuse omanik peale ja püütakse endale nime teha teiste ettevõtlike inimeste tegude peal liugu lastes.
Kui kunstlume tootmisega ja radade korrashoiuga saavad hakkama väikeasulad nagu Kadrina, Lähte, Keila, Põlva ja Põltsamaa, siis miks ei suuda seda Elva? Mäletan nooruspõlvest, et kunagi sai suusavõistlustel käidud isegi Rõngus, kus olid täiesti arvestatavad suusarajad.
Kuu-poolteist treeningvõimalusi juures
Soetades Elvasse rajatraktori ja mõned kunstlumekahurid ei tähenda see seda, et need peavad seisma rangelt valvatuna kuskil kuuri all vaid Elvas. Kindlasti leiduks suusaentusiaste ka Rõngus ja Paluperas. Muide, minu algsele selleteemalisele FB postitusele reageeris Palupera elanik K. Lõhmus, kes kirjutas kommentaariks, et „Ka Paluperas oleme muu hulgas sõpradega teinud kooli juurde suusaradasid.“
Nad on lihtsalt teinud, küsimata kuskilt abi, et taas lastele suusaõpetust ja suusamõnusid pakkuda, entusiasmist ja missioonitundest elavdada kohalikku (suusa)spordielu. Kunstlume tootmise võimekus looks eeldused, et suusatunde saaks korralikult läbi viia veel vähemalt kolmes-neljas kohas vallas, eelkõige koolide juures. Teiste suusakeskuste kogemustele tuginedes saaks pikendada nii harrastajate kui ka laste suusatamise võimalust veel vähemalt nelja kuni kuue nädala võrra. Nii saaks pakkuda kohalikele lastele mingitki reaalselt kasulikku ja tervislikku tegevust, selle asemel, et tulevikus tegeleda nutisõltuvusest tingitud tervisehädadega. On ju suusatamine lihaskonda mitmekülgselt arendav spordiala.
Looge lastele alternatiivsed tingimused ja paadunud optimistina usun küll, et nii mõnedki lapsed valivad nutitelefoni näppimise asemel sportimise ja hoiavad tulevikus seetõttu ravimite neelmise pealt päris korralikult enda ja riigi raha kokku. Küll siis sirguvad ka uued Tobrelutsud, Lessingud, Markvardtid ja Ilvesed…
