Martin Järveoja

Judospordist maailma autoralli kaardilugejate tippu

Sündinud olen 18. augustil 1987. aastal Tartus. Kooliteed alustasin Elva Gümnaasiumis ja pärast põhikooli lõpetamist läksin edasi õppima Audentese spordikooli. Haridusteed jätkasin Audentese Kolledžis, mis liideti Tallinna Ülikooliga, kus õppisin kolm aastat.

Peretraditsioonid

Meie peres on olnud juba mitu põlvkonda tugevad sporditraditsioonid. Isapoolsed vanemad korraldasid tähtpäevadel perekondlikke spordivõistlusi, käidi matkamas ja osaleti spordiüritustel, seda nii suvel kui talvel. Traditsioon jätkub ning tavaliselt mööduvad meie pere tähtpäevad üheskoos sportides. Üheks kindlaks tähtpäevaks on kujunenud 1. jaanuar, kus perekonnaga ühiselt võrkpalliplatsile astume. See on väga hea võimalus, et kõigile sugulastele edukat uut aastat soovida. Peamised ühisalad, mida peredega koos harrastame on ikka võrkpall ja jalgrattasõit. Võrkpalli mängime enamasti ühise meeskonnana ja lõbusas meeleolus. Jalgrattasõidus aga vennaarmu ei tunta.

Judo oli esimene ja tõsine valik. Vaheduseks ka teised alad

Esimeses klassis sattus minu kätte üks huvitav flaier, mis kutsus judotrenni. Nii ma siis läksin ja jäin selle ala juurde seitsmeteistkümneks aastaks.

Esimeseks treeneriks oli Andres Põhjala, seejärel Evelin Pihlak. Hiljem olid treeneriteks Aavo Põhjala ja Vladimir Stepanjan. Kui Elvas treeninguid alustasin, oli meid trennis umbes 40, aastaks 2007 olin sellest seltskonnast vaid mina judo juurde jäänud.

Lisaks judotreeningutele oli kooliajal sporditegemine minu igapäevaelu loomulik osa. Üks meelisalasid oli võrkpall. Mängisin legendaarsete Kaja ja Enn Kanguri käe all Elva gümnaasiumi võistkonnas. Kuigi tegelikult ma võrkpallitrenni väga tiheda judo treeningkava kõrvalt ei jõudnudki. Pigem olin sellel alal võistlussportlane.

Samuti sai põgusalt erinevate võistluste raames osaletud triatlonidel ja duatlonidel. Ühel korral õnnestus duatlonis saavutada Eesti meistrivõistlustel noorteklassis teine koht.

Spordialasid, millega tegeletud, on veel mitmeid, näiteks jalgpall ja jalgrattasõit.

Paremateks tulemusteks judos rahvusvahelistelt võistlustelt oli 2009. aastal Serbias toimunud üliõpilaste MM suveuniversiaadil 9.koht ning pronksmedal Soomes Põhjamaade Meistrivõistlustelt.

Kõige emotsionaalsemaks saavutuseks võiks nimetada esimest korda Eesti meistriks tulemist. Isa oli lubanud, et kui poeg tuleb Eesti meistriks, siis ajab oma vuntsid maha. Pärast minu finaali võitu ta seda kohe tegigi ja autasustamisel oli ta juba ilma vuntsideta.

Valik langes autoralli kasuks

Kui 2007. aastal judos Eesti meistritiitli võitsin, tegelesin judo kõrval ka juba ralliga. Olin onu Tarmol (Tarmo Järveoja) kaardilugejaks.

Esmaspäevast reedeni pühendusin tavaliselt judole, nädalavahetustel osalesin koos onuga rahva- ja sportrallidel. Judo oli siiski tookord number üks. Ralli oli põhiala kõrval heaks vahelduseks. Mõnikord oli rallidele minek juba töönadala keskel, judotreenerid suhtusid mõistvalt.

Judoga tegelesin seitseteist aastat. Selle aja vältel ei saavutanud ma aga tulemust, mis oleks kindlustanud minu edasise sportlaskarjääri. Kuna olin ralliga tegelenud juba mitu aastat judo kõrvalt, siis ühel hetkel tuli langetada otsus. Rallimaailm oli minu jaoks põnevam ja rohkem võimalusi pakkuv. Ma ei ütleks, et ma judost väsinud oleksin olnud. Pidin langetama otsuse, mis oleks tulevikku vaadates minu jaoks kasulikum. Judo jääb ilmselt mu südamesse alatiseks ning ma tegelen sellega võimaluse korral harrastajana edasi.

Rahvarallid, sõidud MM WRC2 sarjas ja kutse Ott Tänaku kaardilugejaks

Loomulikult soovisin ka ise ralliauto roolis kätt proovida. See võimalus avanes 2003. aasta sügisrallil, kus kaardilugejaks oli isa Toomas. Meile mõlemale oli see esmakordne kogemus. Oleksime puhta sõiduga poodiumilegi jõudnud, aga ajatrahvi tõttu langesime neljandaks. 2007. aastal õnnestus meil Koeru rahvarallil oma masinaklassis esikoht võita.

Rallidel (tavaautoga rahvarallidel) olin ikka rohkem kaardilugeja rollis. Sportautoga osalesin esimest korda rallil 2006. aastal koos onupoeg Keniga (Ken Järveoja). See oli sportautoga esimene ralli meile mõlemale – talle kui sõitjale ja mulle kui kaardilugejale. Olime mõlemad oma positsiooni väga rohelised. Kaherattaliste arvestuses saavutasime teise koha, mis oli olukorda arvestades üsna tubli saavutus.

Pärast seda alustasin koostööd onu Tarmo Järveojaga. Temaga koos sõidetud rallid olid väga heaks kogemuseks, ilma milleta ma ilmselt nii kaugele poleks jõudnud. Üksikutel rallidel olin kaardilugejaks ka Elva Autospordiklubi noortele – Rihard Tootsile, Martin Kangurile, Sander Pärnale ja Karl Kruudale. Kruudaga tegime esimese ühise sõidu 2005. aastal Tallinna noorterallil. Tõsisem koostöö Karl Kruudaga sai alguse 2007. aastal Otepää noorterallil ning sõitsime koos 2016. aasta hooaja lõpuni.

Osalesime Euroopa ja maailma meistrivõistlustel. Esimese MM-ralli stardi tegime Jordaanias.Edukamaks hooajaks kujunes 2014. aasta, kui võitsime WRC2 arvestuses Rootsi ja Soome MM-rallid.

Ott Tänaku kaardilugejaks olin esimest korda 2013. aastal Eesti meistrivõistlustel masinaklassis N4, kus õnnestus hooaeg tiitlivõiduga lõpetada.

2016. aasta lõpus kutsus Ott Tänak mind Walesi M-Spordi testidele ja pärast seda tegi ettepaneku koos temaga 2017. aastal WRC klassis MM-rallidel osaleda.

Kriitika ja kiitus

Eks igal inimesel on oma arvamus teiste tegemistest, aga kriitika ja kiitus mõjuvad ikka. Aastatega on nahk paksemaks läinud ja ei võta seda nii tõsiselt, aga kiitust on ikka hea kuulata, lugeda. Kriitika osas on oluline see, kas tegemist on asjatundliku ütlemisega või on see lihtsalt lahmimine.

Vaim peab olema heas toonuses

Kuna autos on iga kilogramm arvel, siis tuleb ikka vormis püsida. Terves kehas terve vaim! Autospordis on vaimsel poolel väga suur roll. Vaim peab olema igal juhul heas toonuses. Kui võistluste vahepeal kodus olen, siis teeme vabal ajal koos abikaasaga iga päev väikeseid jooksuringe. Välismaal samuti – kui näiteks tekib tunniajane vahepaus, siis lähen jooksma.

Ralli ajal tuleb tihti olla ka hea mehhaanik. Meil õnneks on Ott maailmatasemel mehhaanik, aga tänapäeval on autod läinud nii keeruliseks, et kui seal midagi juhtub, siis on raske häid lahendusi leida. Muidugi on meil teatud varuosad kaasas, aga sageli see ei aita. Kui juhtub mingi elektrooniline jama, siis seda seal metsa vahel korda ei tee. Varuosade hulk sõltub rallist. Kui on keerulisem ralli, näiteks Keenia, siis on varuosasid rohkem kaasas. Soome rallile ei pea nii palju kaasa võtma. Pealegi mõjutab iga kaasavõetud kilo sõidu kiirust.

Soome ralli ongi minu lemmikralliks. Seal on teed hästi naturaalsed ja loomupärased. Eestis püütakse trasse kunstlikult huvitavamaks teha, Soomes pole trassil selliseid ebameeldivaid kive ja roopaid. Saad ühtejärge kiiresti sõita, ei pea kogu aeg auto pärast muretsema.

Igal kaardilugejal on oma käekiri

Kaardilugeja põhiülesanne on stardist finišini legendi lugeda. Aga sinna kõrvale käib ka palju muud – lühidalt öeldes – logistikat.

Igal kaardilugejal on oma käekiri. Kõiki sõnu ei jõua legendi kirja panna ja siis kujunevad eraldi tingmärgid. See käib koostöös piloodiga, kellega on välja kujunenud teatud rallisõnavara. Eks ta üks paras salakood on ja teistel tüürimeestel pole sellega midagi peale hakata, nii nagu minul pole mingit kasu näiteks Ogieri legendist.

Koolitame kaardilugejaid

Kaardilugejate koolitamiseks Eestis käivitasime 2022. aastal Autospordiliidus koos Kuldar Sikuga koolitusprogrammi „Ralli Tulevikutähed”. Valisime sinna programmi viis tulevikulootust. Eesmärgiks on neile oma aastatega kogunenud teadmisi ja oskusi edasi anda. Kui noor piloot hakkab rahvusvahelisel tasemel esinema, siis on talle kõrvale vaja kogenud kaardilugejat, selleks see projekt saigi ellu kutsutud.

Elva linnal on minu elus suur roll

Elva spordieluga püüan ikka kursis olla. Noorena sai muiduga sporti rohkem jälgitud. Praegu on aega selleks vähem. Infot tuleb peale ka järjest rohkem ja kõigel silma peal hoida ei jõua. Aga tähtsamate Elva sündmustega olen ikka kursis.

Elvasse juhtun nüüd kahjuks harva. Elame perega Sakus – abikaasa Maarja, lapsed Maria, Mateo ja Monte. Tütar Maria käib juba koolis. Pereelu nõuab oma ja suure osa aastast olen ju nagunii Eestist ära. Aga sellele vaatamata on Elva mänginud minu elus väga suurt rolli ja suur tänu koolile ja kogukonnale, kes on mind alati toetanud.