Tõnu Põder

Olen õppinud inimesi paremini tundma ja juhtima

Magadanist Elvasse

Tulin ilmale 13. märtsil 1956.aastal Magadanis, toonase Vene Föderatsiooni Kaug-Ida osas Magadani lahe ääres, mis on Ohhoota mere kaudu ühendatud Vaikse ookeaniga. Sündisin seega Elvast linnulennul umbes 11 tuhande kilomeetri kaugusel.

Mu vanemad, nii isa Valdeko kui ka ema Aino Õilme olid toonase Eesti okupeerinud NSVL võimu poolt viidud Kaug-Ida orjalaagritesse selle eest, et kumbki võitles omal viisil Eesti iseseisvuse eest ja okupatsioonivõimu vastu. Isa tegi seda sideohvitserina, hiljem metsavendade pealikuna relv käes, ema relvaks oli sulepea ning värvipintslid ja -pliiatsid.

Vanemad vabanesid nn Hruštšovi sula ajal. Loa Eestisse naasta saadi 1958. aastal. Ema oli Pärnumaalt pärit ja õppis arreteerimuse hetkel Koidula kloostris, nii kutsuti toona rahvasuus Pärnu Lydia Koidula nimelist Tütarlaste Gümnaasiumi. Isa sündis ja kasvas Tartus. Lapsepõlve suved oli isa veetnud oma emale kuulunud Undi karjamõisas Aakres. Eluaseme loomisel lahendasid minu vanemad erimeelsuse Salomonliku otsusega Pärnu ja Tartu vahele Elvasse. Isa ehitas siia maja, kuhu saime Kulbilohus asunud üüripinnalt ümber asuda novembris 1963.

Ema oli kodune ning tegeles minu ja õega. Seetõttu tundsin ja kirjutasin tähti viieaastaselt ning kuuesena lugesin juba päris hästi.

Koolis oli alguses igav

Juba kuuesena karjatasin koos koeraga ja minust mitu aastat vanema sugulase Arno Grafiga Aakre kolhoosi mullikaid ja vasikaid ja 7-aastaselt minu vägisi kooli panek Elva Keskkooli oli mulle valulik. Pidin Pontu ja vasikad augusti lõpus maha jätma, mind küüditati Undilt koju Elvasse. Igatsus maaelu järele kasvas veelgi, kui nägin, et suur enamus klassikaaslasi veerisid vaevaliselt tähti, lugemisest rääkimata. Miks mind siia toodi, oli küsimus.

Mul oli igav ja see hakkas hiljem mõjutama ka õppimisharjumust. Küllap olin oma keskmisest suurema lugemuse tõttu klassikaaslaste vastu mõnikord üleolev ja irooniline nende vastu, kelle kodudes nägin klassivenna õpikute kõrval raamatutest ainult Aastakalendrit ja Küülikukasvataja käsiraamatut. Usun, et mind sellise käitumise tõttu väga ei sallitud, aga ega keegi ju seda otse ei öelnud, sest olin keevaline ja asi läks ikka mõnigi kord rüseluseks kätte ära. Kõige selle pärast on tagasi mõeldes kahju, sest nii ema kui isa leidsid, et koolikaaslasi tuleb vajadusel abistada, mitte neid narrida. Siiski on esimesest klassist ka toredaid hetki meenutada, kus kõik klassikaaslased mind ja Heldur Kudu kadestasid. Klassijuhataja Maimu Käsper pani meid tahvli ette kahte viirgu seisma ja pidime midagi laulma. Tuli siis ja pani kõrva nii minu kui ka Helduri suu juurde ja lubas meid istuma. Asi lõppes sellega, et ülejäänud pidid pärast tunde nädalas vähemalt korra osalema mudilaskoori lauluharjutustel.

Ütlen ette, et nii spordis kui ka muusikas olin ma oma üliandekate vanemate üliandetu laps. Muusika puhul see mind ei häirinud. Küll imestasid aga õpetajad ja tuttavad, sest isa oli lapsena laulnud Pauluse kiriku poistekooris, laulis Elva Meeskooris, mida juhatas minu esimese pinginaabri Kait Kenneri isa Kalju Kenner. Muuseas, minu ema mängis ilma igasuguse koolita meie Pärnumaa harmooniumil kõiki meloodiaid, mida talle ette ümiseti.

Keskkooli ajal hakkas mul aru vaikselt pähe tulema ja kahe lähedase sõbra Allan Toimi ja Jaak Okase kõrvale ilmus hulk häid kaaslasi sealhulgas mitmed suusatrennist, kellest mõnedega tänaseni tihedasti suhtlen.

Elva Keskkooli lõpetasin 1974, samal aastal alustasin õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja jätkasin mõne aasta möödudes õigusteaduskonnas, mille ka lõpetasin. Edasi järgnesid mitmed õppeasutused kaugel ja lähedal. Seni viimase tõsisema eksami õiendasin Tamperes aastal 2002 ja sain seejärel rahvusvahelise kategooria kohtunikuks laskesuusatamise alal. Elus on tehtud eksameid vist enam kui võistlusstarte laskesuusatajana.

Esimene võit ja isa eeskuju

Oma esimestest Eesti-aastatest mäletan ennast ainult suuskadel. Esimene võit oli esikoht Elva linna 5-aastaste laste suusavõistlustel. See peeti Arbi järve jääl, uisuringraja keskel ja distantsiks oli umbes 80 m pikkune sirge.

See, et olin muusikas andekate vanemate andetu laps, ei läinud mul kopika eest ka südamesse, vastupidi oli aga spordiga.

Isa oli mul mänginud õige mitme riigi tippkoondistes, tulnud sealhulgas jalgpallis ja jäähokis ka Eesti meistriks. Sõja ajal kuulus ta ühe paha riigi paha väeliigi ühendatud jalgpallikoondisesse, Saksamaa tänases mõistes bundesliigasse. Seda ainsa välismaalasena. Pärast Stalingradi katastroofi maailmasõjas peatati Kolmanda Reichi meistivõistlused ja suur osa jalgpallureid sattus rindele.

Magadani surmalaagrist vabanemise järel hakkas endisest sideohvitserist isa treenima Magadani Laevaehitustehase jäähokimeeskonda, oli seal nn mängiv treener. Temast aluse saanud võistkond jõudis naaberriigi esiliigasse, paraku aga mitte kõrgliigasse. Kui jõudsime Eestisse, pakuti isale hokikoondise peatreeneri kohta, aga ta loobus, kuna Eestis puudusid tookord võimalused soojal ajal treenimiseks. Polnud ühtki jäähalli.

Seda kõike teadsin juba päris pisikesena ja tahtmine saada isa sarnaseks oli suur. Ja kui fännid käisid isal külas ja nimetasid teda „härra meistersportlaseks“ (nii kutsus teda ka Richard Anton), siis küsiti ka tihti, et kas minust saab ka nii kõva sportlane kui isa. No mida pidi lapse hing tundma! Tulemuseks oli, et takkajärgi targana võin öelda, et tahtmine oli füüsilistest võimetest suurem, treenisin üle.

Spordiala valik

Elva Laste- ja Noorte Spordikoolis oli valida jalgratta- ja uisutrenn, suusatrenn, laskmine ning kergejõustik (kergeraks meie toonases keeles). Viimane ei tulnud aga kõne alla, kuigi olin kooli võistkonda mõnedki korrad arvatud kuulitõukes, odaviskes ning kõrgus- ja kaugushüppes. Muu hulgas meenuvad tõkkejooks ja sprint Elva koolimaja kolmanda korruse koridoris. Kergejõustiklased tundusid toona mulle nii naljakatena, nad pusisid ja lihvisid seal ühte liigutust tundide ja päevade kaupa ning tundusid samas väga tähtsatena. Mina ja mu sõbrad olime aga nagu Browni molekulid, elurõõmsad ja kogu aeg liikumises.

Oma keskpäraste võimete kiuste tegelesin siiski paljude aladega. Olin kooli võistkondades rajooni kiiruisutamise võistlustel (ja ka meister) harilikel uiskudel ning NSVL okupatsiooni ajal populaarsetel nn sõjalisrakenduslikel spordialadel (sh VTK mitmevõistlus).

Suusatrenni läksin, nagu nii mõnigi meie klassist sellepärast, et nn ninapingutajatega suuski saada. Suusamäel olid muidu heatahtlikud naabrilapsed korduvalt kaastundlikult küsinud, et millal sina, Põder küll endale korralikud suusad saad. Aga see „päris“ suusavarustus oli nii kallis, et ma ei julgenud vanematele sellist soovi edastadagi. Nii tuligi spordikool ja suusatamine. Läksin sinna koos mõne klassikaaslasega neljanda klassi sügisel, treeneriteks olid Heino Mäesalu (Heints) ja Kalev Pukk.

Mäletan toonaseid „isakesi“ Kalev Pullat, Artur Hunti ja teisi kuulsaid Elva suusamehi, kes kõik suhtusid meisse, väikestesse, väga sõbralikult ja abivalmilt. Oli ju vaja ise suusasidemed suuskadele peale kruvida, suusad tõrvata, samuti õigesti määrida jne. Ja ega 11-aastasele kusagil mujal sellist oskust ei jagatud. Agu Lamp (Lambi Aks) koos Toomas Mardiga (Mardi Tom) suhtusid meisse hästi ning olid alati abivalmid, samuti teised meist 3-5 aastat vanemad poisid.

Kas valisin õige spordiala?

Seda ei saa kunagi teada, sest teisi ma ju ei proovinud. Omal algatusel olin noorpõlves rajanud heinamaale oma „staadioni“, kus harrastasin kümnevõistluse alasid, välja arvatud jooksud. Tahtsin väga saada kümnevõistlejaks. Aga 14-aasta vanuseks oli suusatamine keha nii tuimaks teinud, et ise õpitud teivashüpe väga välja ei tulnud, sprindis võistlustel ka enam ühtki diplomit ei saanud ja sinna see kümnevõistluse olümpiavõitjaks tuleku unistus soiku jäi. Odavise meeldis veel pikki aastaid, aga saavutused piirdusid rajooni noorte meistrivõistluste diplomitega.

Ega ma laskesuusatamist ju ei valinudki. Ühel heal päeval kamandas Puki Kalev need poisid, kes (minu arvates) olid distsiplineeritumad ja õige väheke teistest paremad ning samuti olid hea nägemisega, lasketiiru ja algasid lasketreeningud. Esimene võistlus, kus startisin (vist 1969) oli Heino Mäesalu ja Kalev Puki algatusel ja eestvedamisel peetud esimesed Eesti MV laskejooksus Elva jahilasketiirus. Mingit väga head kohta ma ei saanud, sest olin murdmaajooksus kehvakene. Aga treener Mäesalu tehtud foto püstitiirus, kus sihin, pandi spordikoolis fototahvlile ja treener seletas teistele, et vaadake, siin on suurepärane laskeasend ja mulle, et vaata Põder, kui sa põdra moodi jooksma ka õpid, võib sust asja saada. Olin väga uhke.

Seltskond oli tore ja võistelda meeldis

Nii see laskesuusatamine tuli. Mingeid kohti ma ei saanud, mäletan et teates olin kolmanda käena endast vanematega noorte Eesti meistrivõistlustel esikohal, aga individuaalselt ma neljandatest kohtadest ettepoole ei jõudnud. Ega ma seda väga üle ei elanud, seltskond oli tore ja võistelda mulle meeldis. Huvitav, et pinginaabri Allan Toimi suur edu mind kadedaks ei teinud. Mul oli tema üle hea meel. Seda tänagi, kui ta vist juba kolmekohase arvu Worldloppeti maratone läbinud on. Noh, maratonil on ju kergem, seda saab ju ilma püssita teha ja keegi ei saada sind trahviringidele.

Treenerid – oma ala entusiastid

Hiljem, ise presidendina klubi ja föderatsiooni juhtides, mõtlesin tunnustusega Kalev Pukile ja Heino Mäesalule. Need mehed olid tõelised oma ala fännid ka laskesuusatamisele majanduslikku baasi luues. Koolinoorte sport oli vene ajal kordades paremini rahastatud kui praegu, aga asja muutis keeruliseks veneaegne alaline kvaliteetse (st välismaa) kauba defitsiit. See puudutas igasugust varustust peale püsside ja padrunite. Ja siit minu treenerite stiilinäide. Nemad olid ju tihti võistluste peakorraldajad ja avastasin, et kui ma mõnikord eespool olin, oli lõpuprotokollis kirjas Tõnu Põder „Dünamo“, kui aga kohad jäid tahapoole, siis Tõnu Põder KSÜ Noorus (Koolinoorte Spordiühing Noorus). Nii said protokolli järgi „Nooruse“ omad „Dünamo“ sportlastelt alati peksa ja see tähendas, et NSVL Siseministeeriumi Spordiühing „Dünamo“ kohalik kontor andis Pukile ja Mäesalule meelsasti Soomes toodetud maailma tasemel varustust (Järvineni suusad ja kilpa-kepid). Siinkohal pean lisama tõe huvides, et Eestimaised „Estonia“ suusad olid samuti suurepärased. Aga noh, kui Mäesalu mulle Järvised andis, mis siis, et kasutatud, siis tundsin end tõelise tegijana.

Kalev Pukk oli sõbralik ja ka tema naljad olid sõbralikumad kui Heino Mäesalul. Viimase kohta kippusid meie tipud kaebama, et ta mõnda meest lausa mõnitab, kui see miskit valesti tegi. Eks Mäesalu oligi omapärase huumorimeelega ja mõnikord terava keelega. Kord Häädemeestel treeninglaagris tegime kõrgelt jõepervelt jõkke vettehüppeid ja mul tõesti üks hüpe ebaõnnestus. Pinginaaber Allan oli siis Heino peale väga kuri, kuna see oli Joel Joostile soovitanud sealt hüpata, „kust Põder vette kukkus“. Mina naersin seda kuuldes aga sõber arvas, et halvustamise asemel tulnuks Heintsil omal õige hüpe ette näidata.

Üldiselt suhtus Mäesalu minusse väga hästi, ei teagi miks, sest mingi imemees ma ju polnud. Ükskord pidin kusagil järgmisel päeval võistlema ja mul ei olnud võistlusdressi pükse. Heino andis mulle korralikud püksid ja ütles, et vaata, et sa nüüd täiega paned, ma andsin sulle oma jalast püksid ära. Olidki olnud tal korra jalas, aga jäid mulle. Vaimukas aasimine oli Mäesalu puhul ikka pigem sõbralik.

Minu treenerid ei kasutanud õpilaste kuuldes iial vandesõnu. Ei kuradeid ega Wiedemanni sõnaraamatus seletatud anatoomilisi termineid (üle-eelmise sajandi eesti keeles). Mõtlen sellele tihti, kui tänapäeval mõni treener on õpilast sõimanud ja mitte lihtsalt halvasti öelnud, vaid saatnud sinna kohta, mida trükimusta välja ei kannata.

Trennikaaslased

Kui spordikoolis trennis käimisega alustasime, siis oli meid palju. Mitmed kukkusid ära, põhiliselt nendest peredest lapsed, kus emad-isad leidsid, et sport on tühi ajaraisk ja vaimu närimine. Kuigi, samas pean tunnistama, et ei kuulnud kelleltki, et vanemad oleksid keelanud trenni tulla.

Mina treenisin koos umbes omavanuste ja natuke vanematega, olime vanusest ja soost sõltumta küllalt kokkuhoidvad. Head trennikaslased olid pinginaaber AllanToim ja aasta vanem Toomas Tuvike, kellega koos astusime tihti Mitšurini tänavat mööda trenni ja ajasime tarka juttu. Meenub ka väga andekas, paar aastat vanem Avo Liivamägi – meeldiva käitumisega hea kaaslane. Siis veel vanemad poisid Toomas Lubi, Agu Lamp ja Andres Muru. Lubi ja Lambi Agu olid lahutamatud kaaslased, kes alati nalja tegid, teisi naerutasid, aga mitte kunagi ei alandanud oma naljadega meid, oma treeningkaaslasi.

Tihti mängisime treeningutel soojenduseks jalgpalli. Ühel sellisel mängul sattusin Lubi Tomiga samasse võistkonda ja me võitsime teise võistkonna treeningkaaslasi. Lõpuvile järel platsilt lahkudes seletas Toomas meile, noorematele võistkonnakaaslastele: „Mehed, pidage meeles, meie ei võitnud mitte ainult tänu vastaste vigadele vaid eelkõige tänu oma suurepärasele mängule!“.

Palju suusatrenni tüdrukuid-neidusid oli ka meiega kas Vapramäe tapvatel murdmaaradadel või Pirnaku metsa vähe leebematel trassidel. Aga toona naiste jaoks veel laskesuusatamist polnud, see tuli hiljem.

Paljud Elva laskesuusatajad sõitsid NL meistriteks, aga trennis käisid ka noormehed, kes olid andekad jooksualadel nagu Jüri Haamer ja Margus Rein. (hüüdnimega Uua). Kuigi laskesuusatajaid neist ei saanud, olid nad toredad kaaslased lumel ja murdmaaradadel.

Profisportlaste muredest vaba

Mina tippsporti ei jõudnud. Kuigi tookord noorukina oleksin seda hirmsasti, oi kui hirmsasti tahtnud. Ehk just tänu sellele, et olin hilise füüsilise arenguga (võitsin hiljem igasugustel asutuste vahelistel võistlustel neidki, kes kooli ajal mulle pikalt ära panid), olen ma nüüd terve ja vaba profisportlaste haigustest ning muudest muredest.

Ainuke, mis lapsena südamele jäi, oli pettus ühel Pionerskaja Pravda vabariiklikul võistlustel, kus alles hiljem selgus, et võitjad osutusid vanemateks kui üles anti. Ja valu tegi see, et meie võistkonnale, ka mulle, lubati diplom (kas oli see 1. või 2. koha diplom, täpselt ei mäleta) hiljem kooli järele saata. Ootasin neljanda-viienda klassi lapsena seda terve aasta, no ei tulnud. Aga näe, meeles on tänaseni. Siitki tuli õpetus minu käitumismustri kujunemiseks. Ühtki lapsele antud lubadust ei tohi unustada, eriti kui selle täitmine on võimalik ega võta enam ressurssi kui trükitud paber, millele tuleb nimi, aeg ja saavutatud koht juurde kirjutada.

Kripeldusi

Spordi osas kripeldama midagi jäänud ei ole. Tajusin oma füüsilisi võimeid ja eelistasin hiljem, pärast keskkooli, sportimisele õppimist. Tänu suusatrennis käimisele oskan ehk nüüd kuidagimoodi suusatada ja hästi tulistada ning õppisin võib-olla veel midagi, mida ei saa sõnadesse panna.

Elus eneses aga… Kui ma Kaug-Idast Eestisse tulin, siis rääkisin emakeele tasemel kolme keelt – eesti keelt, mida kõnelesime Magadani kodus ema ja isaga, vene keelt, mis oli tulnud tänavalt ja tatari keelt, mille omandasin endast vanemate Tatari tüdrukutega liivakastis mängides. Tänaseks olen vene ja tatari keele unustanud, vene keelega saan kuidagi hakkama, aga tatari keele kõla on hästi meeles, sõnu aga mäletan ainult mõnda. See sünnijärgselt omandatud kolmkeelsus on tänaseni parasiidina alles mu emakeelses lauseehituses ja häirib mujalgi.

Eksameid olen hädaga teinud vene ja inglise keeles ja ühe ka soome keeles. Keelte õppimiseks olid mul kõik võimalused olemas, aga alati tuli midagi „tähtsamat“ vahele. Sellest on kahju. Aga võib-olla just tänu sellisele poolharitlase seisundile ei olnud ma kusagil peost suhu elav diplomaat või väga kulunud kuuega muu ametimees. Aga ikkagi, tehkem kõik, et meie lapsed oskaksid ka muid Euroopa keeli kui tuvi-inglise keelt. See muidugi eeldab emakeele hiilgavat tundmist. Muidu võõrkeeli ei õpi. Ja ainult inglise keelt vallates on maailm väga vaene ja kitsas kuigi paljud arvavad teisiti või õigemini – ei mõtle sellele.

President kahel kohal

Ühel heal päeval tuli vana sõber ja treeningukaaslane Rein Pedaja minu juurde jutuga, et spordikool likvideeritakse ja me peame iseseisvad spordiklubid looma. Nii asutasimegi aastal 2001 viie mehega Elva Suusaklubi. Juba tol hetkel oli Rein Pedaja skeptiline poliitikute lubaduste suhtes. Eriti ajas naerma, et lubati ju likvideeritavate spordikoolide treeneritele sama rahastust, ainult et riigilt tulev palk oleks juba treeneritele välja makstud läbi spordiklubi. Pedaja oli kokku kutsunud Elva kohta vägagi mõnusa seltskonna, kellega lootis siis edasi minna.

Reinul oli tookord abiks ka treener Kalev Pukk, kes pensionärina abistas laskesuusatajaid esialgu tasuta. Istusime siis laua taha koosseisus AS RPM tegevdirektor Enno Kuldkepp (olin temaga juristina äriasju ajanud), ettevõtja Rein Leosk, Ilmar Ala politseist (abimees tegelemaks kõigega mis puudutas relvalubasid). Kohal oli ka Andrus Ilves, kes treenis kahevõistlejaid ning mõned veel. Saint-Gobain Glass Eesti AS (tookord Elvex) juhataja Andi Kasak abistas hiljem klubi rahaliselt.

Elva Suusaklubil läheb praegu hästi ning klubi presidendina on mul üks eesmärke olnud teha omaltpoolt kõik, et kohalike omavalitsuste ja vabariigi valitsuste kiuste ka väiksemas kohas kui Tallinn, lapsi spordi juures hoida. Selleks olen aastate jooksul kogenud lugematu arv kordi riigiametnike korruptsiooni, rumalust ning enesetähtsustamist.

Suusaklubi algaastail oli ka Elva linnavolikogu, linnapea ja ametnikega väga palju piikide murdmist näiteks spordikoolile kunagi kuulunud Otepääl asuva endise laskesuusatajate majaga.

Elva Suusaklubi asutamisest järgmisel aastal tehti mulle ettepanek asuda Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni (ELSF) juhtima. Sellel ajal olid föderatsiooni majandusasjad üsna sassis ning toonase presidendi (Even Tudeberg) ja muu seltskonna ideoloogiad erinesid teineteisest oluliselt. Eesti laskesuusakoondise tolleaegne peatreener Hillar Zahkna helistas mulle ja küsis, kas ma oleksin nõus asuma ELSF presidendi kohale. Ma olin tollel ajal veel noorem ja kogenematum kui praegu, seega andsin pikema vastuseta nõusoleku. Seda enam, et endised treeningukaaslased Rein Pedaja ja ELSF juhatuse liige Ants Sumberg veensid mind seda tegema kui nendega nõu pidasin.

Algas kohutav võidujooks ajaga ja seda just raha hankimise mõttes. Eks mäletate, kes Eestis toona Jumal oli? Just, õige, see oli Mati Alaver. Aga oma iseloomu kiuste oli Alaver mõtlemisvõimega mees, ta nägi minu esimestest sammudest, et uue juhatuse näol on tal tegemist konkurentidega Eesti Suusaliidule (ESL). Nii püüdis mees igati talle käepäraste vahenditega takistada meid raha hankimisel. Samas andis Alaver mulle paar korda väga head nõu, kui see polnud alaliitude konkureerimisega seotud.

Toetavalt suhtus ELSF tegemistesse ESL president Toomas Savi, toonane Riigikogu esimees.

Presidendi amet on auamet, milles inimene kulutab oma aega ja raha tegelemaks tuhande ja veel ühe asjaga. Eriti kui üleval on võlad jne. Mina ja föderatsiooni juhatus rabelesime aga kõvasti ja meid hakati tähele panema. Spordiajakirjanikud eesotsas Lembitu Kuusega panid oma kohalolu ja ajakirjanduslike nupukestega laskesuusatamisele õla alla.

Vedasin oma autoga ETV operaatoreid ja teisi tublisid inimesi võistlustele, hoolitsesime, et nad surnuks ei külmu ega soojast toidust (metsade vahel) ilma ei jää.

Ma olin toonud juhatusse nö oma inimesi, neid, kes raha oma, täpsemalt Lääne Euroopa firmade siinsete kontorite kaudu organiseerisid. Juhatus oli üksmeelne kuni sellesse valisime Wiessmanni kohaliku esinduse juhi. Sellele tallinnlasele sõitis kohe sisse aga üks Tallinna laskesuusatamise ja suusatamise treenerite perekond, kes tegid elukogenematule noorele mehele selgeks, et ELSF-is on kõik valesti, alates peast kuni viimase treeneri ja sportlaseni, muidugi juhul kui need polnud Tallinnast.

Eriti häiris Tallinna isakesi-emakesi see, et föderatsiooni juhib mingi „Elva junn“, mitte aga inimene. Need, st päris inimesed, elasid antud tegelaste arusaama järgi ainult Tallinnas. Nii avastasingi kord MM-il olles, et seal olid juhatuse liikmega kaasas tegelased, kes intrigeerisid ja tahtsid omi inimesi meepotile (mida nad arvasid olevat) lähemale. Mina olen aga militaarinimene ja ei hakanud ründama kindlust, millest sai lahinguta mööda minna. Astusin tagasi. Sellega polnud küll keegi arvestanud ja nii jäigi föderatsiooni juhtimine pikaks ajaks õhku, presidenti pikka aega, vist aasta ehk enam ei valitudki. Taganesin kohe ka juhatusest, et uuel inimesel oleks presidendina kergem alustada. Sain rahulikult oma Elva Suusaklubiga tegeleda. 

Õppisin inimesi veel paremini tundma

Kas ma andsin või sain ELSF presidendina miskit peale töörõõmu vastu ka? Sain küll, tutvusin kümnete suurepäraste inimestega üle maailma. Nägin oma silmaga, palju oli võimalik teha entusiasmist kui inimestel riigi ja kohalike omavalitsuste abi puudumisest varsti villand sai. Arvasin varem ekslikult, et militaristina mul juhtimisoskust piisab, aga tegelikkuses õppisin inimesi veel paremini tundma ja juhtima. Mis tuleb kasuks ka täna, mil juhin firmat, kus tegutseb maailma suurim vaktsiiniuurimise keskus. Nägin lähedalt ja selle sees olles ka tippspordi pahupooli, valet, alatust, äraostmist (noh selle korruptsiooniga tegelesid õnneks ka teatud riikide politseid ja prokuratuurid ja tegelevad tänagi), kadedust ja keelepeksu. Enamjaolt lõppkokkuvõttes ikka raha pärast. Sest tahame või mitte, tippsport on juba väga pikka aega eelkõige äri. Paraku on need pahed elu osad ka väljaspool tippsporti.

Soovitusi sportimisel

Emad-isad-vanavanemad olgu õnnelikud kui nende järeltulijat paelub spordiala, mida viljeletakse õues, värskes õhus. Elvas saavad andekamatest lastest kas tipplaskesuusatajad või -kahevõistlejad. Aga ükski laps, lapsevanem või oma ala tipp ei tohi iial unustada, et kõik algab murdmaasuusatamisest. Ilma eesti murdmaasuusatamiseta, selle baasideta ei ole meie laskesuusatamist ega kahevõistlust. Nii et, kõigepealt järeltulijad suuskadele, saagu neist siis hiljem kasvõi maletajad ehk siis hoopis jalgpallurid.

Lapsevanemad võiksid teada, et ühelgi suusaala inimesel (siia ei kuulu alpisuusatajad) pole vaja olnud puusa- või põlveliigeseid vahetada, küll aga neil tippsportlastel, kes kõval pinnasel leiba teenisid.

Arvan, et minu koduklubi noortest sportlastest ei peagi kõigist olümpiavõitjad saama. Ainuüksi kooliaastel suusarajal omandatud hea tervis on kulda väärt. Nii et, toetage, armsad vanemad, igati oma laste liikumissoove ja viige nad esimese sooviavalduse peale trenni, mis lapsele meeldivat paistab. Ärge kartke, trenni minek ei ole laulatus katolikus kirikus, mida enam katkestada ei tohi. Võib olla on esimene spordiala just hüppelauaks „sellele õigele“.

Sport minu elus praegu

Mina jälgin praegu neid spordialasid, millega mu lähedased, sealhulgas mu kümneseks saav lapselaps tegeleb. Loomulikult ka oma ala, kus katsun võimaluste piires (aeg!) Euroopas toimuvaid MK etappe külastada.

Minu laskmist, suusatamist ja metsatööd oma Pärnumaa metsades (jõusaali asendaja) praegusel eluetapil spordiks nimetada oleks liiast. Küll aga on tütre kaks mopsi juba kaheksa aastat minu juures Tartus „treeninglaagris“, mis tähendab, et igal õhtul enne magama minemist võtan nad rihmade otsa ning olenevalt ilmast, sajust ja tujust teeme 2-5 kilomeetrit kiirkõndi. Aga lisan siiagi humoris causa, et igaüks kel sama saatus, teab et tegemist on intervalltreeninguga, kus pooleminutilised molutamised-nuuskimised lähevad üle ligi 50 meetristeks meeletuteks spurtideks. Igav ei ole ja poole öö ajal on õhk Tartus Emajõe ääres juba suhteliselt puhas.

Elvas saab sporti teha igal ajal

Elvas on nii vilgas sporditegevus, et kõigega ma kindlasti kursis pole. Tean neid spordialasid, mida rahaliselt eraisikuna või kontserni omanikuna väheke toetada saan.

Sporti saab Elvas teha iga valitsuse ajal. Järved, tasuta spordibaas männimetsade näol ja muidugi kohalikud traditsioonid. Küsimus on tahtmises. Ilma entusiastideta pole see mõeldav.

Üks asi veel – lastele peaks kogukond mõtlema ja mitte käega löömise meeleolus. Kui riik suhtub lastesse nii nagu täna (näiteks massiline maakoolide sulgemine), siis ainuke pääsetee laste jaoks oleks kogukonna algatus ja arusaam, et vältimatult tuleb selleks ka isiklikku raha kasutada. Hilisem nooruki või täiskasvanu ravi, isegi kui see osutub võimalikuks, on kümnetes kordades kallim kui sportimise võimaldamine.

Sellest kõigest sõltub riigi julgeolek samuti. Täna on Euroopas paraku ainuke tegevus, kus poiss, tüdruk aga ka noormees või neiu kogu jõust pingutama peavad – sport. Ükskõik mis spordialal. The rest is silence ütleks Taani Hamlet.