Peeter Laasik

Sportimisega lood oma isikliku tervisepanga

Kooliaeg

Olen sündinud 9. jaanuaril 1959. aastal Tartus. Oma lapsepõlve ja noorukiaja olen veetnud Tartus. Isa oli autokoolis õpetaja, ema oli Tartu Lihakombinaadis meister. Nõukogude aja lapsele kohaselt käisin nii lasteaias kui ka koolis. Õde Linda on kolm aastat vanem.

Esimesse klassi läksin 1966. aastal Tartu 5. Keskkooli. Lõpetasin keskkooli 1977. aastal. Õpiedukus oli nagu tavalisel poisil, põhiliselt neljad-viied, kuid üks veerandi hinne oli keskkoolis ka 2, kuna olin palju ära spordilaagrites. Vahepeal sain ka kiituskirju, kuid nagu poistega ikka – „oled lahtise peaga, aga ei viitsi pingutada“.

Maadlemine sobis paremini

Sporti hakkasin tegema neljandas klassis, ühe klassivenna kutsel läksin maadlustrenni. Hakkasin käima EPA Spordikoolis, treener oli Jakob Proovel. Treeneriga mul vedas, Jakob Proovel oli väga põhjalik. Keskkooli ja juba ülikooli ajal käisin ka neli-viis aastat akadeemilise sõudmise trennis. Sageli oli peale koolitunde kaks trenni järjest. Kõigepealt sõudmine kella neljast kuueni ja siis õhtul kella seitsmeks maadlema. Maadlemisega sain paremini hakkama ja ka tulemused tulid paremad. Samas sõudmine oli huvitavam, oli rohkem suvelaagreid ja sai teha trenni koos tüdrukutega.

Üldiselt oli kohe õige spordiala klassikaline maadlus. Teiste alade proovimine on olnud samuti normalane. 

Kiitus, kriitika, närvisüsteemi tugevus

Minu vanemad väga spordihuvilised ei olnud, kuid võistlusi vaatamas käisid. Kui koolitööd tehtud, siis probleemi ei olnud. Kaasaelajaid oli nii klassikaalslaste seas kui ka hiljem kursusekaaslased ülikooli päevil.

Kiituse üle on ikka hea meel nagu igal normaalsel inimesel. Kriitika osas sõltub, kes seda teeb. Omad arvamusliidrid on olnud, nende arvamus on mulle rohkem korda läinud. Üldiselt pean oma närvisüsteemi tugevaks. Kahevõitluse aladel nagu maadlus ja judo peab närvisüsteem olema tugev. Kui võidad, siis võidad ise, kui kaotad, siis ka sina ise.

Eeskujud spordis on olnud oma aja tugevamad mehed, näiteks Ants Nisu ja Henn Põlluste.

Kõige kaalukamaks tulemuseks sportlaskarjääris pean üleliidulistel noortemängudel saavutatud kolmandat kohta. Eestis oli mitmeid meistrivõistluste medalikohti maadluses ja akadeemilises sõudmises.

Otsustasin arsti elukutse kasuks

Õppisin ülikoolis arstiteaduskonnas, spordimeditsiini osakonnas. Suutsin laagrites ja võistustel käia veel neljanda kursuseni. Pärast seda tuli ikka õppimine niivõrd peale, et kahte jumalat ei olnud võimalik teenida. Eesmärk oli ka normajaga ülikool lõpetada. Otsustasin õppimise ja arsti elukutse kasuks ja loobusin aktiivsest spordist.

Kõik, mida olen teinud, olen püüdnud hästi teha. Alati saab rohkem, kõrgemale, kaugemale – kuid kahetseda ei ole midagi.

Olen arsti tööd teinud kogu oma elu, 40 aastat, sõltumata ametikohast. Olen olnud arst, haigla juhataja, abiminister. Sporti olen vastavalt sellele, kuidas tervis võimaldab, seniajani teinud. Tervisega on olnud erinevaid probleeme, kuid kolleegide abiga olen neist üle saanud. Elva Haiglas me sporti eraldi ei propageeri, kuid sporti tegevatesse inimestesse suhtun väga positiivselt.

Tervisesport on kindlasti terviseks!

Kõik noored peaksid tegelema mingi spordialaga. Spordiga tegeledes lood oma isikliku tervisepanga, kust hilisemas elus saad dividende võtta. Soovitus nii noortele kui eakamatele – tervisesport on kindlasti terviseks. Mingit spordiala saab alati harrastada, ka lülisamba murruga voodis lamades.

Elva spordi tegemistel hoian ikka silma peal. Kuid huvitavad on nii Eesti kui ka võib-olla isegi rohkem maailma spordis toimuv. Inimvõimete piirid nihkuvad kogu aeg ja see on huvitav.