Alja Kivi

Spordihing toob su igas olukorras ikkagi sporti nautima

Õpiaeg Elva koolis ja spordikoolis

Sündinud olen 21.septembril 1944. aastal Tartumaal Rõngu vallas. Lapsepõlves olin palju aega vanaema juures Valgutas.

Kooliteed alustasin Rõngu 7-klassilises koolis ja mäletan, et juba algklassides sai veidi spordiga tegeldud. 1954. aastal kolisime Elvasse ja edasi õppisin Elva Keskkoolis.

Ma ei olnud mingi tipptegija. Alates 1956. aastast õppisin ka Elva Laste Spordikooli kergejõustiku osakonnas. Võtsin osa enamustest koolis toimunud spordivõistlustest ja kuulusin aastaid kooli koondvõistkonda nii sportmängudes kui ka kergejõustikus. 

Miskipärast olid lemmikaladeks pallimängud, eriti aga võrkpall. 1968.aastal omistati mulle spordikohtuniku tunnistus just võrkpallis. Kuna 1960ndatel aastatel toimusid asutustevahelised võistlused, siis olime tihti nii ema kui ka õega koos staadionil võistlemas.

Lõpetasin nii Elva Keskkooli kui ka spordikooli 1963.aastal. Meie klass oli aianduse kallakuga, seega “suured aednikud”. Kuna ma suviti olin töötanud Tartu rajooni Kommunaalmajanduse Kontoris, siis pärast kooli läksin ka sinna tööle. 1964.aastal avanes võimalus töötada spordimetoodikuna Teeninduskombinaadis Kalev. Seega sportlik tegevus jätkus. Alustasin õpinguid kaugõppes TRÜ kehakultuuriteaduskonnas.

Tõin oma õpilased Elva mägedele suusatama

1966.aastal alustasin kehalise kasvatuse õpetaja tööd Jõgeva rajoonis Järve Keskkoolis. Hiljem oli selle kooli nimeks Maarja Keskkool ja veel hiljem J.V.Veski nim Maarja Keskkool.

Talvisel koolivaheajal kutsusin oma klassi suusahuvilised õpilased Elvasse enda poole, et Jõgeval vaid lagendikel suusatada saanud lapsed võiksid siin vaheldusrikkal maastikul suusatamist nautida. Ööbisime ja elasime Elvas minu vanemate majas. Päeval panime suusad alla ja katsusime vallutada künkaid, mis lauskmaalastele mägedena tundusid. Ja ega kõrged mäedki proovimata jäänud. Mis siis, et mõni sealt vaat et tagumiku peal alla sõitis. Elvas suusatamas käisin ma oma klassiga ka siis kui olin jalast ilma jäänud. Siis viis mu õde nad suusatama.

…olin jälle õpilaste keskel…

Parimaid õpilasi mul jätkus, aga nende saavutusi ma enam ei mäleta. Seda mäletan, et just sellel aastal kui minuga see avarii juhtus, olid meie kooli tüdrukud väravpallis rajooni parimad ja pidime kevadel minema üleriigilistele võistlustele Jõgeva rajooni esindama. Aga üks päev – 28.veebruar 1970.aastal (umbes kell 12.45) tõmbas sellele suurepärasele võimalusele kriipsu peale.

Olin jalgsi teel koolimajja, veidi maad enne koolimaja juhtus liiklusõnnetus, jäin kahe auto vahele ja minu teekond jätkus hoopis sõiduga Tartusse, traumapunkti. Ja seal “osati” mu lahtine luumurd valesti kokku panna. Päev hiljem aga viidi mind Tartu Linna Kliinilisse Haiglasse, mis asus Toomemäel. 15.märtsil 1970 amputeeriti parem jalg, sest olukord oli muutunud eluohtlikuks (tekkis suur veremürgitus). Haiglast väljusin alles 1.oktoobril 1970 II grupi invaliidina. 1971.aasta kevadel tehti mulle esimene protees. Kuna olin jälle “kahejalgne” , siis juuli lõpus muudeti mu invaliidsusgrupp kolmandaks. Tuli mõelda tööle hakkamisele, kuigi tervislik seisund polnud kõige parem.

1. septembril 1971.aastal võimaldas Järve Keskkooli juhtkond mulle tööd käsitööõpetajana. Hiljem ajaloo õpetajana ning kooli raamatukogu juhatajana. Olin jälle õpilaste keskel.

Taas spordis ja mitmetel aladel, meelisala oli võrkpall

Kuulsin, et Tartus oli moodustatud invaühing ja otsustasin uurida, kas mind ka vastu võetakse. Olin ju teise rajooni inimene. Võeti, ja seega algas minu sportlik tegevus taas. Ma olin ju hingelt ikka veel kehalise kasvatuse õpetaja ja tahtsin ennast liigutada. Ma pole nurgas istuja tüüp. Olen ahvike, kes hüppab oksalt oksale ja nii mu seiklused algasid.

Invaspordis tegelesin samuti mitmete aladega. Võistlesin kergejõustikus, males-kabes, koroonas, laskmises, istevõrkpallis ning ratastoolis nii vigursõitudes kui ka lühi- ja pikamaasõitudes. Kõige rohkem meeldis mulle istevõrkpall ja need ratastoolisõidud.

Arvan, et üks paremaid tulemusi oli 1992.aastal 6.-12.juunini Soomes Järvenpääl toimunud Euroopa meistrivõistlustel istevõrkpallis, kus saavutasime 12 riigi (Austria, Eesti, Hollandi, Läti, Horvaatia, Norra, Rootsi, Saksamaa, Sloveenia, Soome, Ukraina ja Ungari) hulgas võisteldes pronksmedali.

Auhinnakohti, karikaid ja medaleid on aastatega kogunenud hulganisti.

Parematest tulemustest mainiksin siinkohal vaid Elvas toimunud võistluste tulemusi. Aastal 2005 laskmise meistrivõistlustel naiste arvestuses esikoht tulemusega 152 silma. Samal aastal Elva staadionil kergejõustiku heitealade mitmevõistluse meistrivõistlustel naiste arvestuses teine koht, tulemusega 192 punkti. 2009. aastal Elvas toimunud ratastoolide vigursõidus naiste arvestuses esikoht ajaga 1.19,53 ja kabe võistlustel naiste arvestuses kolmas koht.

Paraolümpiamängudelt neljas koht

Aastal 1994 käisin Lillehammeris paraolümpial jääkelgusõidu võistlustel. Olümpiamängudeks olin harjutanud koduküla tuletõrje tiigi jääl. Isiklikku õiget kelku mul polnud. Norrakatelt saime nende vana kelgu ja seegi ei kõlvanud võistlustel kasutada. Seal andsid nad teise, muidugi kasutatud. Ja noh Lillehammeri ja minu tiigi jääd ei anna võrrelda! 100 meetri sõidus jäin neljandaks, medalid võitsid Norra naised.1500 meetri distantsil sain aga disklafi, sest ähmiga unustasin ühel ringil rada vahetada.

Välisvõistlustel on paris palju käidud. Istevõrkpalli naiskonnaga võistlustel Lätis, Alma – Atas, Kaasanis, Leningradis, Moskvas, Soomes ja Saksamaal. Kergejõustiklastega käisime Põhja – Osseetias. See oli üks meeldejäävamaid reise.