Elva Puuetega Inimeste Ühing loodi 2017. aasta teises pooles.
Elvas ei olnud puuetega inimeste huvikaitsega tegelevat organisatsiooni. Samuti oli iga uus kohaliku omavalitsuse (KOV) planeering ligipääsetavust eirav. Ligipääsetavuse osa on vaikselt paremaks läinud. Eesmärgiks on olnud ka edendada invasporti. Kuulume nii Eesti Invaspordi Liitu kui Paraolümpiakomiteesse ning nende kaudu oleme ka spordiregistris. Meil on erinevate puudegruppide esindajad – vaegliikujad, nägemis-, kuulmis- ja intellektipuudega inimesed.
Elva Puuetega Inimeste Ühingus on 2023. aasta novembris 49 inimest, kellest ligi pooled tegelevad ka invaspordiga.
Saame igal reedel kaheks tunniks kokku ning räägime ära vajalikud jutud (näiteks on mingi eelnõu huvigruppidega kooskõlastusringil, oodatakse ettepanekuid) ning enamasti mängime bocciat*. See on istudes mängitav pallimäng, mille tarbeks on eraldi sise -ja välipallid. Talvisel perioodil kohtume reedeti spordihoones, suvisel hooajal ühe liikme aias üsna Elva kesklinna lähedal. Päris palju käime võistlemas. Bocciat saab mängida individuaalselt, paaris kui võistkondlikult, igal on oma meistrivõistlus nii sise- kui välivõistlus. Lisaks sõpruskohtumised ja muud karikavõistlused.
Meil on ühingu liikmeid, kes käivad regulaarselt jõusaalis, koos kõndimas või mängivad väiksema seltskonnaga kodus bocciat. Mõni on soetanud endale välipallid. Sisepalle laenatakse ühingult ning need peavad järgmiseks trenniks tagasi jõudma.
Üks aasta tähtsamaid sündmusi on neli päeva kestev üle-eestiline invaspordilaager. Kavas on heitealad, laskmine, vibu laskmine, kettagolf, boccia (individuaalne), kabe, male, täpsusorienteerumine. Mõnel aastal on olnud käsipall (istudes mängitav), sulgpall, tõstmine.
Eelkõige on laagris võimalik tutvuda erinevate aladega, kohtuda teistega üle Eesti ning võistelda endale sobivatel aladel. Ühingu liikmed on osalenud ka parakergejõustiku meistrivõistlustel.
Seltsielu käib kuidagi paralleelselt ja suuresti isetekkeliselt.
Vahvad on olnud teiste alade treenerite demotrennid. Näiteks peale poksi demotrenni hakkas kaks meie noormeest käima lisaks ka poksitrennis. Samuti on pärast laagrit taasleitud laskmine ning mõni on ka keeglit käinud oma perega mängimas peale ühingu üritust, saanud kohapealse treeneri õpetust ning avastanud, et saab hakkama küll.
Eelkõige on oluline vähem julgetele ja kehvema liikumisega inimestele luua mugavas seltskonnas ning ligipääsetavas kohas võimalus kombata erinevaid võimalusi liikumiseks ja liigutamiseks.
Ühingus liikmete sünnipäevi ei peeta. Aitab hoida fookust ning ei tekita kellelegi survet kostitada. Küll peame üheskoos ühingu sünnipäeva.
Meie rahvale on regulaarne liikumine tõenäoliselt veel olulisem kui teistele, sest nappi tervist tuleb säilitada, parandada või mõnel puhul halvenemist aeglustada. Pärast pikemat libedaperioodi on koju jäänute liikumine tihti silmnähtavalt kehvem.
Üks toredamaid edulugusid on naisest, kes oli neli aastat peale ajuinfarkti ühe kehapoole tugeva halvatusega kodune olnud. Leena tõi ta trenni, kambavaimu ja julgustusega mindi ratastooliga jõusaali. Veidi kõrvalabi tasakaaluks ning sai seal velotrenažööri proovitud. Nüüd käib ta omal algatusel kord nädalas Elva spordihoones kõndimas. Oleme mõõtmatult uhked ta visa, kuid ilmselge edenemise üle.
Võistlustel võib käia, medalid on väga toredad, kuid peamine on kodust välja tulla.
Ühingu liige Jevgeni Ponikarov ei tegele nö rahvaspordi, vaid tippspordiga. Osales Itaalias toimunud kergejõustiku võistlustel, sai paraolümpia võistlusklassi hindamise ning esimesed punktid ka minekuks suurvõistlusele. Kahjuks tuli tervise tõttu võtta aastane paus ning hetkel hoiame pöidlaid, et saaks vajalikud punktid kokku ning pääseks 2024. aastal Pariisi. Igal juhul on tegemist pühendunud ning tubli sportlasega. Tippsport pole tervisesport ka meie valdkonnas. Viis-kuus korda tõsist trenni nädalas, taastumine, toitumine ning kõik käib kava järgi.
Ühingukaaslane Illar Matt on üks meie päikesepoisse, kes julgustab ja juhendab teisi. Tal on mõlemad jalad amputeeritud ning kui tema saab hakkama, annab see teistelegi lootust. Osaleb kõigil võistlustel kus võimalik. Aktiivne, positiivne ning hooliv.
Jelena Lood on meil tragi. Päris mitmed ühingu liikmed on tema kutsutud.
Kõik meie tublid on heitealadel mitmeid medaleid Eesti meistrivõistlustelt saanud, käivad lisaks jõusaalis.
Aino Remmelkoor käib transpordihädasid trotsides Puhjast Elvasse trenni ning võimalusel võistlustel. Ta on hooliv ja toetav kaaslane, kellel on hea viskekäsi. Individuaalses boccias on saavutanud teise. koha.
Jaani tänava toetatud elamisega rahvas on väga aktiivsed ning spordilembesed.
Elvast pärit invasportlastest on tuntud veel Elva kooli 1963. aastal lõpetanud Alja Kivi, kes 1994. aasta Lillehammeri Paraolümpial saavutas jääkelgutamises 100 m distantsil neljanda koha, oli 1000 m distantsil viies ja 500 m rajal kuues. Tema oli ka see, kes kooli kehalise kasvatuse õpetajana suunas Rein Pedaja Elva kooli spordiklassi õppima.
Anne Kähr-Haller,
MTÜ Elva Puuetega Inimeste Ühing juhatuse liige
* Boccia on Itaaliast pärit petangisarnane pallimäng. Nimetus “boccia” tuleb ladinakeelsest sõnast “bottia” (boss). Sel spordialal võistlevad füüsilise puude tõttu ratastoolis inimesed rahvusvahelisel tasemel. Algul töötati see mäng välja inimestele, kes kannatavad laste tsentraalparalüüsi all, kuid nüüd mängivad seda kõik, kel on probleeme motoorikaga. 1984. aastast on see paraolümpiamängude spordialade hulgas. Välisväljakul kasutatakse plastpalle, siseväljakutel nahk- või pehmeid plastpalle. Boccia’t mängitakse nii võistkondliku kui ka individuaalmänguna. Võistkonnas on kolm mängijat. Mängu ideeks on saada oma pallid vastaste pallidega võrreldes märkpallile lähemale.
