Kuldar Sikk

Elvast on võimalik jõuda maailma tippu

Kõik saab alguse kodust

Olen sündinud 20. juunil 1979. aastal Puhjas, kuid alates kolmandast eluaastast olin Rannu poiss. Põhikooli ja keskkooli lõpetasin Rannus, olen selle kooli ja õpetajatega väga rahul. Edasi läksin õppima Mainori Majanduskooli, kuid see jäi kahjuks lõpetamata.

Esimesed kokkupuuted spordiga olid juba varases poisieas, kuna isa tegeles autospordiga. Erinevate masinatega sõitsin juba varakult. Autoga oskasin sõita juba 12-aastaselt. Kuna isa oli motospordiga tihedalt tegutsemas, siis ega mul muud valikut polnudki ja sealt see pisik tuli.

Kuna noorena sõitsin ise autoroolis ja osalesin võistlustel, siis võib-olla oli ka unistus pigem ise sõitja olla. Aga elul olid teised plaanid. Kui läksin Valdur Reinsalu juurde tööle, siis ühel hetkel tegi ta ettepaneku hakata tema kaardilugejaks. Tollal ei arvanud ma kindlasti, et seon selle spordialaga ennast nii pikalt ja tugevalt. Eks ma algul olin ikka noor ja oskamatu, aga praegu kindlasti ei kahetse.

Suuri eeskujusid mul spordis pole olnud, on olnud paar head sõpra, kes on mind palju aidanud ja oma tegudega eeskujuks olnud.

Perekonna osa minu sportlaskarjääris on kindlasti märkimisväärne. Kõik saab alguse kodust ja kindlasti oli isal selles väga suur roll, kes ma täna olen ning kuhu jõudnud. Aga teisest küljest oli emal oli võib-olla isegi suurem roll täita, sest tema hoidis kogu olukorda mõistlikult koos.

Toetajad, kaasaelajad ja kriitika

Oma pere loomine ja sellele lisaks veel laste saamine või isaks olemine oli ja on minu jaoks keeruline. Seoses minu aktiivse võistlustegevuse ja sagedase reisimisega on pere pidanud kindlasti tegema palju kompromisse. Õnneks on elukaaslane Piret olnud alati väga mõistev ja toetav. Laste jaoks on see ka olnud pigem igapäevane, et isa peab jälle ära minema. Hea näide on võib-olla see, et kui mu tütar Mirtel sai 12-aastaseks, olen ma kodus tema sünnipäeva ajal olnud vaid kuus korda. ja kodus tema sünnipäeva ajal olen olnud umbes kuus korda.

Suurimad toetajad ja kaasaelajad on alati olnud oma pere ja tuttavad. Elva inimesi olen võistlustel ikka näinud ja kui astuvad ligi, siis tere ütlen ka. Hindan inimesi, kes jõuavad ja tahavad erinevad spordialasid fännata.

Kiitusest ja kriitikast rääkides, siis asjalik kriitika on alati teretulnud ja on minu jaoks edasiviiva mõjuga. Kriitika nendelt, kes tegelikult midagi täpselt ei tea ega jaga, on kindlasti väsitav. Aga olen hakkama saanud. Inimesele kiitus ikka meeldib, eriti hea on kui see tuleb asjatundja käest, sellel on kindlasti suurem väärtus.

Palju häid mälestusi ja tulemusi

Oma sportlaskarjääri jagaksin erinevateks etappideks. Esimene oli siis, kui sõitsin Valduriga (Reinsalu) ja olin ise veel noor algaja. Siiski olen tänulik, et Valdur mulle sellise võimaluse andis. Temaga parimaks tulemuseks loen Saaremaa rallil saavutatud absoluutarvestuse seitsmendat kohta.

Järgmine etapp oli aeg, millal võistlesin koos Urmo Aavaga. Jällegi juhuse tahtel saime kokku ning sellest tekkis põnev kooslus mitmeteks aastateks. Urmoga loen parimateks tulemusteks JWRC arvestuses teist kohta Monte Carlo rallil 2004. aastal, võitu JWRC arvestuses Türgi rallil aastal 2006 ja Kreeka rallil 2008. aastal saavutatud absoluutarvestuse neljandat kohta.

Alates aastatest 2010 – 2012 sõitsin koos Otiga (Tänak). Olid keerulised aastad, kuid oli ka palju häid emotsioone ning tublisid tulemusi. PWRC arvestuses klassi võit aastal 2010 Soome rallil, SWRC võit Sardiinia rallil 2011. aastal ning samal aastal Inglismaa rallil absoluutarvestuse kuues koht ja loomulikult minu parim MM ralli tulemus karjääri jooksul oli Sardiinia ralli kolmas koht absoluutarvestuses 2012. aastal.

Alates hooajast 2013 on mul olnud palju erinevaid sõitjaid ning kõigiga on palju häid mälestusi ning ka tulemusi. Kindlasti üks põnevamaid neist oli aasta Ukraina rallisõitja Juri Protasoviga, kui lugesin legendi vene keeles. Kindlasti pean mainima ka Ken Torni, kellega koos sain esmakordselt Eesti meistritiitli.

Sõidetud on ka maailma ühel raskeimal rallil

Sel aastal (2023) startisime koos leedulase Benediktas Vanagasega Dakari rallil TOYOTA GAZOO Racing Balticsi meeskonnas.

Benediktast tunnen juba varem ja parem kontakt sai alguse 2021. aasta Saaremaa rallil, kuis sõitsime koos 0 autos. 2022. aasta kevadel ta helistas ja küsis, kas ma oleksin nõus proovima Dakari. Olin nõus, kuna pere toetas ja kuskil sisemas olen sellest ka veidi unistanud. Seega tundub, et põnevad projektid tulevad minu juurde ise.

Dakar ehk maratonralli on autorallist tegelikult palju erinev. Kui suures plaanis on eesmärk sama – jõuda kiiresti punktist A punkti B, siis lähemalt vaadates on asi ikka hoopis teine. Dakaril sõidad iga päev uut katset ning kõik kohad ja teed on tundmatud. Ka kaardilugeja roll on erinev – tähtis on hea navigeerimisoskus ja orientatsioonitaju. Kiiruslegendi kui sellist seal pole on vaid korraldaja juhised, mida pead rangelt jälgima. Dakari rallil on palju ettearvamatust ja võin öelda, et see ralli oli minu võistluskarjääri jooksul üks raskemaid ja ohtlikumaid võistlusi, kus olen osalenud.

Ühel päeval juhtus meil mitu äpardust – kahel korral purunes rehv, lisaks läks katki generaatori rihm. Ja siis kui oled autos olevate tööriistadega järgmise remondiga rajal maha saanud, vaatad, et 200 kilomeetrit on veel minna. Viimased 100 kilomeetrit sõitsime ööpimeduses olematute autotuledega. Tavaolukorras oleks võib-olla katkestanud, kuid Dakari sõitu niisama juba pooleli ei jäta. Kuid juhtus nii, et me ei suutnud trassil vältida otsasõitu kivile ning pidime oma esimesel Dakaril kahjuks katkestama, kuna juht sai põrutada. Aga huvi pole kadunud ning 2024. aastal oleme uuesti stardis.

Tipptasemel autospordiga lõpparvet ei tee

Ma pole teinud, ega plaanigi teha tippspordi või spordiga lõpparvet. Mingil hetkel oli vaja lihtsalt teha erinevaid valikuid ja sellest tulenevalt jäi kaardilugemine veidi tahaplaanile. Hetkel on aktiivsest spordist teadlik paus, kuna töö Eesti Autospordi Liidus (EAL) on aeganõudev ja väsitav ning soovin perega rohkem koos olla.

Igapäevaselt olen ikka seotud spordiga, olen Eesti Autospordi Liidus spordidivisjoni juht ning jälgin põnevusega, kuidas meie sportlastel läheb. Kindlasti aitan ka nii kuis oskan.

Minu soovituseks spordihuvilistele oleks see, et tahtmist peab olema, eneseusku ja töötahet. Markko Märtin, Marko Asmer, Urmo Aava, Ott Tänak ja Martin Järveoja on head näited, et ka väikesest Eestist on võimalik jõuda maailma tippu.

Kas oleksin spordis või elus midagi teisiti võinud teha, siis ega kripeldama küll midagi ei jää. Tagantjärgi võib tihti tunduda, et midagi oleks võinud teisiti teha, aga ma ei nuta taga ühtegi otsust.

Elva sporditegevus on mul ikka huviorbiidis. Kuna mul lapsed osalevad aktiivselt erinevatel aladel ja käime vaatamas ka suuremaid üritusi, siis arvan et olen suht kursis. Elvast on võimalik jõuda maailma tippu, ainult tahtma peab!