Peeter Aan

Suure pere järelkasv astub rammumehest isa jälgedes

Varakult Tartusse ujumistrenni

Olen sündinud 16. aprillil 1976. aastal. Kui lapsepõlve vaadata läbi spordi, siis tol ajal me liikusime ju kogu aeg. Meie kodus asus Arbimäel, vaatega Verevi järvele ja seetõttu sai lapsepõlves ka palju kelgutatud ja suuskadega trikitatud just Verevi ümbruses ning mind pandi varakult ujuma, et saaksin üksi Verevis ujumas käia. Juba lasteaia viimases rühmas käisin Tartus Tähtvere siseujulas ujumise trennis ja treeneriks oli Jaak Kulmar.

Elva koolis algklassides õppides toimus kahes vahetuses ning minu hommik sellega, et läksin kell 7.40 Elvast väljuva rongiga Tartusse trenni. Peale hommikust treeningu sõitsin Elvasse tagasi ja läksin kooli. Ujumise treeningutest rääkides meenub mulle alati, et unistasin noorena, et oleks vaid Elvas ujula. Mitmeid kordi on oldud selle loomisele üsna lähedal ja isegi on alustatud ujula ehitustega kuid kahjuks on need katsed kõik pooleli jäänud.

Tartusse treeningutele igapäevane käimine kooli kõrvalt ei olnud just kõige lõbusam tegevus noorele inimesele. Samas mäletan ainult ühte korda, kus jäin tahtlikult rongist maha ja läksin ema töö juurde, aga ema leidis kiiresti auto, mis Tartusse läks ja ikkagi pidin trenni minema. Sinna see minu trennidest viilimine jäi ja üldiselt ma ei mäleta, et oleksin trenni vastumeelselt läinud. Seega oli minus ikkagi piisavalt motivatsiooni spordiga tegeleda.

Edukalt läksid ujumine ja heitealad

Ühel eluetapil harrastasin lisaks ujumisele ka heitealasid – kergejõustikus ketast ja kuulitõuget ning osalesin ka maadlustreeningutel. Minu treeneriks oli maadluses Mati Tamm ja kergejõusikus Aleksander Menning.

Kergejõustiku heitealadel läks mul koolispordi arvestuses üsna hästi ja võitsin üsna ülekaalukalt ja lausa mitmelt korral maakondlikud kettaheite ja kuulitõuke võistlused. Siin ongi hing pisut kripeldama jäänud, et oleks võinud heitealasid edasi teha. Samas oli ka ujumine hingelähedane ning peamiselt keskendusin jätkuvalt ujumistreeningutele.

Õppides Olustvere Kõrgemas Põllumajanduskoolis, õnnestus seal ujuda ka mõned kooli rekordid ning võita kergejõustikus kutsekoolide meistrivõistlustel mõned medalid. Sporti tegin omal käel pidevalt – suvel ujusin, tegin triatloni, sõitsin ratast, jooksin osalesin erinevatel võistlustel ning võrdlesime tulemusi koos sõbra ja klassivenna Andres Hiiemäega.

Peale keskhariduse omandamist läksin õppima Väike-Maarja Päästekooli. Päästekooli astudes ja seal õppides oli vaja sooritada pidevalt füüsilisi katseid ja see sobis minule suurepäraselt. Leidsin võimaluse ja varasema raskejõustiku huvi ühildada ning alustasin paralleelselt õpingutega ka kulturismi treeningutega. Pärast kulturismiga lõpetamist 2001 aastal keskendusin treeningutega rammuspordi ja jõutõstmise suunale. Minu treeneriks oli jõutreeningutel legendaarne tõstetreener Arne Heinlaid. Rammuspordi erialaseid treeninguid oli võimalus teha koos mõlema Eesti tipprammumehega Tarmo Miti ja Andrus Murumetsaga

Paralleelselt võistlusspordiga tegeledes hakkasin ka ise rammuspordi võistlusi läbi viima. Elvas alustasin 2003. aastal rammumeeste ja -naiste võistluse Lõuna-Eesti Vägilane korraldamisega. Tänase päevani on see pikima järjepideva traditsiooniga rammuvõistlus Eestis. Olin mitmel korral kahes rollis nii korraldaja kui ka osaleja ning toona õnnestus mitmel korral isegi tiitel võita. Pärast vigastuste tekkimist loobusin ise võistlustel rammukatsumisest.

Mitu põlvkonda raskejõustiklasi

Spordipisik tuleb ilmselt kodust ja geenidest, sest juba vanaisa tegeles maadlusega ja ka mõningal määral tõstespordiga. Isa tegeles nooruses klassikalise tõstmisega, pisut poksiga ja ka kergejõusikuga. Isa õppis omal ajal põllumajandust Kehtnas ja tema heitealade rekordid peaks siiamaani kooli rekordite tabelis olema.

Minu lapsed on samuti sportlikud ning tegelenud ja tegelevad mitmete erinevate spordialadega kuid tänaseks on peamiselt raskejõustiku juured jäänud. Seega saab öelda, et juba neljas põlvkond meie suguvõsas on tegelenud raskejõustikuga.

Lapsi ma jõutreeningutega tegelema ei ole sundinud, küll aga olen öelnud, et mingi hobi peab olema. Ja ei oma tähtsust kas see on sport või muusika või hoopis midagi muud- peaasi, et lapsel oleks huvi millegi vastu. Sporti peab aga tegema juba sellepärast, et keha ja vaim oleks tasakaalus ning füüsis ja immuunsussüsteem tugevad.

Meie pere vanem tütar Janeli käis klaverit mängimas, kuid kuna tema lemmikõpetaja lõpetas Elvas õpetamise, siis toimus klaverimängus teatav motivatsioon langus ning kutsusin ta vahelduseks osalema jõusaali treeningutele. Janelile hakkas meeldima ja head tulemused (6x Eesti meister ja mitme rekordi omanik) lisasid veelgi motivatsiooni. Nüüd on tal tekkinud jälle huvi uuesti klaverimängu proovida.

Kuidas suhtuda naiste tegelemisse raskejõustikuga?

Igal juhul positiivselt. Mõistlikkuse piires on iga spordialaga tegelemine hea. Tuleb hoida oma füüsis korras, aga mitte minna ekstreemsustesse. Üldiselt on levinud stereotüüpne arvamus, et naistele raskejõustik ei sobi. Julgen väite hoopis vastupidist. Miks tunduvad raskejõustiku valdkonnaga tegelevad naised võibolla mehisemad on kinni pigem nende geeneetikas. Nii nagu iga spordiala tippude juurde jõuavad vastava spordiala eeldusega sportlased siis sama on ka raskejõustikus. Väga heade geneetiliste eeldustega naised jõuavad kaugemale ja nendel areneb lihasmass paremini võrreldes keskmise naisega.

Eriti karm on minu arvates naiste poks ja MMA, mille harrastamisel tekivad näopiirkonda tugevad traumad ja vigastused, Samuti areneb lihasmass ja on vajalik teatav agressiivsus ning kõik see kogumina ei ühti enam traditsioonilise naiselik ilu ja olemusega. See spordiala on eriti ekstreemne.

Jõusaali kasutamine ja kangitreeningud on iga spordiala üks osa ning kindlasti ei ole see ekstreemne ja on naistele igati sobilik. Kui alustasin jõusaalitreeningutega siis räägiti lausa hirmujutte, et kui lähed jõusaali jääb kasv kinni, sest tõstjad on kõik lühikest kasvu. Siinkohal tuleks esmalt defineerida, et millist kasvu tõstja on lühike tõstja? Kuna tõstajatel on lihasmass hästi arenenud ja lühematel on mõningal määral eelis saavutada kiiremini tipptulemused siis nii koonduvadki kokku pigem eelpool nimetaud kehaliste eeldustega sportlased. Samas on tõstmises juba pikkusega 175-180 cm ja pikemad suure tõenäosusega raskekaalu tõstjad. Tänaste raskekaalu tipptõstjate seas on mitmeid näiteid kes on pikkusega 190-195 cm või pikemad.

Minul on tekkinud alati küsimus, et kui tõstmise trennis jääb kasv kinni siis kas korvpalli trennis hakkab laps kasvama? Või on siin pigem olulisem näitaja geneetiline pärand esivanematelt?

Mis puudutab naiste tõstesporti, siis arvan, et treeningutega tegelev naine näeb igal juhul parem välja ja tunneb end igal juhul paremini kui need naised, kes enda füüsise eest ei hoolitse.

Alustuseks kulturism

Esimene kokkupuude kangiga oli mul 13-aastaselt. Elvas Pikal tänaval elumaja keldris oli väike jõusaal, kus ma 64-kilose poisina surusin rinnalt 65-kilost kangi. Teine kokkupuude kangiga oli juba Päästekoolis, kus hakkasin süsteemsemalt treenima. Õppisin 1993. aastal välja antud raamatu „Kulturism kõigile” järgi oma treeninguid planeerima, sest siis mul treenerit ei olnud. Mõned Päästekooli poisid olid enne jõusaali treeningutega kokku puutunud ja eks nemad ka juhendasid mind.

1995. aastal tekkis võimalus kohtuda Marek Kalmusega, kes samuti pärit Elvast ning tegelenud aastaid kulturismi treeningutega. Temalt sain lisaks õpetust treeningmetoodikast ja toitumisest ning siit sai alguse juba teadlikum tegelemine kulturismiga. Parimateks tulemusteks jäid Eesti meistritiitel kulturismis ning Baltimaade ja Maailmameistrivõistlustel Fitnessis 5 koht.

Elva päästeametist Paikuse Politseikooli

Pärast Väike-Maarja Päästekooli lõpetamist töötasin ligi aasta Elva Päästeametis ning peagi tuli täita kohustus Eesti riigi ees ja võtsin ette käigu kaitseväkke. Minu sooviks oli aega teenida Kuperjanovi pataljonis, aga kuna olin lõpetanud Päästekooli, siis mõistagi suunati mind Päästekompaniisse. Pärast sõjaväeteenistust jätkasin tööd Elva Päästeametis.

Kasutasin võimalust teenida natuke lisaraha ja viia läbi koolitusi kolleegidele hingamisaparaatide teemal. Arvutades kokku sissetuleku koos lisaülesannetest saadud lisatasudega sain tulemuseks väiksema summa kui minu vanavanemate pension. Arvestades asjaolusid, et tegin palju sporti, vajasin palju süüa kuid sissetulek ei olnud just kiita siis see olukord ühe noore mehe jaoks muidugi eriti motiveeriv ja perspektiivikas ei tundunud.

Kuigi mulle töö väga meeldis, hakkasin mõtlema teistele lahendustele, et millises valdkonnas võiksin veel tegutseda. Lugesin reklaami, et Paikuse Politseikooli kutsutakse kadette, kus stipendium oli oluliselt kõrgem kui minu palk. Lisaks oli tasuta nii elamine kui ka toitlustus. Kuna mulle pakkus huvi ka politseitöö siis alustasin peagi õpinguid Paikuse Politseikoolis ja õnnestus lõpetada kohe järjest nii nooremametniku kui ka vanemametniku kursus.

Kui põhikoolis olid õppetulemused pigem kesised, siis keskharidust omandades hakkas kohale jõudma arusaamine, et õpin ikkagi iseenda jaoks ja õpitulemused vaikselt paranesid. Politseikoolis õppides läks suisa nii hästi, et mul õnnestus saada esimese kadetina kooli ajaloos Edgar Savisaare nimelise preemia laureaadiks. Kui senini oli mulle tunnustust jagatud sporditegemise eest, siis nüüd endalegi üllatuseks sain tunnustatud õppimise eest ja see oli väga motiveeriv. Sellele kõigele aitas kaasa kindel päevarežiim, kus oli paigas õppimise aeg, trenniaeg ja toitumine.

VIPide turvamine ja ihukaitsetöö

Pärast Politseikooli lõpetamist töötasin Pärnu politseis ja sealt edasi läksin Tallinnasse Julgestuspolitseisse, kus minu põhitegevuseks oli VIPide turvamine. Algul olin Stenbocki majas objekti valves, seejärel liikusin edasi juba ettevalmistusmeeskonda, kus teostasime kontrolli vastavalt kaitstavate isikute päevakavale ette nähtud objektele.

Mõni aeg hiljem liitusin peaministri kaitsemeeskonnaga ja alustasin tööd ihukaitsjana. Minu kõige suurem kokkupuude oli peaminister Siim Kallasega ja tema turvameeskonnaga. Lisaks teostasime mitmeid erinevaid töid ka väliskülalistega, näiteks määrati mind number üks ihukaitsjaks Venemaa asepeaministri Matvijenkole.

Au on olnud tagada turvalisust erinevate riikide peaministrite, presidentide ja ka prints Charles visiiti ning veel mitmete väliskülaliste visiite. Meie oma riigis tuli aga korduvalt anda panus turvalisuse tagamisel meie oma presidentidele Arnold Rüütlile, Lennart Merile. See oli põnev töö, kus palju sõltub sellest, milline on suhe ihukaitsja ja kaitstava isiku vahel. Kui suhe on sõbralik, siis on tööd lihtsam teha, aga kui suhtutakse kriitiliselt, siis kindlasti keerulisem, kuid igal juhul pead sa oma tööd tegema ja turvalisuse tagama.

Elvasse tagasi. Töö Tartu Politseis ja märulipolitsei juht

Tallinnas elamise periood oli küll põnev kuid tundsin, et Tallinn pole minu ja minu pere jaoks õige koht elamiseks. Kuna minu abikaasa on samuti pärit Elvast ning me ei olnud vaimustuses Tallina elust siis leidsime ühise keele üsna kiiresti, et kolida tagasi juurte juurde. Meil oli ka suur soov soetada päris oma kodu, mitte elada üüripinnal. Seega olid märgid kõik soodsad liikuda tagasi kodulinna Elvasse. Ja nii saigi päris oma kodu soetatud Elvasse Käärdi alevikku ja tööle asusin Tartu politseisse patrullteenistusse.

Aastal 2004 toimus suur politseireform, kus 15 prefektuuri asemel jäi ainult neli. Kuna olin ka varem läbi viinud pääste- ja taktikakoolitusi, siis loodi Tartu prefektuuri juurde instruktori ametikoht ja alates 2004. aastast töötasin turvataktika- ja laskeinstruktorina. 2010. aastal liideti politsei ja piirivalve ning siis õnnestus alustada tööd vaneminstruktorina ja hakkasin vastutama ja koordineerima kogu Lõuna-Eesti piirkonda. Tööülesanneteks oli politsei teenistusrelvade, enesekaitse ja taktika valdkonna koolitused ning politseispordi valdkond. Aastast 2004 oli minu tööülesannetes ka Regionaalse märulipolitsei juhi roll ehk siis rahvakeeli Lõuna-Eesti märulipolitsei tugiüksuse juht.

Praegune ametinimetus on mul Sisekaitseakadeemia Politsei-ja Piirivalvekolledži Turvataktika õppetool, relvastuse-ja turvataktika vanemõpetaja. Kolledž asub Paikusel ja olen seal tööl põhikohaga alates 2018. ja koosseisuvälise õppejõuna alates 2014. aastast. Lisaks alates 2023. aastast viin läbi ka Sisekaitse õpet Lõuna-Eesti Gümnaasiumites.

Sisekaitseakadeemia cum laude, peres seitse last

Mis õppimisse puutub, siis see teekond on olnud minu jaoks üsnagi väljakutseid pakkuv kogemus. Aastal 2006 läksin Tallinna Ülikooli õppima kehakultuuri, kuid pärast poolteist aastat õppimist jäi kool siiski pooleli. Põhjuseid oli palju – pühendasin rohkem aega võistlusspordile, pere suurenes, hakkasime perele maja ehitama. Rammuspordis sain 2007. aasta lõpus trauma ja 2008 hooaeg jäi vahele. Pärast seda sain võistelda veel ühe hooaja 2009. aastal, siis tuli omakorda majanduskriis ja väljapoole Eestit enam võistlema mõnda aega ei pääsenud. Vigastused andsid endast samuti jälle märku ning jõudsin otsusele, et võistlemisega tuleb lõpetada ja leppida, et eks tulevikus saan tegeleda siis harrastusspordiga.

Aastal 2014 läksin uuesti katsega omandada kõrgharidus Sisekaitseakadeemias. Peres oli siis kasvamas juba kuus last. See oli üsna hullumeelne ettevõtmine ja parajalt pingeline periood – pere, õppimine, töö ja lisaks käisin Paikuse Politseikoolis lisatööna kadettidele relvastuse tunde läbi viimas. Õppimist võtsin väga tõsiselt, sest kehakultuuri õpingud olid ju omal ajal pooleli jäänud ja niimoodi pühendudes õnnestus mul lõpetada aastal 2017 akadeemia endalegi suure üllatusena diplomiga cum laude. Sellele aitas kindlasti palju kaasa minu abikaasa Janne mõistev ja toetav suhtumine. Õpingud olid põnevad ning see, et suutsin siduda õppimise vajalikkuse enda huvide ja tööga aitas ka paremini teadmisi omandada.

Õpiperioodi jooksul sündis perre ka seitsmes laps. Minult on korduvalt küsitud, et kuidas seda kõike jõudsin, kuid arvan ise, et ilmselt tänu aja üsna täpsele planeerimisele, kindlasti pere suurele toetusele ja usun, et selline ettevõtmine on suuresti ka motivatsiooni küsimus. Püüdsin sättida nii, et väga palju ei peaks pere arvelt aega näpistama ja nii saidki õhtud perele pühendatud ning varahommikud kuulusid õppimisele.

Elva Jõuspordi klubi on edukas

Olles kõrghariduse õpingutega veel poolele teel hakkas kuskil kuklas painama juba varasem mõte (aastast 2007-2008), et võiks alustada üle eestilise rammuspordi sarja korraldamisega. See sai siis lõpuks aastal 2017 ellu viidud. Sellega seoses tekkis vajadus ametliku spordiklubi loomise järele ning aastal 2018 asutasime abikaasa Jannega Elvasse Jõuspordi klubi. See mõte oli keerelnud peas juba samuti aastast 2007-2008 ehk üsna pikalt ning lõpuks see õnnestus ära teha. Samuti õnnestus käivitada ka Elvas jõuspordi treeningud noortele.

Meie klubi asub Puiestee koolihoone keldris ja me alustasime aulaaluses kola täis ruumis, kus koolil oli kunagi olnud autoõpetuse klass. Kohandasime selle ruumi treeningute jaoks sobivaks, aga kui valmis uus spordihoone, siis saime laieneda endisesse Tonicu jõusaali. Peale Elva Gümnaasiumi renoveerimist 2023 loodame saada uued ruumid ja jätkata treeningutega Gümnaasiumis. Lisaks Elvale on meil treeninggrupid ka Rõngus ja Puhjas ning aastast 2023 Ülenurmes ja Tartus.

Oleme oma klubi tegevusega vabariigis silma jäänud, mis on omakorda viinud selleni, et kuulun alates 2020. aasta detsembrist Jõutõsteliidu juhatusse ja tegutsen alates 2021. aastast Eesti Tõsteliidu ümarlaua koosseisus ning alates aastast 2022 revisjoni komisjoni liikmena. Jõuspordi klubis tegutsedes tugineme oma kogemustele, kuulame ning vaatame ühiskonnas toimuvat. Kõike seda arvestades oleme võtnud oma südameasjaks arendada ja õpetada liikumist tervikuna ning eriti noorte vanusegrupis. Propageerime aktiivset liikumist läbi jõusaali treeningute erinevatele vanuserühmadele.

Meie treeningutel osalevad lapsed alates 7 eluaastast ja lõpetades väärikas eas daamide ja härradega. Samuti treenivad meie klubi tippsportlased, kes osalevad rahvusvahelistel võistlustel ning on võitnud mitmeid tiitleid ja teinud rekordeid nii Eestis kui välismaal.

Spordiklubi Jõusport on ainuke Eesti raskejõustiku klubi, kus harrastatakse arvukalt erinevaid raskejõustiku alasid: jõutõstmist, klassikalist tõstmist, rammusporti, sangpommisporti ning võisteldakse jõurajal, köieveos ja vägikaikaveos.

Jõuspordi klubi sportlased on saavutanud mitmeid esikolmikukohti rahvusvahelistelt üliõpilaste Euroopa meistrivõistlustelt jõutõstmises (Helena Veelmaa).

Klubi sportlased on Eesti meistrivõistlustel saavutanud jõutõstmises 16 meistritiitlit ja püstitanud 14 rekordit; klassikalises tõstmises 8 meistritiitlit ja püstitanud 15 rekordit; jõurajal võitnud 8 meistritiitlit; mitmed võistkondlikud tiitlid ja esikolmiku kohad Elva vallale ja Elva Gümnaasiumile.

Sporditegemise võimalustest Elvas

Elva on viimasel ajal selles valdkonnas astunud suure sammu edasi. Uus spordihoone avardab tunduvalt sportimisvõimalusi. Elvas on olemas suusarajad, matkarajad, erinevad väljakud ehk väga palju võimalusi sportimiseks ja liikumiseks. Saaks nüüd veel selle staadioni ka korda ja ujula siis oleks Elva parim koht sportimiseks. Samuti on võimsalt arenemas Tartumaa Tervisespordikeskus. Meie perele meeldib Elva ja selle ümberkaudne piirkond.

Kõige tähtsam peres on koosolemine ja koostegemine

Abikaasa on mul alati väga toetav olnud ja kuna ta on nüüdseks ka ise ühiskonnas väga toimekas ning seisab suurperede eest nii Tartumaal kui ka üle Eesti, siis üksteist toetades saame nii lapsed kasvatatud kui ka oma tööd ja tegemised tehtud. Abikaasa on kaasatud paljudesse projektidesse ja oleme enamasti tegutsenud koos.

Lapsed löövad samuti paljudes meie tegevustes kaasa, olgu siis võistlusi või erinevaid suurperede üritusi korraldades. Meie jaoks on alati väga oluline olnud koosolemine ja koostegemine ning tänu sellele oleme kindlasti väga heaks meeskonnaks kasvanud. Kui ma veel võistlusspordiga tegelesin, siis pere käis alati võistlustel kaasas (tol perioodil oli peres meil neli last) ja meie igapäevane elu käis üldiselt ikkagi minu treeningute järgi. Oleme kenasti hakkama saanud ning usun, et üksteist toetades on kõik võimalik.

Tänaseks on meie pere seitsmest lapsest kuus võitnud vähemalt ühe korra Eesti MV tiitli. Pere vanem poeg Sten-Anders on juba täiskasvanud ja külastab täna samuti jõusaali, küll aga noorena harrastas ta kestvusalasid nii nagu minagi. Peamine rõhk oli tal võistlustantsu ja laskesuusatamise treeningutel. Sten`i meistritiitel on võidetud suvebiathlonis. Pesamuna Janete-Aleksandra harjutab veel hoolega aga hinges juba trügib ka võistlema.

Enamus lapsed on juba mitmekordsed Eesti meistrid. Edukaim – Janeli on tänaseks võitnud kuuel korral Eesti MV (jõutõstmises ja klassikalises ehk olümpia tõstmises) ja püstitanud jõutõstmises Eesti rekordeid. Perega ühise koos tegutsemise kohta on hea näide kui 2023. aasta Tartumaa koolidevahelisel võistlusel klassikalises tõstmises õnnestus võita tiitel Elva Gümnaasiumile. Kokku osales kaheksa kooli. Huvitavaks teeb selle aga asjaolu, et võistkond koosnes ainult meie pere lastest, kelleks olid Janeli, Sander, Johanna, Jolandra-Lisanna ja Johandra. 

Kaalukad tulemused ja erilised väljakutsed

Tulemustest on minu jaoks olulisemad Eesti meistritiitel kulturismis ja Fitnessi MM viies koht.

Rammuspordis maailmakarikasarjas osalemine ning Politsei-ja Tuletõrje Maailmamängudel saavutatud medalid. Esmakordselt läksin Politsei- ja Tuletõrje Maailmamängudele, mis toimusid 2005. aastal Austraalias, salajase eesmärgiga saada medal. Olin varasemalt rahvusvahelistel võistlustel osalenud ning seega osakasin hinnata juba oma taset ja konkurentide taset ning iseenda reaalseid võimalusi. Samas spordis võib kõike juhtuda seega liiga enesekindel ma ka ei onud. Võistlus õnnestus ja selle üle on tänaseni väga hea meel.

Üks huvitavamaid saavutusi minu sporditeel on kindlasti see, et olin esimene eestlane, kes läbis sõudeergomeetril 100 km ja aega kulus selleks 7 tundi ja 44 minutit.

Samuti osalemine Guinessi rekordi katses, kui 20 Eesti meest vedasid üle 22 000 tonni kaaluvat kruiisilaeva Baltic Queen 20 m ja laeva kiiruseks fikseeriti 0,21 sõlme. Osalemine antud üritusel oli ainulaadne võimalus teha ajalugu ja see meil ka õnnestus. Antud sooritust näidati isegi Austraalia televisioonis. Pingutus oli aga üks mu elu suurimaid ja keha taastus sellest pingutusest ikka mitmeid päevi.

Üks ekstreemsemaid jõuproove oli ka rammuvõistlusel üksinda kolme vaguni vedamine kaaluga ca 33 tonni.

Igapäevaelus on esinenud samuti huvitavaid olukordi. Näiteks võtsin ca 2m kõrguse külmkapi üksinda õlale ja viisin teisele korrusele või tassisin pesumasina süles kolmandale korrusele. Kuna füüsis võimaldas, siis sai ikka aeg-ajalt ennast ka eluliselt proovile panna ja võtsin sellised väljakutsed rõõmuga vastu.