Andrus Ilves

Ei oska paremat elu ette kujutada

Sündinud olen 1. novembril 1968. aastal Elvas. Õppisin 1975.-1984. aastal Elva Keskkoolis ja sporditee viis edasi Otepääle, kus lõpetasin 1987. aastal Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK) Otepää filiaali. Aastatel 1989 – 1993 õppisin Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas.

Eeskujuks oli Ain Vilde

Enne kooli minekut oli hoovisport igapäevane. Naabripoistega oli lisaks mängudele palju ka sportlikku tegevust. Põhiliselt mängisime jalkat, korv- ja võrkpalli, jäähokit.

Mäletan, et käisime isa eestvedamisel tihti ka perega orienteerumas. Tippspordiga vanemad ei tegelenud, kuid üks eeskuju oli vanaema õepoeg Ain Vilde, kes tuli 1973. aastal jääpurjetamises maailmameistriks. Kuigi olin alles viieaastane, mäletan seda tähtsat sündmust meie suguvõsas hästi.

Kahjuks ei õnnestunud piiri taha võistlema saada

Kolmanda klassis läksin suusahüpete ja kahevõistluse treeningutele. Treener oli Tõnu Haljand. Kohe pärast esimesi treeninguid hakkasid suusahüpped ja suusatamine meeldima ning pühendusin ainult sellele alale.

Kuigi vanemad ise spordiga ei tegelenud, toetasid nad mind alati. Tihti käisid nad võistlusi vaatamas ja kaasa elamas. Mäletan, et isa ei puudunud naljalt võistlustelt, ema käis harvem. Minu innustusel tuli suusahüpete treeningutele ka vend Toomas. Kuigi olin natuke vanem ja veidi tugevam, siis temaga koos treenimine andis motivatsiooni saada järjest paremaks. Ei tahtnud vennale alla jääda.

Minu suureks eeskujuks oli Allar Levandi, kes Calgary olümpiamängude pronksiga motiveeris mind tugevalt treenima. Ta andis usu, et eestlane võib ka kahevõistluses jõuda maailma tippu.

Oma parimaks tulemuseks pean Otepääl toimunud kahevõistluse suvistel NSV Liidu meistrivõistlustel saavutatud pronksmedalit juunioride arvestuses.

Kahjuks talvistel võistlustel nii hästi ei läinud ja juunioride NL koondisse mind ei võetud. Hindan ka Eesti meistrivõistlustel saavutatud medaleid. Kahjuks ei õnnestunud spordikarjääri jooksul väljaspoole Nõukogude Liidu piiri saada. Pikim reis oli Eesti koondise koosseisus Južno-Sahhalinskis, kus toimusid NL meeskondlikud võistlused kahevõistluses.

Kiitusega pole vaja liialdada

Kogukonna tugi on väga oluline nii noorele kui ka vanemale sportlasele. Kui pere ja tuttavad spordi vastu huvi ei tunne, siis tihti tunnetab laps, et tema tegemised pole tähtsad ja sageli võib ta sporditegemise üldse lõpetada.

Kiitus on tähtis, kuid sellega ei tohiks minu arvates ka liialdada. Kui vaja, tuleb ka kriitiline olla, et spordis edu saavutada.

Närvisüsteemi tugevus on spordis väga oluline, kuid see ei tule iseenesest, vaid vaimset poolt tuleb samuti treenida järjepidevalt. Mõistlik on kaasata tippsportlastele psühholoog, kes õpetab kuidas selleni kõige lihtsam jõuda on.

Treeneritöö kõrvalt ka fotograaf

Lõpetasin aktiivse tippspordi tegemise 1989.aastal. Põhjusi oli mitmeid. Asusin õppima Tartu Ülikooli ja sel hetkel tundus, et ei suuda maksimaalselt keskenduda spordile ja õppimisele samaaegselt. Samuti mängis rolli raske materiaalne olukord. Sponsoreid ja toetajaid oli nõukogude aja lõpus väga raske leida. Eelnes mitte väga edukas hooaeg ja tundus, et ei suuda NSVL koondisse ennast sisse murda. See oli aga ainuke võimalus pääseda rahvusvahelistele võistlustele.

Abiellusin 1992. aastal ja olin selleks ajaks aktiivsest spordist loobunud. Õppisin Tartu Ülikooli kehakultuuriosakonnas treeneriks ja alates 1993. aastast olin juba Elva Spordikoolis suusahüpete ja kahevõistluse treener.

Olen treeninud noori sportlasi, juuniore ja täiskasvanuid. Olen olnud kahevõistluse treenerina taliolümpiamängudel Pyongyangis 2018. aastal ja maailmameistrivõistlustel Lahtis 2017. aastal, Seefeldis 2019. aastal ning Oberstdorfis 2021. aastal. (Foto Andrus Ilves 2).

Olen õppinud ka fotograafiat ja tegutsenud treeneritöö kõrvalt ka fotograafina aastatel 1994-2006.

Ei tunne, et midagi elus ja spordis kripeldama oleks jäänud. Kui tegeled sellega, millest rõõmu tunned ning endine hobi ja harrastus on kasvanud elukutseks, siis ei oska paremat elu ette kujutada.

Kui on tahtmine ja toetus, pole miski võimatu

Mis on viinud minu pojad Andrease (noorte arvestuses Euroopa tasemel) ja Kristjani Elva spordiradadelt maailmatasemele… Arvan, et kõige tähtsam on tahtmine. Kui füüsilised eeldused on olemas ning leitud vaimne tugevus ja tasakaal, siis pole miski võimatu.

Elva noored kahevõistlejad teevad olematute treeningtingimuste kiuste ikkagi tublisti trenni. Hüppemägi oli upakile vajunud ja täiesti mäda, see on nüüd siis ka lammutatud. [Hüppemägi lammutati 2022. aasta märtsis]. Treenimas käime põhiliselt Otepääl.

Osaleme ikkagi vabariiklikel ja rahvusvahelistel võistlustel. Väga suur lootus on, et saame lähiajal täiesti uued hüppemäed koos olmeruumide ja muu kõige vajalikuga. Kui see teoks saab, siis on lootust, et tulevikus sirgub ka säravaid tippe, kes rõõmustavad meid rahvusvahelistel võistlustel.

Noortest Elva kahevõistlejatest tõstaksin esile Elva Gümnaasiumi õpilase Karel Pastaruse, kes on osalenud ka rahvusvahelistel võistlustel ja tulnud seal kolme parema hulka. Kui poisil jätkub tahet ja motivatsiooni, siis omab ta kõiki eeldusi, et jõuda rahvusvahelisele tipptasemele täiskasvanuna.

Arvan, et tegeledes spordiga, oled tervem ja rõõmsam. Noortele on väga oluline vanemate eeskuju.

Vanemad on tihti kärsitud ja ootavad lastelt kohe häid tulemusi. Kui neid ei tule, siis arvatakse sageli, et süü on treeneril. Tegelikult on oluline mitte kiirustada ja forsseerida treeninguid, vaid järjepideva tööga tõsta koormusi järk-järgult ealisi iseärasusi arvestades.

Vanemad peavad usaldama oma lapsi ja treenerit, siis kasvab tubli ja terve noor, kes jõuab elus kaugele. Arvan, et kõik ei saa tippsportlasteks ja seda polegi vaja. Oluline, et laps hakkaks sportimist armastama ja see kestaks terve elu.

Talisport on Elvas vaeslapse osas

Jälgin suure huviga Elva spordialade käekäiku ja hoian sportlastele pöialt. Kõige enam vaatan laskesuusatamist, sest see on väga paeluv spordiala ja elvakad on seal alati esindatud.

Elva spordirajatistest tõstaksin positiivse poole pealt esile uue sisehalli valmimist. Palli- ja jõusaal, kergejõustiku rada, hüppekast ja veel palju muud loovad Elva ja kogu ümbruskonna rahvale sisetingimustes sportimiseks suurepärased võimalused.

Negatiivse poole pealt pean kahjuks ütlema, et talisport on Elvas vaeslapse osas. Meil puudub kunstlume tegemise võimalus, mis pärsib märgatavalt suusatamise harrastamist Elvas. Loota saab vaid ilmataadi heldusele.

Hetkeseis on selline, et suusahüppajad, kahevõistlejad ja laskesuusatajad peavad enamus treeninguid tegema Otepääl, sest Elvas tingimused puuduvad. Loodan, et tulevikus saavad need probleemid lahendatud uute lumekahurite, hüppemägede ja lasketiiru olemasolul.

Olen seisukohal, et kui Elva kahevõistlejad, suusahüppajad, laskesuusatajad moodustavad põhituumiku Eesti rahvuskoondisest ja toovad au ja kuulsust sporditulemuste näol, siis on nad välja teeninud spordibaasid, et neid traditsioonilisi spordialasid oleks võimalik ka tulevikus Elva noortel harrastada.