Hoki on spordiala, kus kaks omavahel võistlevat võistkonda proovivad hokikepiga lüüa palli või litrit vastase väravasse. Tuntumad hoki liigid on jäähoki, maahoki ja saalihoki. Eesti spordis peetakse hoki all enamasti silmas jäähokit.
Jäähoki juured ulatuvad Kanadasse 1853. aastasse, mil peeti esimene jäähokivõistlus. Esimesed võistlusmäärused koostasid 1879. aastal Montrealis McGilli Ülikoolis üliõpilased W. F. Robertson ja R. F. Smith.
Aastal 1894 võisteldi Põhja-Ameerikas esimest korda Stanley karikale. Hiljem sai sellest elukutseliste ihaldatuim rändkarikas.
Euroopasse jõudis jäähoki 1900ndatel aastatel.
1908. aastal loodi Rahvusvaheline Jäähokiföderatsioon IIHF (International Ice Hockey Federation) ja aastal 1920 ühinesid sellega ka Kanada ja USA.
1910. aastal toimusid esimesed Euroopa meistrivõistlused jäähokis. Võitis Inglismaa. Hiljem on IIHF arvestanud neid maailmameistrivõistlustena, ehkki 1914. aastani osalesid ainult Euroopa riigid.
1917. aastal loodi Põhja-Ameerikas Rahvuslik Jäähokiliiga (National Hockey League, NHL).
Esimest korda oli jäähoki olümpiaala Antwerpeni 1920. aasta suveolümpiamängudel. Võitis Kanada. Jäähoki on olnud kavas kõikidel taliolümpiamängudel alates 1924. aastast. Aastatel 1920–1968 toimunud olümpiamängude jäähokivõistlusi loetakse ka maailmameistrivõistlusteks. Meeste seas on jäähokis olnud kõige edukam riik Kanada üheksa kullaga (kaasa arvatud 1920. aasta olümpiavõit), järgneb seitsme kullaga Nõukogude Liit. Kahel korral on olümpiavõitjaks tulnud Rootsi ja USA ning ühel korral Soome, Suurbritannia, Tšehhi, SRÜ ja Venemaa olümpiasportlaste võistkond. 2006. aastal sai Rootsi jäähokimeeskond esimeseks, kes on tulnud samal aastal nii olümpiavõitjaks kui ka maailmameistriks.
1930. aastal toimusid esimesed ametlikud maailmameistrivõistlused jäähokis.
1990. aastal toimusid Kanadas Ottawas esimesed naiste maailmameistrivõistlused jäähokis.
Jäähoki Eestis ja Elvas
Eestis mängiti varem põhiliselt jääpalli, aga alates 1933. aastast mindi üle jäähokile, mis ei vajanud nii suurt väljakut ega nii palju mängijaid. Eesti Talvespordi Liidu koosseisus moodustati hokitoimkond. Eesti NSV-s toimus tegevus Eesti NSV Jäähokiföderatsioonina.
Eesti Jäähokiföderatsiooni tegevus taastati Eesti Talvespordi Liidu õigusjärglasena 1990. Üldkoosoleku otsusega muudeti 2001 nime. Uus nimi on Eesti Jäähoki Liit. Rahvusvahelises Jäähokiföderatsioonis taastati liikmesus 1992.
Elvas on jäähokit mängitud põhiliselt poiste harrastusena lumest puhastatud uisuväljakutel. Suurema hoo sai harrastus sisse 1970-ndatel kui Arbi järvele rajati hokiväljak, kus olid ka puust poordid. Suveks ladustati piirded Kesk tänava poolsele kaldale. Hokiväljak pandi üles igal talvel kuni puust poordid amortiseerusid ja uusi enam ei tellitud. Ametlikke võistlusi sellel väljakul pole kuuldavasti toimunud, küll aga koolipoiste omavahelisi jõukatsumisi. Oma hokivõistkonda, kes oleks kusagil võistlustel esinenud, ei ole Elval olnud.
Vanemad elvalased teavad rääkida, et sellel hokiväljakul käisid vahetevahel treenimas ka Tartu iluuisutajad ja korraldati isegi demonstratsioonesinemisi.
Lumevaestel talvedel muretses Elva kool kümneid paare uiske, et õpilaste uisutamisoskust parandada ja viia kehalise kasvatuse tunnid õue. See võimalus on säilinud siiamaani ja õpilastele pakutakse alternatiivina suusatamise kõrvale ka uisutamist. Praegu toimub see põhiliselt Verevi järve uisuplatsidel. Seal mängitakse vahete-vahel ka hokit.
Saalihokit hakati Elvas mängima siis, kui valmis Elva Gümnaasiumi Puiestee tänava õppehoone ja seal oli suur võimla, mis võimaldas seda mängu harrastada.
Esimesed mängijad tulid saali 2007. aastal. Tegemist oli sõpruskonnaga, kes otsis sporditegemisel uusi väljundeid. Ise muretseti hokivarustus, mingit erilist linnapoolset toetust polnud. Võimaldati lihtsalt selle kaasakiskuva spordialaga tegeleda ja harrastajad olid sellega rahul, ega pöördunudki kellegi poole toetuse saamiseks. Seda oleks ka raske olnud teha, sest oma klubi polnud. Treeniti kaks korda nädalas ja põhilised osalejad olid Aivo Moorits, Tanel Juhanson, Revo Dobozi, Erki Vutt, Peep Sinisaar, Tarmo Märtson, Erki Raal, Andrus Kivari, Marek Pihlak ja teised. Nii mängiti kümmekond aastat, siis jäi huvilisi erinevatel põhjustel vähemaks ja liituti Nõo harrastajatega ning treeningkohaks sai Nõo spordihall. Tegemist oli siiski puhtalt sõpruskonna harrastusega. Oma klubi ametlikult ei vormistatud ja kusagil võistlustel ka ei käidud.
